Helsingi JK

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Helsingin Jalkapalloklubi)
HJK
Täisnimi Helsingin Jalkapalloklubi
Hüüdnimi Klubi
Asutatud 19. juunil 1907
Väljak Sonera staadion
Mahutavus 10 770
President Olli-Pekka Lyytikäinen
Peatreener Toni Koskela
Liiga Veikkausliiga
2023 1. koht
Internet Klubi koduleht
Kodus
Võõrsil

Helsingi JK (Helsingin Jalkapalloklubi ehk HJK) on Soome jalgpalliklubi, mis tegutseb Helsingis. Klubi mängib Soome kõrgliigas Veikkausliiga.

Koduväljak on olnud 10 770-kohalise tribüüniga Bolt Arena, kus nad on mänginud alates 2000. aastast.[1]

Üldiselt Soome suurimaks klubiks peetav HJK on 31 korda Soome meistriks tulnuna olnud kõige edukam Soome klubi. Klubi on võitnud ka neliteist korda Suomen Cupi ja viiel korral Liigacupi. Paljud Soome edukamad mängijad on enne välismaale siirdumist mänginud HJK-s.

HJK on ainus Soome klubi, mis on osalenud UEFA Meistrite Liiga alagrupiturniiril. 1998. aastal alistasid nad väljalangemismängude ringis FC Metzi ning pääsesid järgmise hooaja põhivõistlusele. HJK on osalenud ka UEFA Euroopa Liigas, hooajal 2014/15, pärast Viini Rapid alistamist väljalangemismängude ringis. Klubi suurim tulemus Euroopa võistlustel pärineb 2011/12 hooajal, kui nad alistasid Walesi meisterklubi Bangor City kokkuvõttes 13:0 (10:0 kodus).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Klubi loodi 1907. aastal kui "Helsingin Jalkapalloklubi – Helsingfors Fotbollsklubb" Fredrik Wathéni poolt. Asutamise kohtumine toimus maikuus Kaisaniemi Pargi keeglisaalis. Esimene mäng peeti Ekenäsis Ekenäs IF-iga, HJK võitis kohtumise 4:2. HJK kogus populaarsust peamiselt soome keelt rääkivate tudengite seas, mis rootsi keelt rääkivad tudengid eelistasid mängida peamiselt Unitase või HIFK eest. 1908. aastal pärast tulist arutelu muudeti ühekeelselt soome keeleks, ning selle tulemusena lahkusid paljud rootsi keelt rääkivad liikmed HIFK-sse või mujale.

HJK meeskond tuli esimest korda Soome meistriks 1911. aastal

1909 valiti klubi värvideks sinine ja valge, et toetada fennomania liikumist ja jääpallist sai klubi teine ametlik spordiala. Klubi liikus Kaisaniemi väljakult Eläintarha staadionile, aasta lõpus oli Fredrik Wathen sunnitud haiguse tõttu klubi presidendi ametist taanduma ning 1910. aastal sai Lauri Tannerist klubi kõige pikema staažiga president tänase seisuga. Samal aastal mängiti esimene rahvusvaheline mäng Stockholmi klubiga Eriksdals IF Kaisaniemiis. Esimest korda tuldi meistriks 1911. aastal. 1915. aastal liikus klubi värskelt valminud Töölön Pallokenttäle. 1916. aastal sai tennisest HJK kolmas ametlik spordiala, ning seda mängiti klubis kuni 1920-ndateni. Soome kodusõja ajal 1918 kaotas HJK kaks klubiliiget, kes mõlemad võitlesid valgete poolel.

Sonera staadion, mis asub Töölö rajoonis Helsingis

1921. aastal tuldi esimest korda jääpallimeistriks ning järgmisel viiel aastal jõudis HJK viiel korral finaali, millest võideti veel kolm tiitlit. Keegel lisati klubi spordialade hulka 1925, kuid keeglimängijad asutasid oma klubi Helsingin Keilaajat juba järgmisel aastal. 1928. aastal sai jäähokist ametlik spordiala ja esimest korda tulid meistriks 1929. aastal. Soome jalgpalli hakati mängima liiga formaadis 1930, kuid HJK ei kvalifitseerunud esimesele hooajale. 1931 mängis HJK oma esimese hooaja liigas, kuid hooaja lõpus langesid nad välja.

AIK Fotbolli mängija Nabil Bahoui võitluses HJK ääremängijaga Demba Savage, kahe meeskonna esimeses sõpruskohtumises märtsis 2013

Teise maailmasõja ajal kaotas HJK 22 klubiliiget kes teenisid sõjaväes, üheksa langesid Talvesõjas, kaksteist Jätkusõjas ja üks Lapi sõjas. 1943. aastal sai käsipallist klubi kuues ametlik spordiala. HJK võitis järgmisel kolmel aastal ühe hõbe- ja kaks pronksmedalit, kuid edasist edu ei olnud. Käsipall oli HJK esimene spordiala kus osalesid ka naised, naiskond mängis kokku 22 hooaega kõrgeimal tasemel, kus nende parimaks saavutuseks oli neljas koht.

1963 mängis HJK oma senise ajaloo viimase hooaja teisel liigatasandil, võites 22 mängust 20 ja lüües 127 väravat. 1964 tuli värskelt kõrgliigasse tõusnud klubi kümnendat korda meistriks ning järgmisel hooajal mängiti oma esimene Euroopa karika mäng Manchester Unitedi vastu Helsingi Olümpiastaadionil. Helsingi põhine klubi kaotas kokkuvõttes 2:9 ning nad langesid võistlustelt välja.

