Filmi mõisteid

Siin on alfabeetiliselt loetletud filmi ja filmikunsti mõisteid.

# A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y

A

aadressplaan (ka aadresskaader, masterkaader, tutvustav kaader) – plaanisuurus, harilikult kaugemas kadreeringus plaan, milles kujutatakse stseenis olevate tegelaste, objektide ja tegevuspaiga ruumisuhteid; see avab harilikult stseeni
aegvõte (ka aegluubis filmilõik, rapiidis filmilõik, rapiidvõte) – filmimine projitseerimissagedusest suurema sagedusega, mille tulemusena normaalsagedusega mängides filmitud sündmuse tempo aeglustub. Vastand: momentvõte
A-film (ka A-kategooria film) – suure eelarvega mängufilm. Vastand: B-film
ajaloofilm (ka ajalooline film) – mängufilmižanr, mille tegevus toimub minevikus
algusepisood (ka avaepisood) – esimene episood. Vastand: lõpuepisood
algusstseen (ka avastseen) – esimene stseen. Vastand: lõpustseen
algustiiter (ka avatiiter, avatiitrid) – filmi alguses näidatav harilikult mittetäielik nimikiri filmi tootmises osalenud inimestest (nt näitlejad, stsenarist, peaoperaator, monteerija, helilooja, produtsendid, režissöör) ning filmi pealkiri. Vastand: lõputiiter
Ameerika plaan (ka ameerikalik plaan) – inimest kujutav kesk-üldplaan, kus inimene täidab kaadri põlvedeni
animafilm (ka animatsioonfilm, animatsioon, multiplikatsioonfilm, multifilm, {multianimatsioon}, argiselt multikas) – animatsioonitehnika abil loodud film (nt joonisanimatsioon, arvutianimatsioon, nukufilm)
animatsioon (ka multiplikatsioon) – staatilisi pilte järjestades loodud liikumisillusioon; mõistet kasutatakse ka animafilmi tähenduses
animatsioonitehnika (ka animatehnika, animafilmitehnika, multivõttetehnika) – kaaderhaaval objektide joonistamine või liigutamine nõnda, et tekib animatsioon (nt piksilatsioon, stop-motion, rotoskoopia, go-motion)
anime – Jaapani joonisfilm, millega tähistatakse sealseid traditsioone ja kombestikku järgivat temaatilist ja stilistilist eripära võrreldes lääne joonisfilmiga. Jaapanis tähistab see mõiste igasuguseid joonisfilme
antropoloogiafilm (ka antropoloogiline film, etnograafiline film, etnograafiafilm) – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse teiste rahvaste materiaalset ja vaimset kultuuri ja olustikku jääduvustada võimalikult ehedalt
armastusfilm (ka romantiline film, armastuslugu) – mängufilmižanr, mille fookuses on armastus, kirg, tunded ja inimestevahelised suhted
arvutianimatsioon – animatsioonitehnika, milles kasutatakse animatsiooni loomiseks arvutitehnoloogiat
assotsiatiivne film – film, millel puudub kindel süžee, selles põhineb episoodide järgnevus assotsiatiivsetel kujutlustel ja kujunditel
assotsiatiivne montaaž (ka psühholoogiline montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse assotsiatsioone ja kujundeid loovalt. Vastand: loogiline montaaž
audiovisuaalmeedium – heli ja pilti talletav ja taasesitlust võimaldav vahend (nt film, video, arvuti, side)
audiovisuaalne (ka helilis-pildiline) – kuulmise ja nägemise abil tajutav
autorifilm – selge kunstnikupositsiooniga film
autoritekst – diktoriteksti liik, autoripositsioonilt loetud tekst, sageli minavormis ja filmi autori esitatud

B

benshi
B-film (ka B-kategooria film) – väiksema eelarvega film. Vastand: A-film

C

cinéma vérité – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse elu jäädvustada vahetult ja spontaanselt, ilma eelneva kontseptsiooni või stsenaariumita, kergesti liigutatava võttetehnika abil ja otseheliga. Termin on pärit Prantsuse filmindusest (tõlkes 'kaamera tõde'). Selle Ameerika vaste on direct cinema

