Heinrich Stunde

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Henn Sarmiste)

Heinrich Stunde VR II/3 (aastatel 1935–1940 Henn Sarmiste; 11. november 1897 Narva24. aprill 1947 Minskist põhja pool) oli sõjaväelane Eestis (major) ja Saksamaal.

Ta õppis Tallinna Reaalkoolis, jätkas Sergejevi suurtükiväekoolis, teenis aastatel 1917–1918 Venemaa Keiserlikus armees.

Sõjaväelasena Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoobris 1919 lõpetas ta Eestis eksternina sõjakooli. Vabadussõjas teenis ta Aegnal ühes rannikupatareis rühmaülemana ja hiljem 2. kindluse raskesuurtükiväedivisjonis. Ta osales samuti lahingutes Tartu, Võru, Narva ja Jamburgi all.

Alates 1930. aastast teenis ta Õhukaitse suurtükiväegrupis.

Eestis toimunud nimede eestistamise kampaania ajal vahetas Heinrich Stunde 1935. aastal oma saksapärase nime Henn Sarmiste vastu.

Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aastal lahkus ta Nachumsiedlungi käigus Saksamaale[1], kus võttis tagasi oma saksapärase nime Heinrich Stunde.

1941. aasta juunikuus osales major Stunde Saksamaal Berliini lähedal Stansdorfis alustatud Politseipataljon Ostlandi formeerimisel. See moodustati Saksamaale ümberasunutest baltisakslastest, pataljoni 1. kompanii koosnes Läti ning 2 ja 3. kompanii Eesti sakslastest.

Pataljoniülemaks määrati endine Läti sõjaväe kolonel Herbert Braschnewitz (lätipäraselt Herberts Brašnevics) ning 2. ja 3. kompanii ülemaks Stunde. Väeosa moodustamisel lubati Saksa juhtkonna poolt kaasata üksus bolševismivastasese võitlusse ja Eesti vabastamisse Teise maailmasõja käigus, kuid pärast üksuse moodustamist saadeti see Ukrainasse Rivnesse tagalajulgestuse ja politseiliste ülesannete täitmiseks. Ukrainas olid Eesti 2. kompanii ülem Paul Laamann ja 3. kompanii ülem Hugo Siim.

Aastatel 1942–1945 oli Stunde Saksa Riigi Propagandaministeeriumi Ida osakonna Informatsioonibüroo juht.

Teise maailmasõja lõpus 1945. aastal vahistati Stunde 24. mail 1945. aastal Berliinis Nõukogude julgeolekuoganite poolt. Talle mõisteti 24. veebruaril 1947 sõjakohtu poolt surmanuhtlus ning ta hukati 24. aprillil 1947 Minski lähedal.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1921 tasuta maa normaaltalu mõõdus
  • 1925 Vabadusristi II liigi 3. järk[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Toomas Hiio. "Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal. Komplekteerimisest ja formeerimisest". Eesti sõjaajaloo aastaraamat 2011, lk 174–175.
  2. Eesti Vabariigi teenetemärgid

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]