Harilik käokuld

Allikas: Vikipeedia
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: eesti nsv ravimtaimed
Harilik käokuld
Harilik käokuld
Harilik käokuld
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Anthophyta
Klass: Päriskaheidulehelised Eudicotyledonae
Selts: Astrilaadsed Asterales
Sugukond: Korvõielised Asteraceae
Perekond: Käokuld Helichrysum
Liik: Harilik käokuld
Ladinakeelne nimetus
Helichrysum arenarium
Linné, Moench, 1794

Harilik käokuld (Helichrysum arenarium) on korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik. Kasutatakse nii nagu ravitaim,kui ka dekoori element. Kasvab Euroopas ja Kesk-Aasias.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Vars on sirgjooneline, kaobarkaltoksine, kõrgusega 30–40 cm, monopodiaalne (kasvamist jätkab ka peaharu, mis omakorda annab külgharusid, mis ei peaks kasvama kõrgemale kui peaharu), rohkelt lehitstud. Moodustab tihedat taimkatet. [1][2]

Juurikas on lühikest kasvu, puitunud, sageli tüse, jämedus on 5-7mm (kuni 15mm). [1]

Lehed on terveservalised, lamedad, kahelt poolt valgeviljad, vanemas eas enam-vähem paljad; põhimised lehed äraspidisüstjad või lineaalsüstjad, torkavad, sõõrjas alusega, raagus. [1][2]

Õied on kullavärvilised, korvõisikud ümmargused, 6–7 mm, pikka kasvu ja umbes niisama avarad, tavaliselt moodustavad varre alguses kända. Servmised keeleõied on puudu; kattelehed munakujulised või piklikud, nahkjad, asetsevad väga hajusalt, kollakad või pruunid. Õitseaeg on juulist septembrini.[3] [1][2]


Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Taim kasvab Euroopas ja Kesk-Aasias. Eestis leidub taim peamiselt Lõuna-Eestis, harva võib teda leida ka Põhja-Eestis

Kasvab põuastel küngastel, mõnikord ka päikesepaistelistes piirkondades; liivarohketel kallakutel, sageli põlluservadel.[3]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina kasutatakse hariliku käokulla korvõisikuid, mida nimetatakse floes Helichrysi arenarii. Need kogutakse õitsemise ajal (juulis ja augustis) umbes 1 cm pikkuse nooga, hiljem koguda ei saa. Samalt kohalt võiks koguda 3–4 korda sõltuvalt õitsemisest. Korduv kogunemine toimub 5–7 päeva pärast.[3][4]

Tavaliselt kuivatatakse varjus. Õisikud, mis on õitsemas murenevad kuivatamisel. Õisikud on võimelised pudenema nii soojas kui ka päikeselises kohas. Standardtingimused: vajalik on niiskus <12%. Õisiku pöörised võiksid olla >1cm pikkuse varrega umbes 5%, pudenevaid juppe, mis läbistavad sõela 2mm² suuruseid avasid, <5%. Neid võib säilitada kuni 3 aastat.[3]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

 Käokulla õisikud sisaldavad flavonoidseid glükosiide; flavonoidid, suhkur, vitamiinid C ja K ning õsikus ka on ftaliidid, kõrgemolekulaarne alkohool, steroid ühendid. [4]

Õisikus on makroelementid (mg/g): K — 16,30, Ca — 7,00, Mg — 1,20, Fe — 0,13; mikroelementid: Mn — 0,38, Cu — 0,51, Zn — 0,39, Cr — 0,08, Al — 0,03, Se — 17,10, Ni — 0,71, Sr — 0,38, Pb — 0,02. B — 85,20 mkg/g.[4]

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Käokuld omab antibakteriaalset toimet.

Taimede galeenilised preparaadid stimuleerivad sapphapete sünteesi kolesteroolist, suureneb bilirubiini sisaldus sapis. Käokulla ekstrakt annab spastilist toimet. Sellised omadused on tingitud spetsiifiliste flavonoidide olemasolust taimedes.[4]

Ta piirab stafülokokkide ja streptokokkide kasvu, pidurdab oksendamist ja iiveldust [4]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Губанов И. А. и др. 1342. Helichrysum arenarium (L.) Moench — Цмин песчаный, или Бессмертник //Иллюстрированный определитель растений
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduste akadeemia zoologia ja botanika instituut "EESTI TAIMEDE MÄÄRAJA", Tallinn 1966
  2. 2,0 2,1 2,2 В. К. Лавреров, Г. В. Лавренова "Полная энциклопедия. Лекарственных растений" том 1 А—Л, Москва 1999
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste "EESTI NSV RAVIMTAIMED" (3 parandatud trükk), Tallinn 1973
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 По данным книги «Универсальная энциклопедия лекарственных растений» (см. раздел Литература).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]