D

debüütfilm (ka esikfilm, esmafilm) – filmilooja esimene film, debüütteos
dekoratsioon – võttepaiga kujundus või selle osa, mille loob kunstnik. Töömahukad dekoratsioonid võidakse ehitada paviljoni
detailplaan (ka ülisuurplaan, {suur lähiplaan}) – plaanisuurus, kus filmitava objekti või tegelase üksik element (nt inimese nina või suu) täidab kogu ekraani
dialoog (ka filmidialoog) – kahe või enama tegelase vaheline kõne, tavaliselt on enamik dialoogist esitatud sünkroonse kõnena
diegees – filmiloo maailm ehk kolmemõõtmeline ruum, mis hõlmab filmis hargnevat lugu, vaataja loodavat rekonstruktsiooni, kus toimuvad sündmused ja liiguvad tegelased. Filmis eristatakse ka diegeetilisi ehk filmimaailma kuuluvaid ning mittediegeetilisi ehk filmimaailma lisatud kaadreid ja helisid (nt taustamuusika)
diegeetiline heli (ka tegelik heli) – filmis esinev heli, mille allikas on kaadris nähtav või mille kuulumine filmimaailma on filmi tegevustiku põhjal järeldatav. Selle juures eristatakse nihkes diegeetilist heli (heli kõlab enne toimuvate tegevust või pärast tegevuse algust), objektiivset diegeetilist heli (heli kuulevad kõik kaadris olevad tegelased) ja subjektiivset diegeetilist heli (heli kuuleb vaid vaataja, mitte kaadris olevad tegelased). Vastand: mittediegeetiline heli
diktoritekst – filmikommentaar, filmi helirea osa
direct cinema – dokumentaalfilmi žanr, millele oli omane ehe ja spontaanne filmimisstiil. Seda kasutasid 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikide dokumentalistid valgusjõulise optikaga kergete käsikaamerate turule tuleku tuules. Seda žanri on peetud rohkem vaatlevaks kui Euroopa vastet cinéma vérité'd
dogmefilm – film, mis on loodud manifesti Dogme 95 reeglite järgi: filmida võib üksnes käsikaameraga 35 mm lindile, ilma lisavalgustuse ja -rekvisiitideta, kasutades harrastusnäitlejaid, otseheli ja loomulike allikate heli
dokumentaalfilm (ka tõsielufilm, dokumentaal, slängis dokfilm, dokk) – filmižanr, kus kunstiline kujund on loodud peamiselt dokumentaalkaadrite abil
draamafilm (ka draama) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik tõsine konflikt ja tugevad emotsioonid
dramaturgia (ka filmidramaturgia) – teose ülesehitus, eelkõige sisu ja osade sihipärane valik ja paigutus, et pingestada lugu ning juhtida vaataja emotsioone ja mõtlemist
dünaamiline kaader – liikuvat objekti või sündmust jäädvustav kaader, mis on filmitud sujuvalt võttepunkti ja plaanisuurust muutva kaameraga

E

eepiline film – mängufilmižanr, millele on iseloomulik rahuliku tempo, lineaarne süžee ja palju tegelasi
ekraniseering (ka ekraaniversioon, linamugandus, filming) – kirjandusteose alusel loodud film
eksperimentaalfilm (ka avangardfilm, avangardistlik film, avangardkinematograafia, underground-film) – eksperimenteeriv film, milles ei järgita jutustavat süžeed ja traditsioonilist filmikeelt, vaid luuakse kujundeid metafoorsetest, sümbolistlikest, sürrealistlikest jms seostest lähtudes
ekspositsioon – sündmustikku sisse juhatav ja tegelasi tutvustav osa filmis
episood (ka sekvents) – filmi kompositsiooni osa, ühest või mitmest stseenist koosnev terviklik tegevuslõik üksiksündmusest või osana ulatuslikumast sündmuste seeriast
esiplaan – objekti paiknemine kaadriruumis eespool. Vastand: tagaplaan

