Nukufilm

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib filmižanrist; Eesti filmistuudio kohta vaata Nukufilm (filmistuudio).

Nukufilm on animatsiooni liik, kus liikumine salvestatakse faasinihkega nuku liigutamisega.

Animatsiooni tegemine toimub stiilis liigutamine-stopp-võte-liigutamine-stopp-võte-... Ingliskeelne termin "stop-motion animation" otsene tõlge ongi "liikumine-seis hingestamine".

Nukufilmi tegemine on jätkuv-lineaarne protsess, liigutusi ei saa enam hiljem animatsiooni keskele-vahele teha. Erinevus siin joonisfilmiga just selles järjestikulisuses peitubki, sest joonisfilmis saab kaadreid liikumise piltidele "vahele" joonistada.

Esimesed nukufilmi alased katsetused on tehtud Albert. E. Smith'i ja J. Stuart Black'i poolt 1898. aastal nime all "The Humpty Dumpty Circus", kus akrobaatidest ja loomadest koosnev mänguasjade tsirkus ärkab ellu.

Esimene pioneer ja suurim algusaegne Euroopa nukufilmi tegija oli Ladyslaw Starewitz (1892–1965), kelle käe all valmisid esimesed konkreetseid lugusid jutustavad nukufilmid. Väga kuulus on Krõlovi valmi järgi filmitud lugu "Ritsikas ja Sipelgas" (1911). Starewitz alustas dokumentaalfilmide tegemisega putukatest ja sealt edasi hakkaski kasutama oma eelnimetatud nukufilmid päris putukaid – idee poolest kasutas putukate kehasid ja jalgadeks traati. Oma eksperimentide tulemusena jõudis juba niiöelda "õigete" nukufilmi nukkude valmistamiseni, kus nahka oli kasutatud nahaks ja traati tegelaste luude asemel, et saaks vajalikust kohast väänata ja saavutada poosid, mis nukkude ilmestamiseks vajalik.

Eesti nukufilm[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti esimene nukufilm oli 1958. aastal lavastatud "Peetrikese unenägu".

Eestis toodab nukufilme OÜ Nukufilm.

Aastast 2001 tegutseb MTÜ Nukufilmi Lastestuudio.