Gustav Ernesaks

See artikkel räägib koorijuhist ja heliloojast; tõstja kohta vaata artiklit Gustav Ernesaks (tõstja).

Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila, Raasiku vald – 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht.

Elukäik

Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni eriala (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ja 1937–1941 konservatooriumis õppejõuna.

Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ja üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.

Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.

Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.–7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993^[1].

Helilooming

Pikemalt artiklis Gustav Ernesaksa heliteoste loend

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa" on ka korduvalt lavastatud.

Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".

Isiklikku

Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks. Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kõue vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952 aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks. Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.

Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ja Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966). Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.

Tunnustused

1939 Eesti Punase Risti teenetemärk, V klass
1942 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
1946 Tööpunalipu orden
1947 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) kontserdi- ja interpreteerimistegevuse eest
1947, 1948, 1949, 1950, 1959, 1965 Nõukogude Eesti preemia
1947 Eesti NSV rahvakunstnik
1951 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) ooperi "Tormide rand" muusika eest
1950, 1967, 1974 Lenini orden
1956 NSV Liidu rahvakunstnik
1965, 1988 orden Austuse märk
1970 Lenini preemia
1974 sotsialistliku töö kangelane
1978 Oktoobrirevolutsiooni orden
1978 Tallinna aukodanik

Publitsistlikud teosed

Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks viis raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

"Suu laulab, süda muretseb" 1971 (väljavõtteid sellest raamatust avaldati bibliofiilse väljaandena "100 rida", 1983)
"Nii ajaratas ringi käib" 1977
"Kutse" 1980
"Laine tõuseb" 1983 (Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia 1984)
"Laul, ava tiivad" 1985

Mälestuse jäädvustamine

1993. aastast annab Eesti Rahvuskultuuri Fondi G. Ernsesaksa nimeline sihtkapital välja koorimuusika stipendiumi koorimuusika-alase tegevuse toetamiseks.

29. juunil 2004^[2] paigaldati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa pronkskuju^[3].

17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100 aasta sünnipäeva tähistamiseks välja postmargi^[4].

2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

Vaata ka

Viited

↑ Maetute nimekiri: Ernesaks, Gustav
↑ Fotod: Gustav Ernesaksa kuju paigaldamine lauluväljakule, Postimees Online, 29. juuni 2004
↑ Anneli Ammas, Mõtlik Gustav Ernesaks vaatab laulukaart, Eesti Päevaeht, 11. juuni 2004
↑ [1]

Välislingid

Gustav Ernesaks 100. Laulutaadi pärand. Klassikaraadio saadete arhiiv
"ETV näitab uut dokumentaalfilmi Gustav Ernesaksast". ERR Uudised. 7. detsember 2008.
"Gustav Ernesaksa juubeli puhul ilmus fotoalbum". ERR Uudised. 9. detsember 2008.
Andres Laasik: hirm saatis Gustav Ernesaksa elu lõpuni, ERR, 10. detsember 2008
Olev Remsu. Seest siiruviiruline, pealt punakarvaline Sirp, 6. veebruar 2009
Tähistatakse laulu "Mu isamaa on minu arm" 65. aastapäeva. ERR 4. märts 2009
Kerttu Kaldoja. Oru tänaval avatakse Ernesaksa maja, epl.ee, 12. oktoober 2009

[1] Maetute nimekiri: Ernesaks, Gustav

[2] Fotod: Gustav Ernesaksa kuju paigaldamine lauluväljakule, Postimees Online, 29. juuni 2004

[3] Anneli Ammas, Mõtlik Gustav Ernesaks vaatab laulukaart, Eesti Päevaeht, 11. juuni 2004

[4] [1]

[1]

[2]

[3]

[4]