Luchino Visconti

Luchino Visconti 1972. aastal

Luchino Visconti (2. november 1906 Milano – 17. märts 1976 Rooma) oli üks Itaalia filmikunsti tähtsamaid režissööre. Ta on tuntud eriti oma ajalooliste ja sotsiaalsete teemade poolest.

Ta oli kuulsa Visconti perekonna järeltulija. Perekond valitses kunagi Milanot ja Põhja-Itaaliat ning ta ise oli Modrone hertsog. Tema perekond oli üks rikkamaid Põhja-Itaalias. Tema isa oli Giuseppe Visconti (Milano, 1879–1941), Grazzano hertsog ja Modrone krahv. Tema ema oli Carla Erba, kuulsa ravimifirma omanik. Luchinol oli kuus õde-venda. Tema õde Umberta Visconti abiellus dokumentaalfilmide tegija ja režissööri Renzo Avanzoga ning teine abielu oli helilooja ja dirigendi Franco Manninoga, kes tegi koostööd mitme Visconti filmi loomisel. Tema vend Luigi Visconti abiellus näitleja Laura Adaniga.

Ta teenis oma sõjaväeteenistuse allohvitserina Pinerolo ratsaväes. Varase nooruse veetis ta oma talus hobuseid kasvatades. Talle meeldis ka ooper, mis avaldas talle suurt mõju. Perekonnal oli palju võimalusi hobidega tegelemiseks, kuna tema isa oli teatri La Scala suurim toetaja ja seetõttu oli perel teatris oma loož. Paljud tolleaegsed silmapaistvad tegelased külastasid tema ema salongi, sealhulgas dirigent Arturo Toscanini, helilooja Giacomo Puccini ja kirjanik Gabriele D'Annunzio.

Ta alustas filmikarjääri 30-aastaselt ja 1943. aastal lavastas ta oma esimese filmi. 1936. aastal tutvustas tema sõber, moelooja Coco Chanel teda Prantsusmaal režissöör Jean Renoir'le. Visconti töötas tema alluvuses kolmanda režissööri assistendi ja kostüümikunstnikuna. Renoiri realism avaldas talle sügavat muljet ning ta lavastas selle kahes filmis („Les basfonds“ ja „Une partie de campagne“). Prantsusmaal kohtus ta ka paguluses viibivate Itaalia vasakpoolsetega. Nad mõjutasid teda poliitiliselt. Ta külastas ka Hollywoodi ja sealseid filmistuudioid, kuid see visiit 1939. aastal katkes ema surma tõttu. Tema huvitav koostöö Renoir'ga jätkus ooperi „Tosca“ filmiversiooniga. Teine maailmasõda katkestas prantsuse režissööri plaanid ja filmi lõpetas saksa režissöör Karl Koch.

Tal õnnestus tutvuda noorte intellektuaalide ja kriitikutega, töötades kaastöölisena ajakirjas Cinema, mille asutas Vittorio, Itaalia diktaatori Benito Mussolini poeg. Ta alustas koostööd Roberto Rosselliniga. Selles ametis kohtus ta tõenäoliselt ka filmirežissöör Federico Felliniga. Koos Gianni Puccini, Antonio Pietrangeli ja Giuseppe De Santisega kirjutas Visconti stsenaariumi oma esimesele filmile "Postimees helistab alati kaks korda" (1943). Filmi peetakse esimeseks neorealistlikuks filmiks. See põhines James Caini paljufilminud teosel "Postimees helistab alati kaks korda". Filmi peaosa mängis Clara Calamai, kes oli viimasel minutil Anna Magnani asendanud. 1948. aastal kirjutas ja lavastas Visconti filmi "Maa värisemine" ("La terra trema"), mis põhines Giovanni Verga romaanil "I Malavoglia", mis jutustab loo mehaanik Ginost.

Ta oli üks väheseid neorealistlikke režissööre, kellel õnnestus töötada kogu 1950. aastate vältel. Ta liikus aga žanrist väljapoole oma 1954. aasta filmiga "Senso", mis filmiti tehnikolorides. Filmi tegevus toimub 1866. aastal, mil Itaalia taasühendati okupatsioonivõimude ja väikeste vürstiriikide killustatud poolsaarest üheks riigiks. Tegevuspaigaks on Veneto piirkond, mida valitses Austria-Ungari impeerium. Lugu põhineb Camillo Bonito romaanil. Selles filmis ühendab Visconti realismi ja romantismi, juhtides vaataja seeläbi neorealismist eemale. Mõned kriitikud on seda filmi pidanud kõige Visconti-laadsemaks filmiks.

1957. aastal võitis ta Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi oma filmiga "Valged ööd". See oli Fjodor Dostojevski lühijutul põhinev armastusloo tõlgendus. Filmis mängisid Marcello Mastroianni, Maria Schell, Jean Marais ja Clara Calamai. Itaalia linn Livorno oli režissööri inspireerinud ja ta oli selle ehitanud Itaalia filmikeskuse Cinecitta osaks.

Ta oli ka kuulus teatrilavastaja. Eriti aastatel 1946–1960 lavastas ta arvukalt teoseid Rina Morelli-Paolo Stoppa Companyle; kaasatud oli ka Vittorio Gassman. Ooper oli samuti osa tema loomingust ja tema kuulsaim lavastus oli ilmselt Donizetti „Anna Bolena“, mida etendati La Scalas 1957. aastal. Nimiosa mängis Maria Callas ise ning ta lavastas ka kaks tema ooperit – „La Sonnambula“ ja „La Traviata“.

Filmirežissöörina naasis ta neorealismi juurde 1960. aastatel. „Rocco ja tema vennad“ räägib Lõuna-Itaalia perekonnast, kes on kolinud Milanosse parema elu lootuses. Geoffrey Nowell-Smith on öelnud: „Visconti ilma realismita on nagu Lange ilma ekspressionismita ja Eisenstein ilma formalismita…“.

Film „Tiigerkass“ valmis 1962. aastal ja põhineb Giuseppe Tomasi di Lampedusa samanimelisel romaanil, mis oli autori ainus postuumne looming. Film käsitleb peaaegu sama teemat kui „Senso“, Itaalia ühendamise raskusi, kuid Lõuna-Itaalia, eriti Sitsiilia silmade läbi. Lugu kujutab uue ja vana kokkupõrget mitmel tasandil, nii armastuses kui ka ühiskonnas. Vana prints klammerdub mineviku külge, kuigi uus ajastu ja Itaalia ühendamine on juba käes. Armastus, mis murrab klassipiire, kroonib kõike. Rolle mängivad Burt Lancaster, Claudia Cardinale ja Alain Delon. Film võitis Cannes'i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. Kirjanik Alberto Moravia on öelnud, et „Tiigerkass“ on Visconti filmidest kõige puhtam, tasakaalustatum ja ehtsam.