Ellen Vilbaste

Ellen Vilbaste (aastani 1921 Koppel, aastani 1935 Vilberg) (20. veebruar (vkj)/ 4. märts 1893 Tartu – 14. veebruar 1974 Kolga-Jaani) oli eesti aednik ja etnobotaanik, Eesti esimene õpetatud naisaednik.

Elukäik

Ta sündis ehitusettevõtja ja nädalalehe Olevik väljaandja Karl Kopli ning ajakirjanik Marie Koppeli perekonnas. Ta õppis 1902–1912 Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis, seejärel, 1912–1913 Abja lähedal Liplapi talu aiatöö kursustel.

1913. aastal astus Berliin-Dahlemi Kõrgemasse Aiatöö Akadeemiasse. See kool oli üks neist vähestest õppeasutustest, kus naistel oli tol ajal võimalik aednikukutset omandada. Olles 1914 praktikal Potsdamis Sanssousi keiserlikes aedades, algas Esimene maailmasõda ja temalt kui Vene keisririigi alamalt nõuti Saksamaalt lahkumist. Tal õnnestus koju jõuda suurte raskustega. Teda toetas ja aitas rahaliselt perekonna hea tuttav, kirjanik Eduard Vilde.

1915. aastal töötas ta aednikuna Petrogradi Peeter Esimese nimelises Botaanikaaias, kus juhatas paljundusosakonda ja juhendas hiidvesiroosi (Victoria regia) kasvatamist. Tema esimesi katsetusi teaduslikus uurimistöös juhendas kuulus Vene botaanik ja maadeuurija professor Komarov. Vilbaste oli esimene naisaednik Peterburi Botaanikaaia ajaloos. Oktoobrirevolutsiooni puhkedes ja 1918 tekkinud kaoses hävisid botaanikaaia kasvuhooned ja taimekultuurid ning Ellen põgenes punase terrori eest Eestisse. Eestis asus ta aednikuna tööle Tartu Ülikooli Maarjamõisa aeda, kus töötas aastatel 1918–1922. Ühtlasi jätkas ta vabakuulajana erialase hariduse omandamist Tartu Ülikooli põllumajandusosakonnas 1920–1923.

1921. aastal tutvus ülikoolis õppiva matemaatika-loodusteaduskonna kooliõpetajast üliõpilase Gustav Vilbergiga (aastast 1935 Vilbaste) ja sama aasta jõulude ajal laulatati nende abielu Viljandi Jaani kirikus praost Jaan Lattiku poolt. Pärast abiellumist jäi Ellen koduseks ja pühendus laste kasvatamisele, kuid abistas meest Eesti taimede sedelkataloogide koostamisel ja herbariseerimisel. Ka avaldas aiandusalaseid kirjutisi ja nõuandeid mitmes naistele mõeldud ajakirjas ja ajalehes.

Aastatel 1925–1927 oli ta Kundas Virumaa Rahvaülikooli juhataja abi ning aianduse- ja kodumajanduse õpetaja. Pärast 1936. aastat töötas ta lühikest aega oma õemehe kolonel Jüri Hellati Viljandimaa Raudna vallas asuva Kannikmäe talu puuviljaaias, kuid 1938 pakuti Vilbastele aednikukohta Põltsamaa tehaste puukoolis. Seal töötas ta lühikest aega, sest 1940. aasta algul kutsus Viljandi aiaäri ja puukooli omanik A. Kelch seoses repatrieerumisega Saksamaale Vilbaste oma valduste järelevaatajaks.

Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel natsionaliseeriti A. Kelchi aiandid ja kohalikud võimud taunisid seal Vilbaste edasitöötamist. Tekkinud segastes ja ärevates oludes pidas ta paremaks Viljandist lahkuda ning asus tööle Õisu mõisa aednikuna ja koorejaama juhatajate kooli instruktorina. Samas töötas ta teise maailmasõja ajal alates 1941. aastast. Kolme keele valdajana oli ta ühtlasi ka tõlk.

Kuna sõja jätkudes kaotati Õisus aedniku koht ja Vilbastel oli raskusi laste koolitamisega, siirdus ta 1942. aastal uuesti Põltsamaale, kust aga lahkus 1944 kevadel sugulaste Kannikmäe tallu Viljandimaal. Sinna rajas ta puukooli, et 1940. aasta külmal talvel hävinud puuviljaaedu istutusmaterjaliga varustada. Samal ajal töötas ta 1945–1947 Polli Aianduse ja Mesinduse Instituudis teaduri ja õpetajana. Pärast Kannikmäe talu kuulutamist kulaklikuks majapidamiseks oldi sunnitud sealt lahkuma ja nii aed kui ka puukool hävisid peagi.

Aastatel 1947–1948 oli Vilbaste Peasordi Viljasalve Eesti Vabariikliku Kontori agronoom ning 1948–1951 Viljandi Köögivilja, Söödajuurvilja ja Kartuli Sordivõrdlus Katsepunkti juhataja. 1951–1952 töötas ta Kurvitsa aiandussovhoosis ning 1952–1955 mitmes majandis aedniku või agronoomina. Riikliku pensioni saamiseks puuduvate tööaastate saamiseks oli ta Viljandi Jaani kirikus paiknenud suure materjalide lao öövalvur.

Töötas 1966–1972 Nigula Riiklikul Looduskaitsealal: koostas Eesti taimedest herbaariumi, lisades sellele taimepärimuslikud tekstid ning korraldas sellega rändnäituse "Kodumaa taimed rahva käsitluses" looduskaitseala tutvustamiseks ja looduskaitse propageerimiseks. Näitus oli külastajaterohke ja pälvis tähelepanu vabariigi paljudes linnades põllumajandusnäitustel, muuseumides ja koolides.

1972. aastal haigestus Ellen Vilbaste raskelt ja suri 14. veebruaril 1974. Ta puhkab Viljandi Metsakalmistul.

Isiklikku

Oli aastatel 1921–1938 abielus Gustav Vilbastega.

Neil olid pojad Gustav Vilbaste, Juhan Vilbaste ja Henn Vilbaste ning tütar Hele.

Kirjandus

• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis. Koostaja Kristel Vilbaste. Varrak. 2014
• "Eesti esimese õpetatud naisaedniku Ellen Vilbaste elu viis Saksa keisri soosingust Lenini konspiratiivkorteri lähistele ja Viljandisse öövalvuriks". Postimees, 12. detsember 2017

Välislingid

• Haud Viljandi Metsakalmistul