Heinrich I (Saare-Lääne piiskop)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Saare-Lääne piiskopist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Heinrich I

Heinrich I (surnud 10. märtsil 1260) oli Saare-Lääne piiskop 1234–1260.

Heinrich oli dominiiklane (Jutlustajate Vendade Ordu) liige. Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm nimetas Heinrichi Saare-Lääne piiskopi ametisse 28. veebruaril 1234 ning ordineeris ta piiskopiks 10. septembril 1234, ordinatsiooni kaaspühitsejad olid Riia piiskop Nicolaus von Nauen ja Tartu piiskop Hermann von Buxhövden. Ajaloolane Karl Josef Holzer seostab Heinrichit samanimelise Semgallia piiskopi Heinrich von Lützelburgiga, kuid mõlemaid mainitakse 17. septembril 1254 koos. Peter Paul Pauly järgi pärines Heinrich alamsaksa krahvisoost, mille meesliin lõppes 1582. aastal.

Vaidlused Saksa orduga[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruaril 1238 avaldas Heinrich orduga lepingu osa piiskopkonna maa-alade loovutamise osas, vastutasuks ühise Lihula linnuse ehitamiseks. 13. aprillil 1241 sõlmis ta orduga uue lepingu. Heinrich leppis koos Liivi ordu maameistri ja Kuramaa piiskopiga 19. aprillil 1252 kokku Kuldīga lossi (Goldingen) asjus.

Heinrich saavutas 20. märtsil 1254 kokkuleppe Saksa ordu asehalduri Eberhard von Sayniga maa-alade jagamise üle, mida 13. mail 1254 täiendati.

Paavstide soosing[muuda | muuda lähteteksti]

20. novembril 1234 kinnitas paavst Gregorius IX, et Saare-Lääne piiskopkond kuulub paavstliku ülemvõimu alla.

4. septembril 1245 võttis paavst Innocentius IV piiskop Heinrichi ja Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla. Paavst kohustas 5. septembril 1245 Riia ja Tartu piiskoppe kaitsma Saare-Lääne piiskopkonda.

Suhted Taaniga[muuda | muuda lähteteksti]

Taani kuningas Abel teatas 8. augustil 1251 oma nõudluste loobumisest Saaremaa ja Läänemaa aladele.

Kapiitli moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich moodustas 1251 Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli, 1251. aastal üle viidud piiskopkonna keskuses Vana-Pärnus.

Kokkulepe Riiaga[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich sõlmis 12. detsembril 1254 Riia peapiiskopi Albert Suerbeeri ja Kuramaa piiskopi Heinrich von Lützelburgiga vastastikuse kokkuleppe.

Tüli Koluvere vasalliga[muuda | muuda lähteteksti]

28. jaanuaril 1238 kohustas Modena Wilhelm ordut sundima Koluvere lossi vasalle Lodesid (Odewardus ja Heinrich de Lode) kuuletuma Saare-Lääne piiskopile, kes oli KoluvereKullamaa maa-alade isand. Legaadi nõue jäi tulemusteta, mistõttu ordu ja piiskop sõlmisid Koluvere lossi vasalli vastu liidu ning vennad põgenesid Koluverest Tallinna taanlaste valdustesse.

Lihula kivilinnuse ja Vana-Pärnu rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich I rajas koos Liivi orduga ajavahemikus 1238–1242 Lihula kivilinnuse, mis kujunes piiskopkonna ja ordu ühisresidentsiks. Ta rajas 1251 Vana-Pärnu (Perona), kus õnnistas sisse Jeesus Kristuse, Neitsi Maarja ja Evangelist Johannese toomkiriku. 13. jaanuaril 1260 kinnitas paavst Aleksander IV tema valdustena veel Audru, Koonga ja Vana-Pärnu alad.

Privileegi andmine[muuda | muuda lähteteksti]

1256 andis Heinrich Saare-Lääne piiskopkonna kaupmeestele privileegi, millega keelas neilt nõuda tollimaksu.

Reisid Saksamaale[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop Heinrich reisis Saksamaal 1241–1242, 1254–1256 ja 1260. Trieri peapiiskop Theoderich II määras Heinrichi 1241 Trieri auksilliaarpiiskopiks. [1] Ta pühitses 28. juulil 1241 Boppardis sisse Püha Anna kabeli, 15. augustil 1241 Sinzigi kiriku ja 16. augustil 1241 Koblenzis kartuuslaste Beatusbergi kloostri kiriku. Teise Saksamaa reisi ajal 17. septembril 1254 oli ta Wormsis ja Sensis, andis 1255 Wetzlaris Aldinbergi kloostri külastajatele indulgentse[2] ja juunis 1256 Lübeckis.

Kolmanda Saksamaa reisi ajal 1260 kolmekuningapäeval pühitses ta Münstereifelis altari ja samal aastal Mindeni dominiiklaste kloostri.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich I suri 10. märtsil 1260.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jacob Röggerath: "Gemeinnützige und unterhaltende rheinische Provinzial-Blätter". Köln, 1834
  2. Friedrich Georg von Bunge: "Livland die Wiege der Deutschen Weihbischöfe: Mit einer Charte der Diöcesen Nordwestdeutschlands im XIII. Jahrhundert." Baltische Geschichtsstudien 1.kd. Lepizig, 1875.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
  • Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Karl Josef Holzer: De proepiscopis trevirensibus sive archiepiscoporum trevirensium in pontificali munere sociis atque collegis: expositio historica. Koblenz, 1844.
  • Jean Baptiste Holzmayer: "Der Zweite Bischof von Oesel 1234–1260." Berichte des Vereins zur Kunde Oesel's in Arensburg nr 3. 1868: 45–48.
  • Peter Paul Pauly: Konsekrator der Pfarrkirche St. Peter in Sinzig Bischof Heinrich von Ösel. Heimatjahrbuch Kreis Ahrweiler. Band 40. 1983. S. 86–90.
  • Robert von Toll: Est- und Livländische Brieflade. Dritter Band. Chronologie. Riga, Moskau, Odessa 1879. lk. 224–228.
Eelnev:
Gottfried
Saare-Lääne piiskop
12341260
Järgnev:
Hermann I