Mine sisu juurde

Hiina-Nõukogude lõhe

Allikas: Vikipeedia
Mao Zedong ja Nikita Hruštšov Pekingis, 1958

Hiina-Nõukogude lõhe oli Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete järkjärguline halvenemine külma sõja ajal. Lõhe peamiseks põhjuseks olid erinevused doktriinis, mis tekkisid kahe riigi erinevatest arusaamadest sellest, kuidas tõlgendada ja rakendada marksismi-leninismi. Neid erinevusi mõjutasid kahe riigi geopoliitiliste suundade lahknemised aastatel 1947–1991 kestnud külma sõja ajal.[1]

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses muutusid arutelud õiguspärase marksismi kindlaks määramise kohta otsesteks vaidlusteks Nõukogude Liidu destaliniseerimise ja läänemaailmaga rahumeelse kooselamise kohta, mida Hiina partei- ja riigijuht Mao Zedong taunis kui revisionismi. Sellisel ideoloogilisel taustal võttis Hiina läänemaailma vastu sõjaka seisukoha ning keeldus Nõukogude Liidu läänega kooseksisteerimise poliitikast.[1] Peking laitis Nõukogude Liidu tugevnevaid suhteid Indiaga Hiina-India piirikonflikti tõttu ning Moskva kartis, et Mao oli tuumasõja õuduste suhtes liiga kergemeelne.[2]

1956. aastal kritiseeris Nikita Hruštšov Stalinit ja stalinismi oma kõnes XX Kongressil ning alustas Nõukogude Liidu destaliniseerimist. Mao ja teised Hiina juhid olid šokeeritud nähes, et Hiina ja NSV Liit olid aina enam lahku kasvamas leninistliku teooria tõlgendamise teemal. 1961. aastaks ajendasid ideoloogilised erinevused Hiinat ametlikult maha laitma Nõukogude kommunismi kui Nõukogude Liidu "revisionistidest reeturite kätetööd".[1] Lisaks kuulutas Hiina Nõukogude Liidu sotsiaalimperialistlikuks jõuks.[3] Idabloki riikide jaoks seisnes Hiina-Nõukogude lõhe selles, kumb riik hakkab juhtima maailmarevolutsiooni, ning kelle suunas pöörduksid riiklikud parteid poliitilise nõu, rahastuse ja sõjalise abi küsimustes.[4] Maailmakommunismi juhtivaks riigiks olemise nimel konkureerisid Hiina ja NSV Liit oma mõjusfääris olevate riikide kommunistlike parteide kaudu.[5]

Läänemaailma jaoks muutis Hiina-Nõukogude lõhe kahepoolse külma sõja kolmepoolseks. Rivaliteet lubas Maol diplomaatiliselt läheneda Ameerika Ühendriikidele läbi Richard Nixoni 1972. aasta visiidi Hiinasse. Läänes ilmnesid Henry Kissingeri tüürimise all kolmnurkne diplomaatia ning 1970. aastate pingelõdvendus, mida toetas Leonid Brežnev eesmärgiga vältida suhete halvenemist samaaegselt USA ja Hiinaga.[6][7] Nagu Tito ja Stalini vaheline lõhe, mõrastas Hiina-Nõukogude lõhe levinud kuvandit ühetaolisest kommunismist – veendumust, et kommunistlikud riigid on kollektiivselt ühtehoidvad ning neil ei teki tähenduslikke ideoloogilisi erimeelsuseid.[8][9] Hiina ja NSV Liit jätkasid Vietnami sõja ajal siiski koostööd Põhja-Vietnamiga, kuigi nende rivaliteet jätkus mujal.[10] Ajalooliselt tarvitas Mao läbi Hiina-Nõukogude lõhe omamoodi marksistlikku-leninistlikku reaalpoliitikat, et luua kolmepoolne geopoliitiline kord Nõukogude Liidu vastu, mille maoistid liitsid kokku Mao "kolme maailma teooriaga".[3] Lorenz M. Lüthi sõnul puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et Hiina või NSV Liit oleks sellel perioodil oma suhetele kolmnurkses raamistikus lähenenud.[11]

  1. 1,0 1,1 1,2 Lenman, Bruce; Anderson, Trevor; Marsden, Hilary, toim-d (2000). Chambers Dictionary of World History. Edinburgh: Chambers. Lk 769. ISBN 9780550100948.
  2. John W. Garver, China's Quest: The History of the Foreign Relations of the People's Republic (2016) pp 113–45.
  3. 3,0 3,1 "Less Revolution, More Realpolitik: China's Foreign Policy in the Early and Middle 1970s | Wilson Center". www.wilsoncenter.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2021. Vaadatud 27. augustil 2021.
  4. Robert A. Scalapino, "Sino-Soviet Competition in Africa", Foreign Affairs (1964) 42#4, pp. 640–654. in JSTOR (arhiivikoopia)
  5. Scalapino, Robert A. (1964). "Sino-Soviet Competition in Africa". Foreign Affairs. 42 (4): 640–654. DOI:10.2307/20029719. JSTOR 20029719.
  6. "Foreign Relations of the United States, 1969-1976, Volume I: Foundations of Foreign Policy, 1969-1972". 2001-2009.state.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuli 2021. Vaadatud 27. augustil 2021.
  7. McDougall, Walter A. (2020). "20th-century international relations – Nixon, Kissinger, and the détente experiment". Encyclopedia Britannica (inglise).
  8. Rothbard, Murray N. "The Myth of Monolithic Communism", Libertarian Review, Vol. 8., No. 1 (February 1979), p. 32.
  9. Lawrance, Alan (11. september 2002). China Under Communism (inglise). Routledge. Lk 53. ISBN 978-1-134-74792-4.
  10. Roberts, Priscilla Mary (2006). Behind the Bamboo Curtain: China, Vietnam, and the World Beyond Asia (inglise). Stanford University Press. Lk 303–311. ISBN 978-0-8047-5502-3. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2022. Vaadatud 11. augustil 2021.
  11. Lüthi, Lorenz M. (2010). The Sino-Soviet Split: Cold War in the Communist World. Princeton University Press. Lk 6. ISBN 9781400837625. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2019. Vaadatud 6. juulil 2017.