Eesti Rahvusmeeskoor

Allikas: Vikipeedia
Eesti Rahvusmeeskoor ja Metsatöll Reutlingenis, 2008

Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM on Tallinnas tegutsev kutseline meeskoor. Eesti Rahvusmeeskoor (RAM) on teadaolevalt suurim kutseline meeskoor maailmas. RAM asutati 1944 Gustav Ernesaksa algatusel.

Koori nimi oli aastatel 1944–1953 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor ja 19531989 Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Ernesaksa aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kui 36-aastaselt Ernesaksalt, kes küll juba oli tuntud koorijuhi ja heliloojana, 1944. aasta sügisel uue võimu esindajad küsivad, millise koori ta tahaks asutada, teatab Jaroslavli Kunstiansamblites tegev olnud mees: kaheksakümneliikmelise kutselise meeskoori! [1] Ernesaks on juba loonud Eesti NSV hümni ja saab ka oma koori. 16. novembril tuleb Moskvast luba koori palgafondi avamiseks ja Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Meeskoor on sündinud. Koori nimetus on läbi aegade muutunud. RAM on ka praegu RAM, kuid Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist Eesti Rahvusmeeskooriks saanud. [2]

Esimese koosseisu lauljad valis Ernesaks häälte järgi ja noodist laulmisega arvestada ei saanud. Siiski peetakse 1950. aastaid koori tippvormi jõudmise aastateks (R. Alango saates Legend. Gustav Ernesaks[3]).

RAM-i reisid algasid 1946. Kontserdid olid aastakümneid tohutult menukad, tihti tuli laule korrata ja eriti Riia ning Tartu ülikooli aula kontsertidel aplodeeriti suur koor korduvalt lavale tagasi. Kuno Areng meenutab, et laulja pidi siis eriti tähelepanelik olema, sest Ernesaks armastas kordamisele läinud laulu teistmoodi teha. "Palju on taktilööjaid, Ernesaks oli kõigepealt koorijuht. Noodilugejaid ju ei olnud, töö, mida Ernesaks tegi, oli meeletu. Temas oli mingisugune kiirgus, mis viis edasi." [3]

RAM-i edu alus oli Ernesaksa isiksus ja tema looming. [4] [5] Olulised olid tihe kontserttegevus ja pikad, kuid kestnud "Venemaa-reisid" Nõukogude Liidu avarustes. [6] Koori kõlapilt oli uudne, Ernesaksa laulud kauni ja loomuliku meloodiaga. Mitmeid on menukalt esitatud läbi aastakümnete, mõned neist ka "oma ajalooga" – näiteks "Kutse" (J. Smuuli sõnad), mille legendaarseks solistiks sai Ivar Laide. [3] [7]

Gustav Ernesaks oli RAM-i peadirigent kuni 1975. aastani ja kunstiline juht kuni oma surmani (1993). [8]

Dirigendid Ernesaksa kõrval[muuda | muuda lähteteksti]

Suure kontsertkoori elu ja loomingu korraldamine on suur töö. Ka Ernesaks hakkas abilisi otsima. Esimene oli Arno Kallikorm, kes kutselise koori etteotsa siiski päriselt ei sobinud, vaid asutas 1946. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoori. Edasi kasvatas Ernesaks abilisi endale ise. Esimene oli Uno Järvela, järgmine Harald Uibo. Mõlemad saatis Ernesaks Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima. Uueks abiliseks sai Jüri Variste. [9] Olev Oja dirigeeris RAM-i 1964–1991, Kuno Areng 1965–1990.

Olev Oja[muuda | muuda lähteteksti]

Olev Oja alustas uue repertuaari hankimisega. [10] 1964. aastast olid koorimuusika ajad muutunud – kavade koostamisel oli tekkinud seisak, tekkisid sisemised pinged. Ernesaks oli oma elutöö juba suurelt jaolt teinud ja jagas töö "noorte meeste vahel". Oja hooleks jäi noodikogu ja repertuaar, Arengule meeste noodilugemisega tehtav töö. Ernesaksa mõtte kohaselt korraldati RAM-i 20. aastapäevaks uute laulude saamise võistlus. Esimeselt saadi V. Tormise "Tasase maa laul", 1965. aasta võistluselt "Maarjamaa ballaad". Meloodiliste lauludega harjunud koorile oli Veljo Tormise looming esialgu harjumatu, Ernesaks kahtles ja ka publik jäi väiksema osa vaimustunute kiuste alguses umbusklikuks.

