Hruštšovi kõne XX Kongressil

Allikas: Vikipeedia

Hruštšovi kõne XX Kongressil oli NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Hruštšovi ettekanne "Isikukultusest ja selle tagajärgedest", mille ta pidas NLKP 20. kongressil, 25. veebruaril 1956. aastal.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Hruštšov kasutas oma kõnes NLKP KK Parteikontrolli komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest, ÜK(b)P XVII Kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ning aastatel 1936–1938 toimunud Suurest Terrorist.

NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees oli Nikolai Švernik ja selle liikmete hulka kuulusid NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

Kõne[muuda | muuda lähteteksti]

Hruštšov esitas oma kõne kongressi viimasel päeval, 1956. aasta 25. veebruari kinnisel istungil, pärast ametliku päevakorra lõppu. 1424 kongressi delegaati olid saanud selleks eraldi kutse. Ettekanne algas varsti pärast südaööd ja kestis umbes neli tundi. Hruštšovi kõnet ei stenografeeritud ja läbirääkimisi ei peetud. Võeti vastu vaid lühike otsus "Isikukultusest ja selle tagajärgedest", mis avaldati ajakirjanduses.

Kohalviibinute mälestuste põhjal kuulati Hruštšovi kõnet haudvaikuses. Keegi ei julgenud isegi köhatada. Istungisaalist lahkudes kartsid paljud, et nad otsekohe arreteeritakse.[1]

1. märtsil saadeti kõne tekst, mida oli tehniliselt toimetatud ning lisatud delegaatide reageeringud, NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmetele ja liikmekandidaatidele ning Keskkomitee sekretäridele märkusega "rangelt salajane". 5. märtsi otsusega saadeti kõne tekst ka laiemale ringile märkusega "ajakirjanduses mitte avaldada".

Ametlikult avaldati Hruštšovi kõne tekst esimest korda 1989. aastal ajakirjas Известия ЦК КПСС nr 3.

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles ilmus Hruštšovi kõne tekst kõigepealt 1986. aastal Margus Reemetsa tõlkes omakirjastuslikus väljaandes "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis".[2]

Ametlikult ilmus Hruštšovi ettekanne 1989. aastal ajakirjas Eesti Kommunist nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100.

Koos kommentaaride ja viidetega on Hruštšovi ettekanne veel mitmeti kättesaadav.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]