Guatemala kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Guatemala kodusõda
Osa Kesk-Ameerika kriisist ja külmast sõjast
Exhumation in the ixil triangle in Guatemala.jpg
Põliselanikud tassivad ümbermatmiste käigus enda lähedaste üleskaevatud säilmeid (2012)
Toimumisaeg 13. november 1960 – 29. detsember 1996
(36 aastat, 1 kuu, 2 nädalat ja 2 päeva)
Toimumiskoht Guatemala
Tulemus 1996. aasta rahuleping
Osalised
 Guatemala Toetus:
 Ameerika Ühendriigid (1962–1996)[1]
 Argentina (1976–1983)
Logistiline toetus:
 Iisrael[2][3]
 Taiwan
 Tšiili[4]
Lõuna-Aafrika Vabariik
URNG (1982–) Toetus:
 Kuuba[5]
FMLN[viide?]
 Nicaragua (1979–1990)[5][6]
Väejuhid või liidrid
Guatemala Miguel Ydígoras
Guatemala Enrique Peralta
Guatemala Julio Méndez
Guatemala Carlos Arana
Guatemala Kjell Laugerud
Guatemala Romeo Lucas
Guatemala Efraín Ríos Montt
Guatemala Oscar Mejía
Guatemala Vinicio Cerezo
Guatemala Jorge Serrano
Guatemala Ramiro de León
Guatemala Álvaro Arzú
Rolando Morán
Luis Turcios 
Marco Yon 
Bernardo Alvarado 
Rodrigo Asturias
Ricardo Rosales
Jõudude suurus
Guatemala Sõjavägi:
51 600 (1985)[7]
45 000 (1994)
Guatemala Paramilitaarüksused:
300 000 (1982)
500 000 (1985)
32 000 (1986)[8]
URNG:
6000 (1982)[9]
1500–3000 (1994)[10]

Hukkunuid:
Hinnanguliselt 140 000 – 200 000 hukkunut ja kadunut[11][12]

Guatemala kodusõda oli aastatel 1960–1996 Guatemalas valitsusvägede ja mitmete vasakpoolsete grupeeringute vahel toimunud kodusõda. Mässulisi toietasid maiad ja ladiinod. Riigi valitsust on süüdistatud kodusõja ajal toime pandud maiadevastases genotsiidis ja laialdastes inimõiguste rikkumistes.[13] Konflikt tekkis pikaajalisest maajagamise probleemist: suur osa riigi maast oli eurooplaste järeltulijate ja välisettevõtete, nt Ameerika Ühendriikide United Fruit Company, omandis. Ebavõrdne maajaotus viis kokkupõrgeteni maapiirkondade vaesema rahvastikuga.

Guatemala revolutsiooni ajal aastatel 1944 ja 1951 toimunud valimistega olid võimule saanud vasakpoolsed valitsused. Aastal 1954 toimus Guatemalas Ameerika Ühendriikide toel riigipööre ja riiki hakkas juhtima Carlos Castillo Armas sõjaväerežiim. Pärast teda olid võimul mitmed vasakäärmuslikest sõjaväelastest diktaatorid.

Kodusõda algas 13. novembril 1960, kui vasakäärmuslikud nooremohvitserid üritasid Miguel Ydígoras Fuentese valitsust kukutada. Nende katse ebaõnnestus, kuid eluga pääsenud ohvitserid lõid mässulise liikumise MR-13. Aastal 1970 tuli võimule esimene Institutsionaalse Demokraatliku Partei (PID) diktaator, kolonel Carlos Manuel Arana Osorio. PID juhtis riiki 12 aastat, mille jooksul olid võltsitud valimiste läbi võimul kolonel Arana lähikondlased (kindral Kjell Eugenio Laugerud García aastal 1974 ja kindral Fernando Romeo Lucas García aastal 1978). PID tõugati võimult 23. märtsil 1982, kui kindral Efraín Ríos Montt koos mitmete nooremohvitseridega sõjaväelise riigipöördega võimu haaras. 1970. aastatel oli põliselanike ja talupoegade rahulolematus aina kasvanud ning paljud neist olid organiseerunud valitsusvastastesse mässuliikumistesse.

1980. aastatel läks peaaegu kogu avalik võim viieks aastaks sõjaväe kätte. Relvajõud olid kõrvaldanud teisitimõtlejad kõikidest sotsiopoliitilistest klassidest.[14] Kodusõja viimasteks etappideks oli sõjavägi saanud tugeva ja madalaprofiililise kontrolli kogu Guatemala riigielu üle.

Konflikti ajal tapeti või "pandi kaduma" hinnanguliselt 140 000 kuni 200 000 inimest. Relvakonflikt toimus valitsusvägede ja mässuliste vahel, kuid enamik vägivallategudest oli alates 1960. aastate keskpaigast valitsuse poolt suunatud tsiviilelanikkonna pihta. Opositsionääride kõrvaldamise eest hoolitses sõjaväeluure.