Sel ajal loodi ka RAM-i noortekoor ja neile repertuaari saamiseks pöördus O. Oja taas Tormise poole.

Kuno Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Kuno Areng alustas koormeistrina. [11] Dirigendina töötas ta nn kuldsetel kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Käidi välismaistel muusikafestivalidel, saadi uusi loomingulisi mõtteid. Eestis tõusis esile heliloojate uus põlvkond eesotsas Veljo Tormisega. Samuti Ester Mägi, Tarmo Lepik, Arvo Pärt, Anti Marguste, Eino Tamberg, Jaan Rääts, Rene Eespere (neist T. Lepik, A. Pärt ja R. Eespere olid Tormise kompositsiooniõpilased). Areng suutis koori võõristuse ületada ja Tormise "Hamleti laulud" 1966. aastal kontserdiküpseks saada. Kuid "Hamleti laulude" edu Venemaa-reisil oli kõigile ootamatu. Tormise loomingut esitati palju. "Pikse litaania" pühendas V. Tormis Kuno Arengule.

Uus RAM ja uued dirigendid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuno Areng lahkus RAM-i eest 1990 ja Olev Oja 1991.

Tekkinud tühimiku " täitis koori laulja ja koormeister Tõnu Kuljus, kes ülendati sealsamas RAM-i peadirigendiks. Neil suurte muudatuste aastatel valitses ka RAM-is teatav peataolek, mis päädis sellega, et Kuljus sai dirigendiametist lahti ja tema asemele kutsuti Tuudur Vettiku koolkonna mehed Ants Üleoja, Ants Soots ja Hirvo Surva."[12] H. Surva küll kauaks ei jäänud, kuna kolme dirigenti peeti paljuks. Koori koosseis vähenes, uusi noori lauljaid võeti juurde. Kanti ette hulk suurvorme.

Eelarve siiski pitsitas ja alates 1994. aastast jäid dirigentidest ametisse vaid peadirigent A. Soots, koormeister-dirigent Andrus Siimon ja koormeister Andres Heinapuu.

Ants Soots[muuda | muuda lähteteksti]

Ants Soots oli 1991–2005 dirigent, alates 1994 peadirigent, 2008–2011 kunstiline juht ja 2006 nimetati ta audirigendiks.[13] Eelkõige nimetab ta lauldud suurvorme ja repertuaarimuret – heliloojatele maksmisega oli raskusi, senised suured koorid lagunesid (ka RAM-i sulgemine oli arutusel) ja puudus motivatsioon koorilaule kirjutada, publiku huvi oli langenud. Vello Mäeots meenutab: "Sootsi juhatusel sooritas RAM igasuguseid vägitegusid: lõi laululahinguid rongituuril mööda raudteejaamu, tähistas Riias Ernesaksa 90. sünniaastapäeva, käis Tobiase “Joonase” ja Artur Kapi “Hiiobiga” Speyeris ja Nürnbergis ning andis oma parima pikal USA ja Kanada turneel (1999), kus Detroitis ja Ann Arboris oli kavas “Babji Jar” ja Minneapolises ning St Paulis “Kullervo”, dirigendiks kõikjal Neeme Järvi. Sellel reisil juhatas Soots ka a cappella kontserte Detroitis, New Yorgis, Chicagos ja Torontos. Suurim tunnustus sai talle ja koorile osaks 8. veebruaril 2004, kui Los Angeleses kuulutati välja Grammy võitja koorimuusika kategoorias – plaat Sibeliuse teostega, mille salvestasid RAM, tütarlastekoor Ellerhein ja ERSO Paavo Järvi juhatusel." [12]

2005. aastal saab RAM-i peadirigendiks Kaspars Putniņš (kuni 2008). 2005–2007 töötab kooriga ka Mihhail Gerts [14].

Mikk Üleoja[muuda | muuda lähteteksti]

Hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. [8]

Mikk Üleoja põhimõte oli, et muutused tuleb teha "enne kui sinu näoga ära harjutakse", seega asus ta kohe koori kõlapildi ja kuvandiga tegelema. [15]


Solistid[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed RAM-i solistid olid võimelised ka soolokavadega üles astuma ja osalesid ansamblites. Paljudel on oma "legendaarne lugu", mida koori kontsertidel pea alati uuesti kuulata sooviti.

