Gustav Vilbaste

Gustav Vilbaste (aastani 1935 Gustav Vilberg; 3. september 1885 Haavakannu, Kodasoo vald – 21. veebruar 1967 Tallinn) oli eesti botaanik, publitsist, kodu-uurija ja looduskaitsja.

Mälestustahvel Gustav Vilbaste elukohas Tartus

Elukäik

Noorpõlv

Gustav Vilberg sündis Kuusalu kihelkonnas Haavakannu kõrtsi rendikohal. Tema isa Johannes Vilberg (1856–1931) ja ema Miina Vilberg (sünd Vilbiks) (1852–1945) olid mõisarentnikud, talupidajad. 1892. aastal asus pere elama Jõelähtme valla Saunja küla Tõnu talu rendikohale, hiljem omandati koht põllupanga abil.

Gustav Vilberg õppis aastatel 1893–1897 Rummu-Saunja vallakoolis, seejärel 1897–1900 oli tööpoisiks isatalus Tõnul. 1900–1902 õppis ta Kolgal kaheklassilises ministeeriumikoolis, 1902–1903 Kolga ministeeriumikooli pedagoogilises klassis (üks tema õpetajaid oli Jakob Westholm).

7. juulil 1903 omandas Vilberg ministeeriumikooli lõputunnistuse alusel õiguse õpetada vallakoolis ja asus õpetama, algul 1903–1904 Virumaa Mädapea vallakoolis, seejärel 1904–1913 Kehra vallakoolis. 22. märtsil 1907 õiendas Narva Gümnaasiumi juures külakooliõpetaja kutseeksamid. Samal aastal alustas ta rahvaluule, -viiside, -laulude, -kommete, -tantsude, murrete ja vanavara kogumist Eesti Üliõpilaste Seltsile ja Eesti Rahva Muuseumile. Aastatel 1913–1914 oli ta kuulaja keskkoolikursustel Tartus.

1914. aastal mobiliseeriti Vilberg tsaariarmeesse Petrogradi, kuid vabastati sõjaväekohustusest tervislikel põhjustel (lampjalgsus).

Aastatel 1914–1916 oli ta õpetaja Alavere vallakoolis Harjumaal, aastatel 1916–1917 ajakirjanik Tallinna Teataja toimetuses.

Ülikooliaastad ja töö Tartus

Aastatel 1917–1918 oli Vilberg vabakuulaja Tartu Ülikoolis, 1918 õiendas küpsuseksamid Tartu Aleksandri Gümnaasiumi juures. 1918–1926 õppis Vilberg Tartu ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas. 1918–1920 oli ta õpetaja Tartu Reaal- ja Kommertskoolis.

1919–1920 sõdis Vilberg jalaväelasena Eesti Vabadussõjas Kooliõpetajate Roodu koosseisus. Arvati tagavaraväkke 30. oktoobril 1920.

1920–1923 oli ta assistent Tartu Ülikooli Botaanikainstituudis. 1920. aastast oli ta Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Emakeele Seltsi tegevliige. 1922. aastal võttis ta osa ajakirja Loodus toimetamisest ning avaldas esimese eestikeelse taimemääraja "Eesti taimestik koolidele". Aastatel 1923–1924 oli ta ajakirja Loodus tegev- ja vastutav toimetaja. 1923. aastal käis Vilberg taimeteaduslikul ekskursioonil Soomes Laadoga rannikul ja Sortavalas professor Kaarlo Linkola juhendamisel. 1924. aastal oli õpetaja Tartu Ühis-Kommertsgümnaasiumis.

1925–1927 oli Vilberg juhataja Virumaa Rahvaülikoolis Kundas, 1925 käis tutvumas Soome ja Taani maarahvaülikoolide õppetöö ja majandamise korraldamisega. 1927. aastal valmis tal magistritöö "Loost ja lootaimkonnast Ida-Harjumaal".