F

faabula – filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuse ajaline ja põhjuslik järgnevus
fabulaarne montaaž (ka loogiline montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse filmi faabula alusel. Vastand: assotsiatiivne montaaž
fake-documentary (ka libadokumentaal, ingl faked documentary, mockumentary, fake-dokk) – dokumentaal- ja mängufilmi segažanr, mida iseloomustab dokumentaalfilmi imiteeriv lavastuslikkus
film (ka linateos, ekraniseering) – filmikunsti salvestatud teos, milles on visuaalselt nähtav kaadrite esitus ning mida iseloomustab liikumine ajas ja tavaliselt ka ruumis
filmiamatöör (ka harrastusnäitleja) – asjaarmastajast filmitegija
filmiauhind – filmikunsti valdkonna preemia
filmiheli – üks filmi väljenduslikke osi, mis võib koosneda konkreetse filmi jaoks komponeeritud või varem loodud muusikast, loodus- või tehiskeskkonna helidest, heliefektidest, filmi tegelaste kõnest jm helidest
filmikeel – filmile iseloomulik märgisüsteem koos sellele omaste väljendusvõimalustega, mis hõlmab filmi pildi ja heli, ruumi ja aja kujutamist ja organiseerimist
filmikujutis (ka filmipilt) – filmitud objekti kujutis filmilindil
filmikunst (ka film, kinokunst, kinematograafia, kino) – kunstiliik, milles kasutatakse teose (filmi) loomiseks kinematograafia teel saadud kujutist ja heli ning milles kasutatakse eriomaseid ja teiste kunstiliikide väljendusvahendeid
filmimuusika (ka ekraanimuusika) – muusikažanr, filmiheli osa, üks filmi väljenduslikke osi, mis võib koosneda konkreetse filmi jaoks komponeeritud või varem loodud muusikast
filmistiil (ka kujutamisviis, laad, esitluslaad, stilistika) – filmikeele kunstiliste väljendusvahendite iseloomulik kasutusviis
filmistsenaarium (ka kinostsenaarium) – filmikunsti väljendusvahenditega loodud kirjandusliku stsenaariumi töötlus, mis koondab episoodide ja dramaturgilise arengu täpset kirjeldust ning tegelaste dialooge
filmitiiter (ka filmitiitrid, tiiter, tiitrid) – graafiline tekst filmis, ka nimekiri filmi tootmises osalenud inimestest, mis jaguneb algus-, lõpu- ja vahetiitriteks ning subtiitriteks
filmižanr (ka žanr, filmiliik, filmitüüp, formaat, {kino žanr}) – väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega filmivorm, žanre eristatakse liigi, teema, stiili ja ülesehituse järgi
film noir (ka must film) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik tegevustiku toimumine vägivaldses, kriminaalses ja korrumpeerunud linnakeskkonnas, alatud ja neurootilised tegelased ning pildikeeles tugevad valguskontrastid, teravad varjud ja kõle ümbrus
filmograafia – mingite tunnuste alusel koostatud filmiloend (nt filmilooja, stsenaristi, režissööri, näitleja jt tööde põhiandmeid sisaldav kronoloogiline loend)
fookus – teravus
fookustama (ka {fokuseerima}) – teravustama. Kaasnevad mõisted: fookusse võtma, fookuses hoidma, olema fookuses / fookusest väljas

G

gangsterifilm – Ameerika mängufilmižanr, mille keskmes on kriminaalne tegelane, kes võitleb kohtu- ja politseivõimuga
grimm (ka jumestus, meik, ingl make-up) – filmikunstis kasutatav näitleja näo ja/või keha jumestus, näoteisendus, mis aitab tal karakterit luua, grimm võib olla neutraalne, ajalooline, fantaasia-, karaktergrimm vm