Raimond Alango[muuda | muuda lähteteksti]

Raimond Alango (1926–2010) oli RAM-i ja RAM-1 kauaaegne laulja ja kaalukama sõnaga kooriliikmeid – üks austatud sammastest, solist, hinnatud laulupedagoog. R. Alango oli laulu õppinud Tallinna Muusikakoolis (1947–1949) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1949–1955), laulis ka TPI meeskooris (1945–1947). RAM-is laulis ja töötas R. Alango üle neljakümne aasta (1947–1989). R. Alango oli mahlakas ja mahe bass ning mõjutas kogu bassirühma ja ka RAM-1 kõla, nagu meenutab G. Metssalu.[16] Võrratu (ja tihti korratud, ka muudes keeleruumides) oli Metssalu-Alango duett Ernesaksa ooperi "Tormide rand" "Kõrtsistseenis".

Laulu õpetas R. Alango G. Otsa nimelises muusikakoolis (1970–1985) ning Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1985–1996). R. Alango oli Tiit Kuusiku õpilane, tema enda õpilasteks on olnud Vello Jürna, Mart Mikk, Erich Krieger, Alar Pintsaar, Peeter Hillep, Toomas Tünder, Aare Koha jt. ning ta oli hääleseadja Paul Ruudi okteti "Vikero" juures. R. Alangot peeti RAM-i südametunnistuseks ja vaimu kandjaks, temaga pidas rõõmus kui mures nõu ka G. Ernesaks. R. Alango oli sõbralik, elutark, väärikas, julgustav noorte suhtes – tõeline RAM-i "kitt", nagu Ernesaks ütles.[17]

Georg Metssalu[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Metssalu (1919–2004, RAM-is ja omadele Soss) oli kaunis ja kõrge tenor, "mees nagu tulesäde, võrratu artist, looduse kingitus".[17] Ta laulis RAM-is 47 aastat (alates 1945, RAM-1 alates 1951). G. Metssalul oli väga populaarseid laule palju ning oma osa andis ka näitlejameisterlikkus: "Vanad sõbrad", “Oi kingsepa Anti”, ”Kuulen vaikset laintelaksu”, “Napoli lauluke”, “Pääsulind”[18][19] – ja muidugi Miki-lugu sellest, kuidas ta Piritalt merele läks ("Miki merehädas"[20]).

Ivar Laide[muuda | muuda lähteteksti]

Ivar Laide (1931–1987), RAM-3 I tenor, oli legendaarne Ernesaksa "Kutse" laulja. Muidugi mitte ainuke ja teistegi esituses kõlas lugu päris hästi, aga päris "see" siiski mitte.

Ivar Laidel oli looduselt saadud kõrge ja kaunis tenor ning nõudlikke partiisid võis ta laulda "iga kell, lahti laulmata". "RAM-3 ei leidnudki Laidele väärilist asemikku, sest ansamblis jääb üksnes sobivast häälest väheks – mees peab ka kampa sobima. Aga RAM-3 oli juba kord nagu luik, haug, vähk ja karu. Katsu sa sinna uut luike leida."[21]

Kaljo Räästas[muuda | muuda lähteteksti]

Kaljo Räästas (1934–1992) laulis RAM-is aastatel 1957–1992 ja oli RAM-3 liige. Õppis laulu Tallinna Muusikakoolis ja Konservatooriumis (lõpetas 1969). Võitis konkursse, andis arvukalt soolokontserte. [22][23]

Ansamblid[muuda | muuda lähteteksti]

RAM-1[muuda | muuda lähteteksti]

RAM-1 kvartetile pandi alus juba sõja-aastatel Jaroslavlis.[24] Algul oli ansambli nimetus Ringhäälingu meeskvartett, siis Riikliku Akadeemilise Meeskoori kvartett RAM-1.[25] Esimeses koosseisus oli tenoriks algul Harald Uibo, siis Harri Vasar, Georg Vetting, Evald Jaansoo ja Verner Gerretz.[26] 1955.a. lahkusid terviseprobleemide tõttu Vasar ja Gerretz. Edasine koosseis oli Georg Metsalu, Georg Vetting, Evald Jaansoo ja Raimond Alango,[27][28] Georg Vettingu asemele astus hiljem Tiit Köster, [29] klaveril ja kunstiline juht Ilmar Talvik.[30] Kvartett tegutses poolsada aastat.

Aastakümneid peetud logiraamatud kajastavad pikka ja mitmekesist tegevust ning rohkeid reise. Kontserte anti üle tuhande kahesaja, üldse esinemisi nelja tuhande ringis.[31] Repertuuar valiti põhimõttel, et seda saaks laulda mitmesugusele publikule – rahvalaule, klassikat, populaarseid autoreid kogu maailmast. Õpitud ja esitatud sai lugusid poole tuhande ringis, ka nn. tarbemuusikat kindlateks puhkudeks (etendused jms). Aktiivses repertuaaris oli (ehk kohe võinuks laulda) 60–70 lugu. Tiit Köster õppis osalt vanade salvestiste järgi varasema repertuaari ära.[30]

RAM-1 oli RAM-i legendaarsemaid kvartette.


