Animatsioon

Allikas: Vikipeedia

Animexample.gif
Selles animatsioonis on kuus kaadrit ning see liigub kiirusega 10 kaadrit sekundis
Animexample2.gif
See animatsioon liigub kiirusega 2 kaadrit sekundis, mistõttu iga kaader on eristatav.

Animatsioon on illusioon liikumisest, mis on loodud staatiliste piltide järjestikuse esitamisega. Filmi tootmises tähendab see tehnikat, kus iga filmikaader on loodud ja töödeldud eraldi. Sellised kaadrid võivad olla loodud arvuti abil, pildistades joonistust või maali või muutes järjest mingi objekti asendit ning pildistades iga selle etappi. Kui need kaadrid kokku monteerida ja filmina taasesitada, tekib illusioon pidevast liikumisest. Kuigi arvutite kasutuselevõtt on animeerimise protsessi oluliselt lihtsustanud, on selliste filmide tegemine töömahukas.

Animatsiooni "klassikalises" vormis, joonisfilmis, mis oma tänapäevase tähenduse sai 20. sajandi alguses, kasutatakse kiirust kuni 24 kaadrit sekundis.

Animatsiooni peamine otstarve on vaatajale meelelahutuse pakkumine või autori eneseväljendus, praktilist kasutust leiab see enamasti instruktsioonides ning abivahendina õpetamisel ja õppimisel.

Animatsiooni ajalugu Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teerajaja Elbert Tuganov[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Elbert Tuganov

Elbert Tuganov (22. veebruar 1920 – 22. märts 2007) on Eesti filmi ja Eesti kultuuri suurkuju, rahvusliku animatsiooni looja.

1927. aastal saadeti noor Elbert Bakuust Berliini tädi juurde. Elbert lõpetas Berliinis nii algkooli kui ka Fichte gümnaasiumi (1939). 1937–1939 töötas Tuganov kolmes Berliini joonisfilmistuudios. Viimases stuudios Döring-Film-Werke spetsialiseerus ta värvijaks. 1939 tuli Elbert Tuganov Eestisse vabatahtlikult sõjaväkke sundaega teenima, et pärast seda minna Saksamaale ülikooli arhitektuuri õppima. 22. juunil 1941 kolis ta sõja tõttu Sõjakool Tjumeni linna ida pool Uraale.

1946. aasta jaanuaris asus Tuganov Tallinnfilmi stuudios tööle operaatori assistendina ja sai ainutegijaks tiitrite-pealkirjade osakonnas. 1957 valmis Nukufilmi esimene film "Peetrikese unenägu"[viide?], mille aluseks oli võetud Jens Sigsgaardi muinasjutt "Palle üksi maailmas". Kolmas nukufilm, "Metsamuinasjutt" (1960) tõi filmifestivalil Bukarestis 1960. aastal esimese rahvusvahelise auhinna eesti filmikunstile. "Ott kosmoses" (1961) sai aastal 1963 rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil Deauville’is eriauhinna. Viienda nukufilmiga "Mina ja Murri" 1961. aastaks töötas filmistuudios juba kakskümmend inimest. Siit algas regulaarne nukufilmitootmine. Aastatel 1958–1963 oli esimese üheksa nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov, seejärel debüteeris tema senine operaator Heino Pars filmiga "Väike motoroller" (1963).

Järgnesid filmid "Just nii" (1963), "Park" (1966), "Jonn" (1966), "Hammasratas" (1968) ja "Jalakäijad" (1971, mis keskendusid natuke tõsisematele teemadele, nagu nõukogude bürokraatia satiir. Järgnesid filmid "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970) ning "Aatomik ja Jõmmid" (1970), mis säilitasid satiirilist meeleolu, siis paroodiafilmid "Eesel, heeringas ja nõialuud" (1969) ja "Verine John" (1974). Aimefilm "Žanri sünd" (1967) on kokkuvõte animafilmi tekkimisest ja kujunemisest 19.–20. sajandi vahetusel. Jätkates eksperimenteerimist, tegi Tuganov piksillatsioonfilmimise abil laulupeost reportaaži "Inspiratsioon" (1975) ja filmi "Suveniir" (1977), mis on arvatavasti maailma esimene stereoskoopnukufilm (3D-film).

Tuganovi järel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uude kunstiliiki hakati kohe kutsuma Eesti heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke. 1972. aastal rajas esimese nukufilmi kunstnik Rein Raamat regulaarse joonisfilmitootmise. Eesti animatsioon oli nüüdseks täisealine.

Animatsioonitehnikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • [www.paun.ee Paun]