H

hakitud montaaž – montaažitehnika, millele on iseloomulik kiire, katkendlik kaadrivahetus
harrastusfilm (ka amatöörfilm) – filmiamatööri tehtud film
helestamine (ka helestumine, väljumine pimendusest, ingl fade-in) – üleminekuefekt, kus tume ekraan aegamööda heleneb, kuni kujutis viimaks kaadrisse ilmub. Vastand: pimendamine
heli (ka audio) – filmi auditiivne osa
heliefekt – heli kokkusalvestusel tehniliste vahenditega loodud ebareaalne rõhuasetus helireas (nt heli kiiruse muutus, kaja, ebaloomulikult vali taustaheli)
helifilm – helindatud film, selle heli võib olla magnetiline, optiline või digitaalne ja esineda kujutisega ühel kandjal või eraldi, kuid on lõplik ja kujutisega sünkroonne. Esimene helifilm oli muusikafilm "Don Juan" (1926)
helimontaaž (ka heli montaaž, helilindi montaaž) – helitöötlusprotsess, kus kõne, muusika ja taustad sobitatakse monteeritud filmilindiga
helindamine – filmile heli loomine, st helimontaaž, järelsünkroonimine ja kokkusalvestus
helirada (ka heliriba, ingl soundtrack) – filmiteose heli, selle kokkusalvestis, aga ka helikandjale pandud filmimuusika valik
helitaust (ka taustaheli, taust, taustamüra, taustahääl, mürad) – helirajal paiknevad helid, mis ilmestavad filmis kujutatud keskkonda, need võivad olla sünkroonsed või mittesünkroonsed, võtetel vm ajal salvestatud

I

interjöör – sisevõttepaik (nt võttepaviljon)

J

joonisfilm (ka joonisanimatsioon) – animafilmižanr, mis koosneb joonistatud kaadritest
joonissari
juhtkaader (ka aadressplaan, aadresskaader, masterkaader, tutvustav kaader, {põhiplaan}, ingl master shot) – stseeni avav harilikult kaugemas kadreeringus kaader, mis kujutab stseenis olevate tegelaste, objektide ja tegevuspaiga ruumilisi suhteid
jutustaja – reaalne või kujutletav isik, kelle jutustusena filmilugu esitatakse. Jutustaja võib olla üks filmitegelasi, kaadritagune kommentaator või tinglik sündmuste jälgija