RAM-2 kvartetis laulsid Kalev Metsaru, Paul Härm (solist, hääleseadja), Valter Põllupüü, Robert Vahisalu (solist, hääleseadja), klaveril ja teadustaja Joann Juštšuk.

RAM-3[muuda | muuda lähteteksti]

RAM-3 kvartett alustas koosseisus Endel Vunk, Henn Eerik, Leo Kelle, Kaljo Räästas; siis Konstantin Kasekivi, Vello Mäeots, Leo Kelle, Kaljo Räästas. Leo Kelle asemele tuli Ole Valgma ja Konstantin Kasekivi lahkumise järel Ivar Laide. Ivar Laide lahkumise järel uut I tenorit ei leitud ja ansambli tegevus lõppes. RAM-3 repertuaari kujundasid pakkumised kontsertreisideks mitmetes maades – seega õpiti nn. rahvaste laule, iga maa jaoks midagi neile südamelähedast, ja esitati ka Eesti heliloojate laule. Kunstiline juht oli alguses Olev Oja, hiljem jäi see töö väga andeka Ole Valgma hooleks.[32][33]

"Lühemat aega tegutsesid veel kvartetid RAM-4, RAM-5, RAM-6. Et oleme jätnud ala täiesti meeste eneste hooleks, siis on olenenud nende ansamblite tegevus täiesti sellest, kellel ja kui palju on jätkunud peatöö kõrval katkematut lisaenergiat.

Minu isiklik seisukoht kvartettide tegutsemise kohta kooris on täiesti pooldav. Ma poleks isegi selle vastu, kui kogu koor jaguneks kvartettideks. Teadagi arendab kvartetis laulmine igaühe individuaalset aktiivsust, partiikindlust, esinemisjulgust ja kahandab aja jooksul üleliigset lavapalavikku. Seda vajab ju iga laulja.'' G. Ernesaks, "Laine tõuseb."[34]

Laul ja elu[muuda | muuda lähteteksti]

Gustav Ernesaks pani RAM-i kokku II maailmasõja lõpul. Mehed olid laiali pillutatud, vabu kutselisi lauljaid väljaspool teatreid polnud. Valis häälte järgi, pani frakid selga ja alustas kohe laulu- ja elukooliga. Tuumik oli Kaama kraavihallide meeskoori (tööpataljoni päevilt) ja Jaroslavli kunstiansamblite mehed, koori "kitt", nagu Ernesaks ütles – nemad said kollektiivi liitjaks ja uutele eeskujuks, kuidas kooris laulda ja olla.[35] Ernesaks mõtles lauljate musikaalsuse harimisele, noorte edasiõppimisele ja koori elukorraldusele laiemalt.

ENSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Kutseline koor ja igapäevane töö on midagi muud, kui harrastajate paar korda nädalas paar tundi harjutusi. Selgus, et kell 9 proovidega alustamine kulutas liiga kaua aega nii meeste kui häälte äratamiseks, pärast lõunat oli tähelepanu väsinud. Algusajaks jäi 10.30. Üle kolme tunni ei suudetud värskelt laulda. Paljudele oli distsipliin alguses raske, kuid Ernesaksa proovid algasid minutipealt ja ka kontsertreiside väljasõidud olid minutipealt. "Kuulsusrikas" juhtum, kui veerand koori maha jäi ja kontsert kolmveerandkoosseisus peeti, tegi peadirigendi põhimõtted hoobilt selgeks. "Kellatundmises jõudsime peagi nii kaugele, et võisime alustada üritusi minutilise täpsusega. Seda nõuet on kerge põhjendada üldise ajakokkuhoiu vajadusega. Kus oleks näiteks hilinemise piir – kas 5 või 15 minutit, või pool tundi?" [36]

Koori köögipool[muuda | muuda lähteteksti]

Dirigent õpetab laulu selgeks ja esitab kontserdil. Ernesaksa põhimõte oli, et õpilased dirigeerivad enda õpetatud laule ise (kui just ootamatuid asendusi teha ei tulnud).[37] Kuid koori elu ja töö kestmiseks on ka korralikku „tugistruktuuri“ vaja. Raamatus "Laine tõuseb" kirjeldab G. Ernesaks põhjalikult kõike, mis kontserdi kuulaja ette enamasti ei jõua.