Edasine teadus- ja pedagoogitöö

Aastatel 1927–1928 õppis Vilberg Viini ülikoolis. 19. juulil 1928 kaitses ta seal väitekirja "Erneuerung der Loodvegetation durch Keimlinge in Ost-Harrien (Estland)" ja sai filosoofiadoktori kraadi (peaaine botaanika, kõrvalainena geograafia).

1928–1930 oli ta Tartu Ülikooli stipendiaat floristika alal, tutvus botaanilise uurimistöö ja taimestikuga Rootsis ja Soomes. 1930 töötas Stockholmis Rootsi Riiklikus Loodusteaduste Muuseumis. Kandideeris Tartu Ülikooli Botaanika õppetooli korralise professori kohale, kuid see koht anti botaanik Theodor Lippmaale.

1930–1936 oli Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitse sektsiooni kirjatoimetaja (sekretär). 1930–1938 andis välja ja toimetas ajakirja Loodusvaatleja.

1932–1936 oli õpetaja Tartu Linna Poeglaste Gümnaasiumis. 1932–1933 õpetaja Hugo Treffneri Poeglaste Eragümnaasiumis. 14. juunil 1934 anti talle kesk- ja kutsekooli loodusteaduse ning maateaduse õpetaja kutsetunnistus. 1935 andis õpetaja ametitõotuse. 1935–1936 oli õpetaja Tartu Linna Tehnikakoolis.

Looduskaitseline tegevus

29. jaanuaril 1936 valiti Riigiparkide Valitsuse Looduskaitse nõukogu poolt esimeseks Eesti Vabariigi looduskaitseinspektoriks. 15. veebruaril asus looduskaitseinspektorina tööle.

1936–1940 valmistas ette, vormistas ja korraldas enam kui 500 loodus- ja muinsuskaitse objekti, sealhulgas 47 looduskaitseala (6 suuremat metsakaitseala, 6 taimekaitseala, 1 sookaitseala, 17 linnukaitseala, 2 geoloogilist kaitseala, 15 tervisemuda kaitseala) registrisse kandmise. Korraldas ankeetküsitlusi 1936. a. allikate, 1937. a. maavarade, 1938–1939.a. Lääne-Eestis kasvavate jugapuu ja luuderohu leiukohtade kohta, 1939. a. valge-toonekure üleriigilise loenduse. 1939. a. alustati rändrahnude loendusega.

1936 tutvus looduskaitse korralduse ja looduskaitsealade ning rahvusparkidega Lätis, Leedus, Poolas, Austrias, Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja Soomes. 23. jaanuaril 1937 andis looduskaitseinspektori vandetõotuse. 1. aprillil 1938 jätkas Riigiparkide Valitsuse tegevuse lõpetamise järel looduskaitseinspektorina Loodushoiu- ja Turismi Instituudis.

1937–1940 toimetas kogumikku Looduskaitse (I osa 1937, II osa 1940). 1938 toimetas ajakirja Eesti Looduskaitse. 1939–1940 toimetas ajakirja Loodushoid ja Turism.

11. veebruaril määrati looduskaitseinspektori ülesannete kõrval Loodushoiu- ja Turismi Instituudi Puukooliaia kodumaa lillede ning aretamise osakonna juhatajaks.

Märtsis 1939 komandeeriti läbirääkimistele Soome Olümpiamängude Komiteega 1940. aastal Helsingis aset leidvate olümpiamängude asjus seoses nii Eesti Vabariiki läbivate teede kui ka vaatamisväärsuste valmisoleku kohta maitsi läbisõitvate osavõtjate reisijate teenindamiseks. Samuti tutvus ta Helsingi loomaaia ja vabaõhumuuseumi töö korraldusega, et Tallinna samalaadseid loodusparke rajada.

1. juulil 1940 nimetati Haridusministeeriumi Teaduse ja Kunsti osakonna looduskaitse inspektoriks.

1941 oli ta õpetaja Tallinna Poeglaste Kommertskoolis, Kaubanduslikel kursustel ja Naiskutsekoolis. 1941–1942 oli õpetaja Tallinna XI Gümnaasiumis, Tallinna XII Gümnaasiumis, Poeglaste Kaubandus- ja Ärinduskeskkoolis, Tallinna Tütarlaste Kaubanduskoolis.