K

kaader (ka plaan, filmikaader, montaažikaader, kaadrik) – filmiteose struktuuri väikseim üksus, ühe katkematu filmimise tulemusena saadud ja montaažilõigetega piiratud foto-, video- või digikujutis, millel kujutatu kulgeb ühest vaatepunktist jälgitud pideva tegevusena
kaadrik (ka kaader, üksikkaader, kaadripilt, pildiväli) – üksik fotokujutis filmilindil, mille mõõtmed määrab filmikaamera pildiaken ja selle analoog filmikandjal. 1-sekundine filmilõik koosneb tavaliselt 24 kaadrikust (videolõik 25 kaadrikust)
kaadrikompositsioon (ka kompositsioon) – kaadri vormiline ja ruumiline ülesehitus
kaadrisisene (ka kaadris) – kaadri piirides toimuv tegevus. Vastand: kaadriväline
kaadrisisene montaaž – keerulise misanstseeniga kaader, kus tegelase ruumis liikumise korral liigub kaamera temaga kaasa
kaadrisügavus (ka kaadri sügavus, kaadrisisene perspektiiv) – kaadri ruumilisus, see iseloomustab ruumi sügavusse lahendatud misanstseeni ja selle kajastust filmis
kaadritagune (hääl) (ka kaadriväline (hääl), ingl voice over) – filmi kommenteeriv või jutustav, helindamise ajal sisse loetud tekst (nt diktoritekst, kommentaar, jutustaja monoloog, tegelase sisehääl)
kaadriväline (ka kaadrist väljas, kaadri taga) – kaadri piiridest väljaspool toimuv ehk mittenähtav tegevus. Vastand: kaadrisisene
kaamera liikumine – kaamera liigutamine, mille tulemusena kujutis liigub või muutub selle perspektiiv (nt panoraam-, relsivõte, pealesõit, ärasõit); aga ka tegevust jälgiv, vabalt kaamera võttenurka ja sujuvalt kaadris plaanisuurust muutev võttestiil (ingl travelling), seda kasutatakse tavaliselt käsikaameraga filmitu iseloomustamiseks
kadreering – kaadriku piiride, plaanisuuruse ja rakursi valik
kaugplaan (ka kauge plaan, {suur üldplaan}) – plaanisuurus, mis hõlmab avara ruumi, kus tegelane on ümbritsevas keskkonnas vähemärgatav, seda kasutatakse sageli episoodi või stseeni aadressplaanina
kesk-kaugplaan (ka väga üldine plaan) – plaanisuurus, kus kaadrikompositsioonis domineerib ümbruskond, inimene on küll nähtaval, kuid ta ilme, kehakeel ja riietus on vaid aimatavad
kesk-lähiplaan (ka kesk-suurplaan) – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt inimest kujutatakse alates rinnast
keskplaan – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt pool kaadrist (nt inimest on kujutatud alates vööst ning žeste ja ilmeid võib selgesti eristada)
kiirluup (ka kiirendus) – normaalsest väiksema kiirusega (sagedusega) filmimise tulemusena saadud filmilõik, mida normaalkiirusega/sagedusega projitseerides kiireneb aeglustatult filmitud sündmuse tempo
kinematograafia (ka filmikunst, filmimaailm, kinokontekst, argiselt kinomasinavärk, filmiasjandus, filmindus) – kõik filmidega seotu, eelkõige filmitootmise asjaajamis- ja majandusala
kommertsfilm (ka kassafilm, kassamagnet, menufilm, menuk) – suurt tulu andev film. Vastand: kunstfilm
kompositsioon (ka filmikompositsioon, ülesehitus) – filmi osade seostatus tervikuks, eelkõige vormiline ja ruumiline ülesehitus, kuid see hõlmab sageli ka dramaturgiat
komöödiafilm (ka komöödia, filmikomöödia) – mängufilmižanr, millele on iseloomulikud huumor ja nali (nt koomilised olukorrad, veidrikest peategelased). Koomika laadist või karakterist lähtudes eristatakse situatsioonikomöödiat, musta komöödiat, paroodiafilmi jm
kostüüm – näitleja karakteriloomet toetav riietus
kostüümidraama – mängufilmižanr, milles kujutatakse kindlat ajalooperioodi ning kus interjöörides ja tegelaste rõivastuses on taotletud autentsust
kriminaalfilm (ka detektiivfilm, argikeeles krimifilm) – mängufilmižanr, milles kujutatakse kuriteo avastuskäiku
kroonikafilm (ka kroonika, kinokroonika) – dokumentaalfilmižanr, mis kujutab päevasündmusi ning võib olla vormistatud filmilõigu või sellistest lõikudest kokku monteeritud filmina
Kulešovi efekt – montaažiefekt, kus vaatajatel tekivad kaadrite järjestamise, mitte nende sisu põhjal uudsed assotsiatsioonid
kunstfilm (ka ingl art-movie, art-film, art-house-film, arthouse-film) – selge kunstnikupositsiooni ja omanäolise käekirjaga film. Vastand: (meelelahutuslik) kommertsfilm
kunstifilm – kunstiteemaline dokumentaalfilm
kõne – tegelaste esitatud tekst filmis, ka kaadritagune ehk diktoritekst
käsikaamera – kerge kaaluga ja väiksemate mõõtmetega kaamera, millega saab filmida käest, statiivi kasutamata

L

liikuv kaamera – võttetehnika, kus operaator vahetab sageli võttepunkti, rakurssi, plaanisuurust, panoraamib, suumib jne
loodusfilm – dokumentaalfilmižanr, mille aineks on ehe loodus
loogiline montaaž (ka fabulaarne montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse filmi faabula alusel. Vastand: assotsiatiivne montaaž
lugu (ka filmilugu, narratiiv, ingl story, argiselt stoori) – üldiselt filmi sündmustik ja tegevustik, narratiivi alusmaterjal, mõnes käsitluses kattub see osaliselt faabula terminiga
lõpuepisood (ka lõppepisood) – viimane episood. Vastand: algusepisood
lõpustseen (ka lõppstseen) – viimane stseen. Vastand: algusstseen
lõputiiter (ka lõputiitrid) – filmi lõpus näidatud täielik nimekiri filmi tootmises osalenud inimestest. Vastand: algustiiter

