Hiirekõrv

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Hiirekõrv (perekond)

Harilik hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris) on ristõieliste sugukonda hiirekõrva perekonda kuuluv rohttaimeliik.

Harilik hiirekõrv
Capsella bursa-pastoris 002.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Kapsalaadsed Brassicales
Sugukond Ristõielised Brassiacaceae
Perekond Hiirekõrv Capsella
Liik Harilik hiirekõrv
Ladinakeelne nimetus
Capsella bursa-pastoris

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku hiirekõrva rahvapärased nimed on kassi tudarad, luuvaluhein, pisterohi, robbi rohi, kambarohi, karjapoisipaun, kärnarohud, hiiretasku, rotikõrv. Paljud nimed on seotud taimele omistatud ravivõimetega.[1]

Oma eestikeelse nime on taim saanud kolmnurkse kujuga viljadest, mille tipp on suunatud varre poole ning ülemises küljes on sisselõige, meenutades hiire kõrva.[2]

Ingliskeelne nimi shepherd's purse on tulnud keskajast pärit karjuste järgi, kelle paun oli kujult sarnane hiirekõrva viljaga. Samuti on tegemist taimega, mis oma toimetelt sobis vaese mehe apteegiks.[3]

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hiirekõrv on üheaastane ühekojaline rohttaim. Kasvab 5–50 cm kõrguseks.[4][5]

Vars on tüüpiliselt üksikult ning püstine, kattelt paljas või juurmises osas karvastunud.[1]

Lehti on kahte tüüpi: juurmisi ja varrelehti. Kuju poolest tegemist piklike ja kitsastega, omane ahenemine lehevarreks. Esineb terveservalisi kui ka hambuliste hõlmadega (hõlmised). Lõhestuvuse poolest sulgjagused. Juurmised lehed kasvavad kodarikuna. Juurest õie poole muutuvad lehed rootsututeks, moodustavad laiad varreümbrised kõrvakesed, lehe servad on mõnevõrra tervema servaga, kuid võivad olla endiselt hõlmised. Varre ülemises osas on lehed väiksemad, noolja alusega.[1][4][5]

Õis on mõlemasuguline, kaheli õiekattega – olemas nii kroon– kui ka tupplehed. Kroonlehed värvuselt valged, enamasti on neid 4, kujult äraspidimunajad, kuni 3 mm pikad. Tupplehed valge servaga, nahkjad, kujult munajad. Õied on pikavarrelised, moodustades pika ja hõreda kobara. Õitsemisperiood aprillist oktoobrini.[1]

Viljadeks on kolmnurksed äraspidisüdajad kõdrakesed.[1] Mõõtmetelt võib vili olla kuni 1 cm pikkune. Hiirekõrvale on iseloomulik õisiku pikenemine viljumise käigus. Ühes viljapesas (kõdrakeses) võib olla 11–16 seemet, ühelt taimel kokku paar kuni paarkümmend tuhat seemet. Idanemisvõimelisena säilib kuni 6 aastat.[4]

Maa-aluses osas on hiirekõrval sammasjuurestik, kus peajuur tungib sügavamale pinnasesse.[4]

Levila ja kasvukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvukohtadena eelistab sagedasti hõreda taimestikuga alasid, tee- ja põlluservasid, sillutise pragusid, rannavalle. Kasvab umbrohuna Eestis, Euroopas, mujalgi maailmas va troopikas.[5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hiirekõrv on laialt tuntud ravimtaimena. Juba iidses Kreekas ja Roomas soovitasid ravitsejad hiirekõrva seemneid kui lahtistit.[6] Esimese maailmasõja ajal raviti haavatuid hiirekõrva tee ja leotisega, mis soodustas verejooksu peatumist.[6] On tähele pandud hiirekõrva mõju vererõhule ja südametööle (vereringe- ja ainevahetushäirete vastu). Tänapäeval soovitatakse rohke verejooksuga kulgeva menstruatsiooni korral. Päevaseks annuseks 10–15 g droogi. Varem on olnud oluline osa sünnitusel emakalihast toniseerival toimel ning sünnitusjärgse verejooksu tõkestamisel. Kasutatakse mitmesuguste sisemiste verejooksude peatamiseks, põiekivide, põrnapõletiku, kollatõve, lahtiste haavade raviks , ninaverejooksu peatamiseks.[4][5] Ajalooliselt on indiaanlased tarvitanud hiirekõrva peavalude vastu, hispaanlased aga värsket taime vesitõmmist põiehaigetel (tõstab uriini eritumist).[5][7]