Mässuliste tugipunktid asusid maapiirkondades, kus valitsus talupoegade vastu suuri massimõrvu korraldas. Vahel kõrvaldati terved tsiviilisikute külad. Kodusõja alguses toimus enamik veresaunadest Izabali ja Zacapa departemangudes, alates 1978. aastast Lääne-Guatemala kõrgendikes, kus elasid peamiselt maiad. 1980. aastate alguses hakati maiade elanikkonna tapmist lugema genotsiidiks. Lisaks põliselanikele kõrvaldas valitsus aktiviste, valitsusvastasuses kahtlustatuid, riiki naasvaid põgenikke, kriitilisi akadeemikuid, üliõpilasi, vasakpoolseid poliitikuid, ametiühingute juhte, vaimulikke, ajakirjanikke ja tänavalapsi. 1990. aastatel loodud Ajaloolise Selgitamise Komisjoni andmetel oli 93% kodusõjaaegsete inimõiguste rikkumisjuhtude taga valitsus ja 3% taga mässulised.[15]

Aastal 2009 mõistis Guatemala kohus endise sõjaväelase Felipe Cusanero inimeste kaduma panemise korraldamises süüdi. Aastal 2013 oli ekspresident Efraín Ríos Montt kohtu all aastatel 1982–1983 1700 maia tapmise ja kaduma panemise eest. Süüdistused esitati ÜRO poolt kokku kutsutud Ajaloolise Selgitamise Komisjoni raporti "Memoria del Silencio" põhjal. Komisjoni andmetel võis valitsus aastatel 1981–1983 Quiché departemangus toime panna genotsiidi. Monttist sai esimene eksriigipea, kes on iseenda riigis genotsiidi eest kohtu all olnud. Talle mõisteti 80-aastane vanglakaristus.[16] Paar päeva hiljem tühistas Guatemala kõrgem kohus selle otsuse ning nõudis, et protsessi uuesti alustataks. Aastal 2015 algas kohtuprotsess uuesti, kuid seda ei jõutud lõpuni menetleda, kuna Montt suri kinnipidamisasutuses 1. aprillil 2018.[17]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Doyle, Kate; Osorio, Carlos (2013). "U.S. policy in Guatemala, 1966–1996". National Security Archive. National Security Archive Electronic. George Washington University. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2014. Vaadatud 18. august 2014.
  2. Hunter, Jane (1987). Israeli foreign policy: South Africa and Central America. Kd Part II: Israel and Central America. Guatemala. Lk-d 111–137.
  3. Beit-Hallahmi, Benjamin (1987). The Israeli Connection: Whom Israel Arms and why. Armenian Research Center collection. I.B.Tauris. Lk 80. ISBN 9781850430698.
  4. Peter Kornbluh (11. september 2003). The Pinochet File: A Declassified Dossier on Atrocity and Accountability. New York: The New Press. Lk-d 587. ISBN 1-56584-586-2. See The Pinochet File
  5. 5,0 5,1 Coll, Alberto R. (suvi 1985). "Soviet Arms and Central American Turmoil". World Affairs. 148 (1): 7–17. JSTOR 20672043.
  6. Defense Intelligence Agency (september 1981). "Military Intelligence Summary, Volume VIII Latin America (U)" (PDF). National Security Archive Electronic. George Washington University: National Security Archive. Lk 3. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 8. november 2011. Vaadatud 4. august 2012.
  7. Gallardo, María Eugenia; López, José Roberto (1986). Centroamérica (hispaania). San José: IICA-FLACSO. Lk 249. ISBN 978-9-29039-110-4.
  8. Sachs, Moshe Y. (1988). Worldmark Encyclopedia of the Nations: Americas. New York, NY: Worldmark Press. Lk 156. ISBN 978-0-47162-406-6.
  9. Schmid; Jongman (2005). Political terrorism. Lk 564. ISBN 9781412815666. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. jaanuar 2016. Vaadatud 1. jaanuar 2016. The URNG was the result of the merger of the left-wing armed groups, EGP, ORPA, FAR and PGT, supported by the FDR of El Salvador and the Nicaragua NDF. The PAC were local militias created by the Guatemalan Government.
  10. Steadman, Stephen John; Rothchild, Donald S.; Cousens, Elizabeth M. (2002). Ending civil wars: the implementation of peace agreements. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers. Lk 165. ISBN 978-1-58826-083-3.
  11. Briggs, Billy (2. veebruar 2007). "Billy Briggs on the atrocities of Guatemala's civil war". The Guardian. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. detsember 2016. Vaadatud 17. detsember 2016.
  12. BBC (9. november 2011). "Timeline: Guatemala". BBC News. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2014. Vaadatud 3. oktoober 2011.
  13. Navarro, Mireya (26. veebruar 1999). "Guatemalan Army Waged 'Genocide,' New Report Finds". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2017. Vaadatud 10. november 2016.
  14. CEUR (2009). "En pie de lucha: Organización y represión en la Universidad de San Carlos, Guatemala 1944 a 1996". Centro de Estudios Urbanos y Regionales, Universidad de San Carlos. Guatemala. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2009. Vaadatud 31. jaanuar 2015.
  15. "Truth Commission: Guatemala". 1. veebruar 1997. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. aprill 2018. Vaadatud 7. aprill 2018.
  16. Castillo, Mariano (10. mai 2013). "Guatemala's Rios Montt guilty of genocide". CNN. Atlanta, GA. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuli 2013. Vaadatud 3. märts 2015.
  17. "Guatemala ex-ruler tried for genocide dies". BBC News. 1. aprill 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. aprill 2018. Vaadatud 3. aprill 2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]