M

maanteefilm (ka ingl road movie) – mängufilmižanr, mida iseloomustab lineaarne kulg auto- või mootorrattarännakul, mis päädib sihtpunkti jõudmisega, tegelasteks on seiklev sõidukijuht koos kaaslastega, iseloomulikuks stiilitunnuseks sõidult filmitud maantee ja maastikud
mainstream-film (ka peavoolufilm) – suurstuudio finantseeringuga ja nõuete järgi loodud film, millega soovitakse teenida tulu
melodraama – mängufilmižanr, mille põhitunnusteks on liialdatud tunded, põnev sündmustik, stereotüüpsed karakterid, sageli naissoost peaosaline, heade ja halbade tegelaste vastandus
misankaader – ühest võttekaadrist koosneva stseeni ruumiline ülesehitus
misanstseen (ka pr mise-en scène) – stseeni või selle osa ruumiline ülesehitus, tegelaste paiknemine ja liikumine stseenis ning kaamera liikumine ja rakurss stseeni filmimisel
mittediegeetiline heli (ka kommenteeriv heli) – filmis esinev heli, mille allikat pole kaadris näha ja mille olemasolu pole filmimaailmas toimuva tegevuse põhjal järeldatav (nt diktorihääl, lisatud heliefektid, meeleolumuusika). Vastand: diegeetiline heli
momentvõte – hetkevõte
montaaž (ka järjestus) – kaadrite (helilõikude) mõtestatud järjestus
montaažfilm – film, mis on muust filmimaterjalist (nt filmidest, kroonikatest, filmitud fotodest) kokku monteeritud
montaažiefekt – rõhutatud kaadrivahetus, mille tulemusena katkeb pildirea reaaluse illusioon, aga ka mis tahes tehniline nipp kaadrite ühenduskohal (nt sulamine, rullimine, pimendumine)
multiekraan (ka mitmeks jagatud kaader, liigendatud ekraaniväli) – montaaži abil mitmeks ekraaniväljaks jagatud kaader, kus igal väljal võib etenduda eri filmilõik
muusikal (ka muusikaline komöödia) – Ameerika Ühendriikide mängufilmižanr, mida iseloomustab lüüriline õhustik, suur roll laulul ja tantsul, tegelaste unistustel ja lootustel ning tavaliselt õnnelik lõpp
muusikasse monteerimine – filmi muusika rütmi järgi monteerimine
mängufilm (varem ka kunstiline film) – filmi põhiliik, millele on omane lavastatus ning põhinemine kirjanduslikul stsenaariumil ja näitlejate mängul
märulifilm (ka mürglifilm, action-film, ingl action) – mängufilmižanr, mida iseloomustavad kiire rütm ja tempo, kahe vastaspoole konflikt, palju seiklusi, põnevust, tagaajamisstseene ja trikkvõtteid

N

narratiiv (ka lugu, filmilugu) – teoses jutustatud lugu, mis tekitab vaatajas jutustamise illusiooni tekitamine tajutava vaatepunkti kaudu, millest filmi lugu esitatakse; mõnes käsitluses samastatakse seda süžeega
nukufilm – animafilmižanr, milles animeeritakse nukke

O

originaalstsenaarium (ka algupärane käsikiri) – stsenaarium, mis ei põhine varem loodud kirjandusteosel