Rahvameditsiinist on hiirekõrva kasutatud liigese- ja lihasevalu, silmahaiguste ning tuulerõugete raviks. Lisaks ürditeedele ning tinktuuridele on hambavalu vastu suitsetatud piibus kuivatatud droogi.[4]

Noortes kevadistes lehtedes sisaldub rohkelt vitamiini C, sobivad lisada salatisse. Seemned on K-vitamiini ja õlirikkad, nendega võib asendada sinepiseemneid. Vähem tähtsana on tuntud hiirekõrv kui meetaim. Sobib hästi toiduks küülikutele. Mõningatel andmetel on ohtlikud vilja sisse sattunud seemned. Osadele loomadele võivad mõjuda sügisepoole suurtes kogustes mürgisena.[4] Umbrohuna kipub hiirekõrv väiksemaid taimi oma kasvukohast välja tõrjuma.[4]

Vastunäidustused, ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Hiirekõrva ravimid on kanged ja ohtlikud ning neid tasub tarvitada vastavalt arsti ettekirjutustele.[1][4] Vastunäidustus on rasedus.[5] Ei soovitata kasutada südamehaiguste ega insuldiohu korral.[6] Raviannustes ohutu. Pikaajalise tarvitamise ja suurte dooside korral on ohuks vere paksenemine ja trombide teke.[5]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on hiirekõrva ürt, so taime maapealne osa. Kogumine toimub kuiva ilmaga õitsemise ajal, st mai–september. Silmas tasub pidada, et ürdis ei oleks palju küpseid vilju. Kogumisel võib taime mullast välja tõmmata koos juurega, kuid see tuleks eemaldada enne kuivatamist. Droogi hulka ei sobi ka jahukastene droog, sest see on mürgine. Tarvitamiskõlblikuna säilib droog kuni 3 aastat.[1][5]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Biogeensed amiinid – koliin, atsetüülkoliin, türamiin.
  • Orgaanilised happed – sidrunhape, õunhape, fumaarhape (E297)[8], viinhape.
  • Vitamiinid – K1 (e füllokinoon), C, β-karoteen.
  • Taimsed pigmendid (flavonoidid) – diomiin, luteoliin- ja kvertsetiin-7-rutinosiid, luteoliin-7-galaktosiid.
  • Alkaloidid – sinapiin
  • Glükosinolaadid – sinigriin.
  • Parkained ehk tanniinid[9]
  • Steroidid – β-sitosteriin
  • Kardiosteroidid – arvatakse leiduvat ainult seemnetes.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Oskar Kook, Gustav Vilbaste.''Eesti NSV ravimtaimed'', Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962
  2. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hiirekorv.htm24.04.2016
  3. http://www.herballegacy.com/Ray_History.html24.04.2016
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/hiirekorv2.htm24.04.2016
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Ain Raal.Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  6. 6,0 6,1 6,2 Michael Castleman.The New Healing Herbs: The Essential Guide to More Than 125 of Nature's Most Potent Herbal Remedies, USA: Rodale Inc., 2009
  7. http://www.botanical.com/botanical/mgmh/s/shephe47.html
  8. http://termin.eki.ee/mt/esterm/concept.asp?conceptID=42164&term=fumaarhape24.06.2016
  9. http://termin.eki.ee/mt/esterm/concept.asp?conceptID=36583&term=tanniin24.04.2016

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]