1966. aastal võitis klubi oma esimese karika, alistades finaalis 7000 pealtvaataja ees KTP, tulemusega 6:1. Jääpalli osakond lõpetas tegevuse 1960-ndate lõpus. Viimane ametlik spordiala, Iluuisutamine, lisati klubi repertuaari 1966. aastal, kuid ka see lõpetas 1972. aastal tegevuse. Jäähoki osakond lõpetas tegevuse samuti 1972, ning käsipalli viimane hooaeg mängiti 1978. Sellest ajast peale on HJK olnud ainult jalgpalliklubi, pärast 69-aastast perioodi, kus nad olid mitut spordiala viljelev klubi.

1998. aastal sai HJK-st esimene, ning siiani ainuke Soome klubi, mis on mänginud UEFA Meistrite Liigas, alistades FC Metzi teises kvalifikatsiooniringis. Klubi teenis oma alagrupis soliidsed viis punkti, alistades Benfica kodus ja mängides korra Kaiserslauterniga kodus ja korra võõrsil Benficaga viiki. Nad kaotasid PSV Eindhovenile kaks korda ja korra Kaiserslauternile võõrsil.

Klubi praegune kodustaadion, Sonera staadion, avati 2000. Kahekümnendat korda tuldi meistriks 2002 ning 2008. aastal võideti kümnes karikas. 2009–2014 tuldi meistriks kuuel aastal järjest.

2014. aastal sai HJK-st esimene Soome klubi, mis on mänginud UEFA Euroopa Liiga alagrupiturniiril, alistades Viini Rapidit väljalangemismängude ringis. HJK alistas kodumängudel Torino FC ja FC Kopenhaageni, ning lõpetas alagrupi kuue punktiga kolmandal kohal.[2][3][4]

Klubi tegi 2015. aasta talvel mõne täienduse, sh Córdoba ründaja Mike Havenaar, J-League'i mängumootor Atomu Tanaka ja Birmingham City kaitsev poolkaitsja Guy Moussi. Uute mängijatega alustas HJK oma hooaega suurelt, võites Liigacupi, mida nad polnud alates 1998 võitnud. HJK mängis ka oma esimese kohaliku derbi mängu HIFK Fotbolliga alates 1972. aasta aprillist, mäng jäi 1:1 viiki. Siiski, nad ei suutnud oma viimase kuue hooaja edu jätkata, lõpetates 2015. aasta hooaja kolmandal kohal.

Praegune koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga 2. mai 2022[5]

Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.

Nr. Positsioon Mängija
1 Põhja-Iirimaa VV Conor Hazard (laenul Celticust)
3 Soome KA Janne Saksela
4 Soome KA Joona Toivio
5 Soome KA Arttu Hoskonen
7 Soome Santeri Hostikka
9 Soome Riku Riski
10 Maroko PK Nassim Boujellab (laenul Schalke 04-st)
11 Soome Roope Riski
12 Rootsi VV Jakob Tånnander
14 Soome PK Matti Peltola
15 Soome KA Miro Tenho
16 Soome KA Valtteri Moren
17 Austria PK Manuel Martic
18 Serbia Bojan Radulović (laenul AIK-ist)
Nr. Positsioon Mängija
19 Soome PK Casper Terho
20 Brasiilia KA Murilo
21 Soome PK Santeri Väänänen
22 Soome KA Jukka Raitala
23 Soome PK Pyry Soiri
24 Paapua Uus-Guinea David Browne
28 Soome KA Miska Ylitolva
29 Soome Anthony Olusanya
31 Türgi VV Halil Bağcı
37 Jaapan Atomu Tanaka
44 Holland Fabian Serrarens
56 Soome PK Përparim Hetemaj
58 Soome PK Johannes Yli-Kokko
79 Soome VV Matias Niemelä

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Jalgpall[muuda | muuda lähteteksti]

Meister (33): 1911, 1912, 1917, 1918, 1919, 1923, 1925, 1936, 1938, 1964, 1973, 1978, 1981, 1985, 1987, 1988, 1990, 1992, 1997, 2002, 2003, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023
2. koht (14): 1921, 1933, 1937, 1939, 1956, 1965, 1966, 1982, 1983, 1999, 2001, 2005, 2006, 2016
3. koht (12):1954, 1968, 1969, 1974, 1976, 1979, 1980, 1986, 1993, 1994, 1995, 2015
Võitja (14): 1966, 1981, 1984, 1993, 1996, 1998, 2000, 2003, 2006, 2008, 2011, 2014, 2016–17, 2020
2. koht (7): 1975, 1985, 1990, 1994, 2010, 2016, 2021
Võitja (5): 1994, 1996, 1997, 1998, 2015
2. koht (3): 1995, 2009, 2012

Eesti ja eestlased[muuda | muuda lähteteksti]

Mängud Eesti klubide vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Hooaeg Võistlus Voor Vastane Kodus Võõrsil Kokku
1993/94 UEFA Meistrite Liiga Eelring Eesti Tallinna FC Norma 1 : 1 1 : 0 2 : 1
2013/14 UEFA Meistrite Liiga Teine kvalifikatsiooniring Eesti Nõmme JK Kalju 1 : 2 0 : 0 1 : 2

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017. Vaadatud 31. detsembril 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. Aalto, Seppo ym: Tähtien tarina: Helsingin jalkapalloklubi 100 vuotta. Helsingin Jalkapalloklubi, 2007. ISBN 978-952-92-2062-5.
  3. Tuhkunen, Yrjö: Helsingin Jalkapalloklubi 1907–1957. Helsinki: Laatupaino Oy, 1957.
  4. http://www.hjk.fi/
  5. "Squad & Staff".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]