P

panoraam (ka panoraamkaader, panoraamvõte) – filmimistehnika, kus kaamera vaatepunkt liigub mööda telgjoont horisontaalselt (vasakult paremale või vastupidi) või vertikalselt (ülalt alla või vastupidi) ning tekitab liikuva kadreeringu
paralleelmontaaž (ka paralleelne montaaž) – montaažitehnika, mille korral kaht süžeeliselt järjepidevat tegevust monteeritakse vaheldumisi
pealesõit (ka peale-zoom) – filmitavale objektile suumides lähenemine. Vastand: ärasõit
pildiefekt (ka pildiline efekt, visuaalefekt, visuaalne efekt) – illusoorsete ja tehislike elementide lisamine filmi kujutisele mitmesuguste tehniliste võtete abil
pimendamine (ka pimendumine, pimendus, üleminek pimedusse, ingl fade-out) – üleminekuefekt, kus ekraanil olev kujutis järk-järgult tumeneb, kuni kogu ekraan tumedaks muutub. Vastand: helestamine
plaan (ka kaader, montaažikaader) – saatilises või liikuvad kadreeringus filmitud, üks katkematu montaažilõigetega piiratud kaadrike jada filmi lõppversioonis
plaanisuurus – inimese kujutise kadreering ekraanil, mida jaotatakse kaugplaaniks, üldplaaniks, Ameerika plaaniks, kesk-kaugplaaniks, keskplaaniks, kesk-lähiplaaniks, suurplaaniks ja detailplaaniks
portreefilm (ka filmiportree, portreteering) – dokumentaalfilmižanr, mille keskmes on konkreetne isik
postmodernistlik film – film, kus kasutatakse postmodernismi ideid ja tunnuseid, seda iseloomustab kõrgkultuuri ja massikultuuri vahelise piiri ähmastumine ning traditsioonilise väljenduslaadi ümbermängimine popkultuuri sõnavara ja strateegiate abil
probleemfilm – dokumentaalfilmižanr, kus keskendutakse kindlale probleemile, seda iseloomustab intervjuude ja kommentaaride suur osakaal
proloog (ka tiitrite-eelne proloog, tiitrite-eelne lõik) – eellugu, sissejuhatav filmilõik, mis eelneb tavaliselt filmi algustiitritele või esineb koos nendega
propagandafilm – dokumentaalfilmižanr, kus propageeritakse kindlat (nt poliitilist ideed), et mõjutada vaataja arvamust, seda iseloomustavad reaalsete inimeste sõnavõtud ja kroonikalik stiil
põnevusfilm (ka põnevik, põnevuslugu, triller, ingl thriller) – mängufilmižanr, kus luuakse pinge põnevat sündmustikku ja tegelaste psüühilisi üleelamisi kujutades, sageli esitatakse sündmusi ohvri või kurjategija pilgu läbi

R

rekvisiit – filmi lavastuses näitleja mingi tegevuse matkimiseks kasutatav ese (nt tarbeese või filmi jaoks valmistatud ese)
ringvaade (ka ringvaatefilm, kinožurnaal) – dokumentaalfilmižanr, mis koosneb mitmest iseseisva süžeega kroonikalõigust, nn ringvaatepalast
rütm – filmi(stseeni) kõiki elemente ja väljendusvahendeid hõlmav ajalise ja ruumilise liikumise korrastatud vaheldumine

S

seiklusfilm – mängufilmižanr, mille keskmes on põnevad olukorrad ja seiklused, reisid, ekspeditsioonid, vallutused, seda iseloomustab tavaliselt romantiline alatoon ja palju looduskaadreid
staatiline kaader – liikumatut objekti jäädvustav kaader, mis on filmitud paigalseisva kaameraga võttepunkti ja plaanisuurust muutmata
staatiline kaamera (ka seisev kaamera, liikumatu rakurss) – filmimistehnika, kus filmitakse ühest võttepunktist liikumatu kaameraga
statiivkaamera – kaamera, mida kasutatakse ainult statiiviga, tavaliselt on see suur vahetatava optikaga sünkroonkaamera
stoppkaader – kaader, milles ei toimu tegevust, filmilindi korral saadakse efekt üht kaadrikut pidevalt korrates
struktuur (ka filmistruktuur, filmi struktuur) – linateose üldine ülesehitus, elementide korrastatud kogum
stseen (ka filmistseen) – filmi kompositsiooni osa, millele on omane aja, koha ja tegevuse ühtsus, see võib koosneda misanstseenidest
stsenaarium (ka filmistsenaarium, käsikiri, filmikäsikiri, ingl screenplay, argiselt skript) – filmi üksikasjalik kirjalik kavand, mis sisaldab tulevase filmi dramaturgiat ja tegelaskonda. Mängufilmile kirjutatakse kolm stsenaariumivarianti: kirjanduslik, filmija ja režiistsenaarium, dokumentaalfilmil on tavaliselt ideekavand ja stsenaarium
subjektiivne plaan – filmimistehnika, kus kaamera võttepunktid ühtivad tegelaste vaatepunktidega
subtiiter – selgitava tekstiga tiiter filmi ekraanikujutise allosas (nt esineja nime, ametikohta jms või dialoogi tõlget vahendav kiri)
suurplaan (ka suur plaan, lähiplaan, lähivõte) – plaanisuurus, kus kaadris kujutatud konkreetne objekt täidab enamiku kaadrist, inimesest on näha pea ja kael
sõltumatu film (ka indie-film, ingl independent film) – suurstuudio rahastuseta ja nõueteta loodud film. Vastand: mainstream-film
süžee (ka filmisüžee) – teoseks arendatud faabula, filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste kulgemise järjekord
süžeepööre (ka süžeekäänak) – järsk muutus filmi sündmustiku kulus

