Külmale maale
|
See artikkel räägib Eduard Vilde romaanist, romaani põhjal tehtud filmi kohta vaata artiklit Külmale maale (film); ansambli J.M.K.E. albumi kohta vaata artiklit Külmale maale (album) |
| Külmale maale | |
|---|---|
| Autor | Eduard Vilde |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | eesti |
| Žanr | romaan |
| Kirjastaja | Postimees |
| Ilmumisaeg | 1896 |
| Lehekülgi | 400 |
"Külmale maale" on Eduard Vilde romaan, mis ilmus raamatuna 1896. aastal. Enne seda oli romaani avaldatud sama aasta algusest ajalehe Postimees jutunurgas. Vilde enda sõnul valmis tal teos pärast päevatööd Postimehe toimetajana kui ilukirjanduslik lisatöö.[1]
Süžee[muuda | muuda lähteteksti]
Raamat räägib 19. sajandi talvises maakülas elavast noorest mehest Väljaotsa Jaanist, kes elab ema ja kolme väikese õe-vennaga vaesunud popsisauna majapidamises, kus napib toitu. Jaan teeb silmnähtavalt heal järjel oleva külavanema Virgu Andrese jaoks juhutöid, aga pere toitmiseks sellest ei piisa. Samas tekib Jaanil romantiline side lapsepõlvesõbra ja Andrese tütre Virgu Anniga, kes Jaani peret salaja toetab, kuigi Jaan on sellest teadlik. Täiendavalt palub Anni Jaani emalt, et see ütleks Jaanile, et ta rohkem kõrtsis ei käiks.
Ehkki raamatus pole seda otsesõnu kirjas, viitab tekst sellele, et Andresele ei jää Jaani ja Anni lähedus märkamata (Anni õed peksavad keelt), ning ta vallandab ausa ja tööka Jaani kasutades ettekäändena vaesuse stigmat, arvates, et Jaan võib hakata Andrese tagant toitu varastama. Lisaks sellele lubab Andres Jaani koos perega saunast kevadel ära ajada.
Jaanile endale on Virgu Annilt toidu vastuvõtmine väga ebamugav ning ema nõrkade vastulausete taustal läheb mees kohalikku kõrtsi, kus kahtlased tegelased Kõverkaela Juku ja Kohi Kaarel pakuvad Jaanile teenistust, millest nad palju ei räägi, mispeale Jaan keeldub ja jääb sisimas väärikaks.
Et Jaan on vaene, siis Virgu Andrese mahitusel tuleb mõne aja pärast koos külavanemaga uurima kroonukordnik, et ega Jaani juurde pole äkki varastatud kraami peidetud. Alusetu süüdistus ärritab tagasihoidlikku peremeest väga, kuid õigus jääb siiski temale.
Kitsikus suureneb ning Jaan ei leia kuskilt tööd. Masendusest ajendatud kõrtsiskäigud viivad viimasegi raha. Seejärel halvenevad olud veelgi ning varem eetilist latti kõrgel hoidnud Jaan on sunnitud pere toitmiseks tegema halva seltskonnaga sobingu teenistuseks, milleks osutub ümbruskonnast varastatud toidukraami peitmine. Varsti saab sellest teada Jaani ema, kuid ema keelitamisest hoolimata ei luba Jaan varastatud toitu lastele anda. Õde-venda tahavad siiski süüa ning Jaani ema hakkab Jaani survestama, et see ikkagi lubaks lastele varastatud lihast tükki lõigata, mille peale Jaan annab järele, kuid ise praetud liha ei söö. Õige varsti on ema ja väikesed lapsed haiged ja üks lastest sureb. Kalmistul nõuab kohalik papp Jaanilt matusekulude katmist.
Edasi hakkab Jaan röövretkedest osa võtma ja isegi käib röövitud loomi laadal "peenikeseks vahetamas". Minek paistab alguses hea, kuid siis tuleb Jaani kodu ette uuesti kordnik ja hakkab küsitlema ühe röövretke kohta Jaani ja tema ema, kes oma käitumisega annab Jaani tahtmatult välja.
Virgu Anni annab kohtus Jaani kasuks valetunnistuse, seletades, et tolle öö veetsid mõlemad koos, mille peale kohus mõistab Väljaotsa Jaani õigeks. Kevadel lahkub Jaan koos allesjäänud perega saunast ja läheb elama linna. Nendega liitub ka Virgu Anni.