16. märtsil 1942 määrati Saksa okupatsioonivõimude Tallinna kindralkomissari korraldusega Riigimetsade Valitsuse looduskaitse eriteadlase ametikohale. Aprillis 1944 evakueeriti Metsade Keskvalitsuse koosseisus Abja linna Viljandimaal. 1944–1945 oli metsakaitse insener Eesti NSV Metsa- ja Paberitööstuse Ministeeriumis. Jaanuarist 1945 oli Kadrioru Noortepargi juhataja. 1. veebruarist 1945 kinnitas Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaat ta Tallinna Pedagoogilise Kabineti juhatajaks. 15. aprillil 1945 määrati ta Eesti NSV Riikliku Loodusteaduste Muuseumi vanema teadusliku kaastöölise ametikohale. 11. jaanuaril 1946 määrati ENSV Riikliku Loodusteaduste Muuseumi botaanika osakonna juhatajaks.

Oktoobris 1946 taotles Viini Ülikooli doktoridiplomi ümberarvestamist NSV Liidu Kõrgema Haridusministeeriumi kõrgemas atesteerimiskomisjonis, kuid komisjon keeldus ta doktorikraadi arvestamast ning nõudis uue doktoritöö tegemist.

Vanaduspõlv

1. juulil 1950 siirdus 65-aastaselt vanaduspensionile.

1956 valiti Eesti Loodusuurijate Seltsi auliikmeks. 30. septembril 1965 tähistati Gustav Vilbaste 80. sünnipäeva Teaduste Akadeemia saalis piduliku koosolekuga.

21. veebruaril 1967 suri 81. eluaastal, 26. veebruaril sängitati Kuusalu kalmistule.

Teadustöö

Lõviosa tema teadustööst oli seotud botaanikaga: ta tegeles haruldaste ning kaitsealuste taimede kasvupaikade uurimisega ja ülestähendamisega, kirjeldas botaaniliselt huvitavaid alasid, uuris antropogeenset mõju taimkattele, eriti põhjalikult seiras Põhja-Eesti looalasid.

Ta koostas umbes 12 000 herbaariumilehest koosneva taimekogumiku – herbaariumi. Ta oli esimese eestikeelse täieliku taimemääraja autor.

Ta oli Eesti looduskaitseliikumise üks pioneere, ühtlasi ka esimene looduskaitseinspektor. Ta osales 1939. aastal Tallinna Loomaaia rajamisel.

Ühtekokku avaldas ta üle 1400 kirjutise peale botaanika ka looduskaitse, aianduse, etnobotaanika, kirjakeele ajaloo jpt valdkondade kohta.

Tunnustus

• 1939 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 1940 Looduskaitsemärk (II järk)
• 1963 Suur looduskaitsemärk
• 1994 Eesti Vabariigi teaduspreemia (anti postuumselt)

Isiklikku

27. detsembril 1921 abiellus Gustav Vilberg Ellen Koppeliga. 21. septembril 1922 sündis neil poeg Gustav. 3. aprillil 1924 sündis poeg Juhan, 4. aprillil 1926 tütar Ellen (suri 1926), 5. juunil 1931 tütar Hele ja 17. detsembril 1932 poeg Henn.

12. augustil 1935 võttis suguvõsa uueks perekonnanimeks Vilbaste, Gustav Vilbergist sai Gustav Vilbaste.

Kirjandus

• Looduskaitse-inspektor astus ametisse. Uus Eesti, 18. veebruar 1936, nr 48, lk 14; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Kuidas korraldatakse looduskaitset. Vaba Maa, 27. veebruar 1936, nr. 47, lk. 7.
• Mart Mäger, "Gustav Vilbastet meenutades" – Keel ja Kirjandus 1985, nr 9, lk 553

Välislingid

• Gustav Vilbaste Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• "Gustav Vilbaste kirjatööde nimestik on leitud!" Eesti Loodus 2010/10