Koori eesotsas oli nõukogu, mis jagunes (tollal kohustuslikuks) parteiorganisatsiooniks, kunsti- ja administratiivnõukoguks. Kunstinõukogus olid dirigendid, solistide ja ansamblite esindajad, kontsertmeistrid ja hääleseadjad. Administratiivnõukogus olid inspektor, administraatorid, häälerühmade vanemad ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Koorinõukogu abistas lauljate palgatabelite koostamisel, milles püüti igaühe panust ka töötasus väljendada. Õiglase hinnangu saamisel oli ka meestel endil sõna öelda.[38]

Koor sai "oma jõududega" toime veel mitmes ametis. Nn. majandusbrigaad korraldas algusaastatel vagunites elamisega seonduva ning oli isegi oma elektrik, kes jaamades vagunid võrku ühendas, ning esinemisriiete transportimise brigaad. Olid mehed nii bussi (Mati Moks, "lendav lätlane") kui traktori rooli (Tiit Koit ja Vello Mäeots, eriti hinnas Vilde-nimelises šefluskolhoosis kartulivõtul), fotograaf (Märt Bernadt, "Joe"). Ernst Puusepp varustas maestro Ernesaksa uute omavoolitud taktikeppidega.

Administraatorid ja inspektorid[muuda | muuda lähteteksti]

Rudolf Zirk – asutajaliige ning kauaaegne administraator.

Reneé Rätsnik – pidas töötabeleid ja täpset korda.

Harri Vilpart – inspektor.

Rait Ivalo – bariton Kaama kraavihallide meeskooris, ERKA segakooris ja RAMis.

Ole Valgma – tal oli ka mõnevõrra ebatavaline lisaülesanne: stopperiga aplausi kestust mõõta. Tekkinud statistika oli üks aspekt repertuaari valikul.

Paul Raud – hiljem ka Kooriühingu esimees.

Teadustajad ja tõlgid[muuda | muuda lähteteksti]

Albert Olesk tegi ka kirjatöö ja ankeedid välisreisideks. G. Ernesaks ise võõrkeeli ei osanud, vene keelgi piirdus meeste mäletamist mööda paarikümne sõnaga.

Ants Kaukver teadustas eesti, vene, soome, rootsi, saksa, ungari, itaalia, tšehhi ja slovaki keeles, oleks võinud lisada inglise ja prantsuse keele (1983, G. Ernesaksa "Laine tõuseb" ilmumise ajaks neid veel vaja ei olnud läinud).[39]

Noodikogu ja arhiiv[muuda | muuda lähteteksti]

Enno Talivee – "Võitles kui lõvi iga noodilehe eest." (G. Ernesaks). Laulis ka soolot (J. Simm, "Oma saar"). Erich Kaaruks (täpsed andmed iga laulu kohta – millal esitati, mitu korda jms.), Valdik Tamm, Mart Valdaru.[40]

Hääleseade[muuda | muuda lähteteksti]

Üks esimesi ja edukamaid hääleseadjaid oli Jossif Gurevitš, Eri Klasi vanaisa.

Hiljem tegelesid meeste häältega Evald Laanpere, koori liikmed Robert Vahisalu, Verner Gerretz, Paul Härm, Raimond Alango, Kaljo Räästas, Aleksander Sarapuu jt.

Klaver ja muud pillid[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Talvik, laulja ning klaverisaatja, solist ja RAM-1 repetiitor. Edasi on kooriga töötanud Eugen Kelder, Valdur Roots, Tarsina Alango, Peep Lassman (RAM-i meeste poolt tunnustatud kui "pianist, kes mängis kõik noodid ausalt ära, ka mitte kuigi pianistliku saate puhul"), Tarmo Eespere

Roopilli mängis Olev Roomet (RAM-is Dodiees, mille ta ka välja laulis), instrumendi valmistas ise.

Koori kodu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Estonia oli sõjast varemetesse jäänud, alustati Laial tänaval päris karmides tingimustes. 8. juulil 1946 toimus Estonia saali taastajatele aktus ja kontsert ning RAM sai harjutamiseks kontserdisaali teatripoolse rõdu pika koridori. Kui kogu maja uuesti valmis oli, anti RAM-ile kontserdilava taga asuv ruum, mille akustikaga tublisti vaeva nähti, et see proovideks parajaks timmida (algselt liiga 'avar', siis olematu, kumbki ei sobinud).