Idüll linnas jääb üürikeseks, sest maakülas leitakse Jaani vanast elukohast, kus on uued elanikud, piisavalt tõendeid selle kohta, et Jaan oli röövides kaasosaline. Kohtu alla satuvad nii Jaan kui ka Virgu Anni, kes mõlemad pannakse vangi; neiu mõistab kohus süüdi valetunnistuse andmise eest. Jaanile mõistetakse mitu aastat sunnitööd ja ahelates reis Siberisse ("külmale maale").
Lugu lõpeb sisuliselt sellega, et Virgu Anni otsustab enne Jaanile määratud rongireisi temaga vanglas abielluda, vältimaks niiviisi Jaanist lahkujäämist, sest sellisel juhul saab tema kui Jaani seaduslik abikaasa oma armastatuga kaasa minna. Koos teiste kinnimõistetutega rongis olevale Jaanile saab tema ema vaid meeleheitest järele hüüda.
[muuda | muuda lähteteksti]
Romaan paistab silma paljude trükkide poolest. Esimese, 1896. aastal ilmunud trüki tiraaž oli 500 eksemplari. Arvatavasti suure lugejahuvi tõttu andis Karl August Hermanni kirjastus välja järgmise trüki, mille tiraaž oli 1500. Seda väljaannet oli autor keeleliselt veidi kohendanud. 3. trükk ilmus alles aastal 1924. aastal, mil selle andis välja kirjastus Varrak Vilde "Kogutud teoste" 16. köitena (tiraaž 3000). Seda redigeeris autor juba põhjalikumalt. Järgmised väljaanded ilmusid aastatel 1930 (K. OÜ Loodus, arvatav tiraaž 500–600), 1934 ("Kogutud teoste" 2. trükk, keelelisi parandusi teinud Johann Voldemar Veski), 1943 ("Valitud teoste" 1. köide, Tartu Eesti Kirjastus, arvatav tiraaž 2000), 1947 (Ilukirjandus ja Kunst, tiraaž 15 200), 1948 (tiraaž 5000), 1954 ("Teosed", tiraaž 20 000), 1960 ("Kooli kirjavara" sari, Eesti Raamat, tiraaž 40 000), 1976 (tiraaž 50 000)[2] ja 2005. aastal (Mixi Kirjastus).
Mujal meedias[muuda | muuda lähteteksti]
"Külmale maale" on esimene Vilde romaan, mis on audioraamatuna ilmunud. Projekti algataja ja rahastaja on E. Vilde nimeline Juuru Gümnaasium ja Juuru vald, toetaja Tallinna linnamuuseum.[3] Raamat on ka digiteeritud.
Vilde romaani "Külmale maale" põhjal valmis 1965. aastal samanimeline film (Eesti Telefilm, režissöör Valdur Himbek).
Vastukaja[muuda | muuda lähteteksti]
Teose ilmumise järel ilmus ajakirjanduses vaid kaks arvustust. Alles 1896 aasta mais A. Pert’i Nelipühilehes ilmunud anonüümses arvustuses kiideti teose elulisust, kuid ei oldud mõistetud kirjaniku ideesuunda, vaid nähtud seda hoiatusromaanina. Teises arvustuses, nimetähtede A. J. (Anton Jürgenstein) all ajalehes Olevik sama aasta augustis ilmunud arvustuses suhtutakse romaani valdavalt kriitiliselt. Pole küll teada, kuidas võtsid romaani vastu tavalugejad, kuid eeldada võib suurt huvi, sest järgmise aasta varasuvel andis Karl August Hermanni kirjastus välja 2. trüki, mille tiraaž oli 1500.
Teise maailmasõja järel saavutas teos erilise tükimenu, sest küündis lähedale valitsevale sotsialistliku realismi "loomingumeetodile".[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eduard Vilde saatesõna oma "Kogutud teoste" 16. köites
- ↑ 2,0 2,1 Aber Nagelmaa "Eduard Vilde "Külmale maale" 100-aastane". Postimees, 17. mai 1996, lk 18 ("Olnust olevale").
- ↑ "Vilde romaan "Külmale maale" avaldati audioraamatuna" – ERR-i uudised, 14. juuni 2012.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Abel Nagelmaa. "Lisandusi E. Vilde romaani "Külmale maale" saamisloole". Keel ja Kirjandus 12/ 1976. Lk 725–730
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Külmale maale – alliktekstid Vikitekstides- 1896. aastal ilmunud "Külmale maale" digiteerituna Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivis
- Abel Nagelmaa. "Eduard Vilde "Külmale maale" 100-aastane". Postimees, 17. mai 1996, lk 18 ("Olnust olevale")