Mine sisu juurde

Gustav Ernesaks (tõstja)

Allikas: Vikipeedia
Tõstmine
Riik Eesti
6. koht 1924 Sulgkaal
Pronks 1922 Sulgkaal

Gustav Ernesaks (2. august 1896 Harjumaa2. september 1932 Sydney) oli eesti tõstja ja maadleja.

1921 tuli Ernesaks 378,1 kg Eesti tõstmises meistriks. Sellel võistlusel esindas ta Tallinna Valvajat.[1]

1. maailmameistrivõistlused tõstmises toimusid 1922. aastal Tallinnas. Võistlused peeti viies tõsteviisis, mille tulemused liideti. Ernesaks võistles sulgkaalus (kuni 60 kg). Esimese võistluspäeva järel juhtis eestlane Alfred Schmidt šveitslase Heinrich Grafi ees, kuid teisel päeval esitas Graf protesti, paludes Schmidti uuesti kaaluda. Selgus, et Schmidt on ettenähtust siiski 0,2 kg raskem, ja ta diskvalifitseeriti. Graf võitis suure eduga, kuid kaks medalit tuli siiski Eestisse. Karl Kõiv sai 367½ kiloga hõbeda ja Ernesaks 365 kiloga pronksi, kuigi edestas Kõivu kolmes tõsteviisis. Ernesaksa tulemused tõsteviiside järjekorras: kahe käega surumine 65 kg, ühe käega rebimine 60 kg, ühe käega tõukamine 75 kg, kahe käega rebimine 77½ kg ja kahe käega tõukamine 87½ kg.[2]

1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis saavutas Ernesaks sulgkaalus 6. koha. Tema tulemused olid 60 + 80 + 67½ + 72½ + 92½, kokku 372½ kg. Ühtlasi saavutas Ernesaks 9 olümpiarekordit. Kolm eesti tõstjat on veel rohkem olümpiarekordeid püstitanud: Alfred Neuland 14, Harald Tammer 13 ja Jaan Kikkas 10. Ühe käega rebimises saavutas Ernesaks 60 kg. Ühe käega tõukamises püstitas ta kolm olümpiarekordit: 72½, 77½ ja 80 kg. Surumises püstitas ta samuti kolm olümpiarekordit: 60, 65 ja 67½ kg. Rebimises püstitas ta olümpiarekordi 72½ kg ja viievõistluses 372½ kg. Kuid tema rekordid ületati juba samal võistlusel.[3]

Ernesaks võistles ka maadluses, kuigi sel alal ei pääsenud ta kunagi Eesti koondisse. 1925 tuli ta kärbeskaalus Eesti meistriks klassikalises maadluses. Sellel võistlusel esindas ta Tallinna Sporti.[4]

Sporditegelasena

[muuda | muuda lähteteksti]

21. märtsil 1922 moodustati Eesti Spordi Liidu raskejõustiku osakonna juhatus, mille viie liikme hulka kuulusid nii Schmidt Kõiv kui ka Ernesaks.[5]


Edasine elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta töötas Tallinnas pagarina. Ta emigreerus 1926. aastal Brasiiliasse ja sealt edasi Austraaliasse. Ta suri Sydneys kollatõppe.

  1. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 336
  2. Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 100
  3. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 332, 333
  4. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 316
  5. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk 102

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]