RAM-i majja Tõnismäel koliti 1983. a. [41] 1991. a. saab Läti suursaatkond maja tagasi.[42]

Nõukogude plaanimajandus[muuda | muuda lähteteksti]

RAM kui ENSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv allus ENSV Kultuuriministeeriumile ning ka koorile oli kehtestatud plaan, üle 100 kontserdi aastas. Kuna enam-vähem üle päeva kontserte anda ei ole siiski päris reaalne, katkes Ernesaksa kannatus ja ta tegi koori pooleks – esimest korda ühel Lõuna-Eesti reisil. Pool koori läks H. Uiboga ja pool U. Järvelaga "plaani täitma".[43] Nii saadi nõutud arv täis, „plaanilisteks“ sai kirja panna ka RAM-1 esinemised.

Kontsertreisid[muuda | muuda lähteteksti]

Reisid algasid juba 1949. aastal. Kui RAM (tollal veel Filharmoonia Meeskoor) NSVL gastroleerivate kollektiivide nimekirja oli kantud, pandi kontsertide ajad ja kohad "kõrgemal" paika ja koori juhtkonnale teatati, kuhu sõita. Juba esimene reis kestis kolm kuud ja läbis 9 liiduvabariiki (Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldaavia, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ning Moskva ja Leningrad). Elati vagunites, tingimused rängad, kuid lõunapoolsed paigad olid meestele siiski huvitavad. Kuna koori ei tuntud, oli üsna tavaline, et esimese kontserdi ajal oli saal pooltühi ja teisel puupüsti täis.

Pärast väga edukaid kontserte Moskvas 1956. a. otsustati, et korrektset ja tasemel kollektiivi võiks ka piiri taha lubada, esialgu muidugi nn. sotsmaale. Esimene välisreis oli Tšehhoslovakkiasse 1958.a. ning kujunes samuti ülimalt menukaks.[44]

Huumor ja absurdihuumor[muuda | muuda lähteteksti]

Koorilauljad peavad ühtseks kollektiiviks sulanduma, üksteisega arvestama. Algusaastate elu oli väga raske, naer ja nali hoidsid meeleolu üleval. Eriti nn. Venemaa-reisidel juhtus kõike.

1956. a. Karagandas suunati RAM kohalike vangide mässumeelt lepitama. Seitsekümmend frakis meest tekitasid paarituhandeses kinnipeetute summas kõva naeru ja vilet – kes need veel on ja mis pentsikud riided neil seljas on? Esimeste kõrvulukustavas lärmis ja mahorkavingus lauldud laulude järel võttis teadustaja Paul Kalde asja käsile ja põrkis vene keele vängema sõnavara abil publiku läbi. See köitis niipalju tähelepanu, et Ernesaks sai jätkata ja barakk hakkas vene rahvalaulude peale tasapisi rahunema. "Vetšerni zvon" ("Õhtukellad") läks haudvaikselt seisnud meestele, kes avaldasid koorile paljastatud päi austust.[45]

Kord pidi administraator Rudolf Zirk Moskvas tähtsa kongressi ajal tuhandete osalejate transpordi hulgast õige bussi leidma (siltidega busside aknal tollal keegi end muidugi ei vaevanud). Kuid bussijuht keeldus kategooriliselt koori vedamast, sest temal oli käsk kohale tuua "Estonski zirk" (Eesti tsirkus, vene k.).[46]

Kompartei kongresside pidulikud kontserdid Moskva Kongresside Palees olid omaette etendus. Kõigepealt tegid kõik tunnustatud kollektiivid tervelt kolm päeva "kuiva trenni": lavale tulek, seismine, lavalt maha minek. Kolmandal või neljandal päeval hakati laulma (pilli mängima või tantsima), kuid ainult mikrofoniproovi tarbeks. Päris proovid algasid viiendal või kuuendal päeval.[47]

Repertuaar[muuda | muuda lähteteksti]

Kontsertide kava pidi nõukogude perioodil algama lauludega, mis kehtivat korda kiitsid, vähemalt pealkirjas või märksõnades. Pärast sai laulda enam-vähem seda, mida ise tahtsid. RAM-i repertuaari kujundas võimalus laule korduvalt esitada ja lihvida (näiteks Raadio Segakoor lindistas ja võttis kohe järgmise teose). G. Ernesaks esitas ja kirjutas ise loomuliku meloodilise viisiga laule. Üsna algusest peale lauldi suurvorme. K. Areng ja O. Oja tõid helipilti V. Tormise loomingu. RAM-ile on kirjutanud mitmed tunnustatud heliloojad.

Algupärase repertuaari võistlused[muuda | muuda lähteteksti]

G. Ernesaksa veendumuse kohaselt tuleb heliloojaid kooridele kirjutama ergutada. RAM-i korraldatud repertuaarivõistluste tulemustest kirjutab ta raamatus "Laine tõuseb":

  • 1964 preemiad

I – jäi välja andmata (Elu näitas, et selle võinuks saada Tormis)

II – Tormis "Tasase maa laul"

III – Marguste "Kuuled, sa, sinine taevas"

III – Marguste "Lapsepõlve lauluke"

  • 1969 preemiad

I – Tormis "Maarjamaa ballaad"

II – Koha "Valged on pilved"

II – Tormis "Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt ära Kuusalu kihelkonda"

III – Lätte "Lenini samm"

III – Arro "Kujutelm"

III – Mägi "Nõmme liivakell"

III – Lätte "Seatapulugu"

III – Marguste "Meestetoonid"

Eripreemia – Ratassepp "Lausumissõnad"

  • 1974 preemiad

I – Tormis "Laulja"

I – Tormis "Pikselitaania"

II – Koha "Vaikne laul"

II – Lepik "Kolm Betty Alveri luuletust"

III – Tormis "Katkuaja mälestus"

III – Reimann "Sünnimaale"

III – Marguste "Vanasõna – vana hõbe"

  • 1979 preemiad

I – Tormis "Muistse mere laulud"

II – Mägi "Kuidas elaksid"

II – Kikta "Au meistrile"

II – Jevgrafov "Hüvastijätt Tallinnaga"

III Brašinskas "Pimesi ja avali südamega"[48]

Põlvkondade kontserdid[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aastal loodi RAM-i poistekoor, asutajaks Venno Laul.[49][50] Kolm ja pool kuud pärast koori loomist toimus esimene ülesastumine, esimene ja traditsiooniks saanud nn põlvkondade kontsert – "suur" RAM, poistekoor ja noortekoor.

Alates 1997 tegutseb koor Rahvusooperi juures kui Rahvusooper Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva.[51]



Enam kui kuue aastakümne jooksul on RAM andnud üle 5800 kontserdi kõikjal Eestis, endise NSV Liidu suuremates keskustes, mitmel pool Lääne-Euroopas, Iisraelis, Kanadas ja USA-s. Koori repertuaaris on nii a cappella koorimuusikat kui ka ligi 30 vokaalsümfoonilist suurteost. Eesti heliloojate kõrval on koorile kirjutanud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš ja Gavin Bryars. Oratooriumide esitused on koori kokku viinud maailma kuulsaimate dirigentidega, nende seas Neeme Järvi, Paavo Järvi, Gennadi Roždestvenski, Riccardo Muti, Paavo Berglund, Leif Segerstam, Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Saulius Sondeckis, aga ka Kristjan Järvi, Leo Krämer, Christoph Spering, Gintaras Rinkevičius ning kõik Eesti nimekad dirigendid.

Järjest tähtsamaks on koori tegevuses muutunud plaadistamine. Viimase viie aasta jooksul on RAM-il valminud 18 CD-d, sealhulgas firmadele Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia, CC n ‘C, Forte, Alba ja Virgin Classics.

2004. aastal võitis RAM koorimuusika kategoorias Grammy. Selle teenis plaat Sibeliuse kantaatidega (Virgin Classics), kus Paavo Järvi juhatusel musitseerivad RAM, Ellerhein ja ERSO. Sama koosseisu salvestatud plaadi Edvard Griegi teosest «Peer Gynt» valis BBC Music Magazine 2005. aasta parimaks orkestrimuusika albumiks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

MusicBrainz

Diskograafia. Eesti Muusika Infokeskus.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rahvusmeeskoor 60: Gustav Ernesaksa aeg. err arhiiv. Ajaloolised kaadrid ja meenutused koori loomisest G.Ernesaksalt, legendaarsetelt lauljatelt, Eri Klasilt jt. Esimene osa (vaadatud 6.04.2015).
  • Rahvusmeeskoor 60: Las poisid teevad. err arhiiv. Teine osa. (vaadatud 6.04.2015).
  • Rahvusmeeskoor 60: Teekond Grammyni. err arhiiv. Kolmas osa. (vaadatud 6.04.2015)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Rahvusmeeskoor 70. Esimene tagasivaade: RAMi dirigendid. V. Mäeots (vaadatud 5.04.2015)
  2. RAM (vaadatud 5.04.2015)
  3. 3,0 3,1 3,2 Legend. Gustav Ernesaks. err arhiiv.(kuulatud 5.04.2015)
  4. See päev on nüüd kätte jõudnud – Gustav Ernesaksa sajas sünniaastapäev. T. Järg. (vaadatud 5.04.2015)
  5. Heliloojad RAM-i külastamas. err.arhiiv (kuulatud 5.04.2015)
  6. RAMi laulu- ja elumere logiraamat (vaadatud 5.04.2015)
  7. Ivar Laide ja "Kutse", (29:21, kuulatud 7.04.2015)
  8. 8,0 8,1 RAM (vaadatud 5.04.2015)
  9. Eesti Rahvusmeeskoor 70. Esimene tagasivaade: RAMi dirigendid. V. Mäeots. (vaadatud 5.04.2015)
  10. RAM 70! Dirigent Olev Oja. (kuulatud 5.04.2015)
  11. RAM 70! Dirigent Kuno Areng. (kuulatud 5.04.2015)
  12. 12,0 12,1 Eesti Rahvusmeeskoor 70 Teine tagasivaade: uus RAM ja uued dirigendid. V. Mäeots. (vaadatud 5.04.2015)
  13. RAM 70! Dirigent Ants Soots. err arhiiv.(kuulatud 06.04.2015)
  14. Mihhail Gerts (vaadatud 5.04.2015)
  15. Portree. Mikk Üleoja. err arhiiv. (kuulatud 5.04.2015)
  16. VELLO MIKKSER. Raimond Alango.(kuulatud 21.04.2015)
  17. 17,0 17,1 V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.197–198)
  18. A. Klemet. "Estraadikuradist kiusatud".(vaadatud 21.04.2015)
  19. Georg Metssalu 1919–2004.
  20. MUUSIKALINE TUND. Georg Metsalu 70.(kuulatud 21.04.2015, Miki-laul 14:19)
  21. V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.193)
  22. Kaljo Räästas 40 aastat kontserdilaval.(kuulatud 22.04.2015) K. Räästasega räägib M. Märtin. err arhiiv.
  23. MUUSIKALINE TUND. Kaljo Räästase mälestuseks.(kuulatud 22.04.2015) Helve Võsamäe. err arhiiv.
  24. Laulab RAM-1, küsitleb Valdo Pant. err arhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  25. Foto: RAM-1. Rahvusarhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  26. Eesti Rahvusbibliograafia, RAM-1.(vaadatud 18.04.2015)
  27. VELLO MIKKSER. Georg Metssalu.(vaadatud 18.04.2015)
  28. Foto: RA meeskvartett. Rahvusarhiiv.(vaadatud 18.04.2015)
  29. Ernesaksa-fondi stipendium läks dirigent Tiit Kösterile. A. Laine.(vaadatud 18.04.2015)
  30. 30,0 30,1 Laulab RAM-1. err arhiiv.
  31. KESKÖÖPROGRAMM. Kvartett RAM-1 õhtujuttu puhumas. (kuulatud 18.04.2015)
  32. VELLO MIKKSER. Vello Mäeots. RAM-3.(kuulatud 21.04.2015)
  33. Laulab RAM-3.(vaadatud 21.04.2015)
  34. G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk. 68)
  35. V. Mäeots "RAMi vaimust", RAM-I POOLSADA. 03. Age Raa, err arhiiv.(kuulatud 22.04.2015)
  36. G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk. 106)
  37. RAM-i POOLSADA. 04. Age Raa vestleb Harald Uiboga elust ja RAMi sattumisest, seal laulmisest ning dirigenditööst. err arhiiv
  38. G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk. 77)
  39. G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk. 60)
  40. PÜHAPÄEV STEREORAADIOS. RAM-i maja.(M. Valdaru noodikogust 22:39, arhivaar René Rätsnik 28:06; kuulatud 25.04.2015)
  41. PÜHAPÄEV STEREORAADIOS. RAM-i maja.(Paul Raud tutvustab maja; kuulatud 25.04.2015)
  42. Suursaatkonna hoone. (vaadatud 27.04.2015)
  43. V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.113)
  44. V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.13)
  45. V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.30–31)
  46. V. Mäeots. "RAMipalavik. (lk. 164)
  47. V. Mäeots. "RAMipalavik." (lk.161)
  48. G. Ernesaks. "Laine tõuseb." Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 1983. (lk. 118–119)
  49. 10 aastat RAM-i poistekoori. err arhiiv.
  50. RAMi poistekoor
  51. Rahvusooper vahetab välja poistekoori dirigendi. ETA, 2001.(vaadatud 22.04.2015)