Z

Z-film (ka Z-kategooria film) – väikese eelarvega film, mille kvaliteet jääb alla ka B-filmi omale. Vastand: A-film

T

tagaplaan – objekti paiknemine kaadriruumis tagapool. Vastand: esiplaan
tagasivaade (ka tagasihüpe, retrospektiiv, ingl flashback) – süžeepööre ajas, stseen või kaader minevikust
teema – teost läbiv juhtmõte, millele on allutatud sündmustik, karakterid ja esitusviis
tonaalsus (ka toon) – ühest põhitoonist lähtuv värvikäsitlus, muljet loova värvi küllastatus kujutisel
tõsielufilm (ka dokumentalistika, filmidokumentalistika, dokumentaalfilm, kinodokumentalistika, dokumentaalkinematograafia) – filmikunsti põhiliik, tõsielusündmusi kajastav film, milles on kasutatud peamiselt reaalselt toimunud sündmuste filmitud materjali

U

ulmefilm – mängufilmižanr, mida iseloomustavad ebareaalne tegevuspaik, tegelaskond ja sündmustik
uurimusfilm (ka teadusfilm, teaduslik film, teaduslik uurimusfilm) – dokumentaalfilmižanr, mille jäädvustatakse kinematograafia vahendeid kasutades teaduseksperiment või -katse

V

vaatepunkt – kaamera võttepunkt, kust filmiti, seda kasutatakse eriti nn tegelase pilgu läbi filmitud kaadri või stseeni kirjeldamiseks
vahetiiter – filmikaadrite vahele monteeritud tiiter (nt vahepealkiri), tummfilmis asendasid vahetiitrid dialoogi
varjatud kaamera (ka peidetud kaamera) – maskeeritud kaamera, millega filmitakse salaja, filmitavate teadmata, et saada ehe jäädvustus
vestern (ka ingl western) – mängufilmižanr, mille tegevus toimub tavaliselt 19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriikides, keskmes on konflikt seadusliku võimu ja karmides tingimustes elavate inimeste moraali vahel, iseloomulikud on tulistamisstseenid, hobustega kihutamine, rongiröövid, rasked loodustingimused, armastuslugu
võttepaik (ka võttekoht, võttekeskkond) – koht, kus filmivõte toimub, neutraalsema tähendusega kui võtteplats
võttepunkt – kaamera asukoht filmimise ajal, seda iseloomustavad kaugus objektist, kõrgus ja võttesuund
võtterakurss (ka rakurss) – kaamera suhestumine filmitava objektiga, ka nurk, mille all objekti filmitakse
väärtfilm (ka kvaliteetfilm) – kunstiliselt õnnestunud, filmiloo seisukohast oluline teos

Õ

õppefilm – dokumentaalfilmižanr, mis on loodud õpetamiseks, selles võidakse kasutada mängu- ja animafilmi elemente
õudusfilm (ka hirmufilm, ingl horror, argi õudukas) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik reaalsuse ja müstika põimumine, vaataja ühtaegu hirmutamine ja kütkestamine

Ä

ärasõit (ka ingl zoom-out, {mahasõit}, {maha-zoom}) – filmitavast objektist suumides kaugenemine. Vastand: pealesõit

Ü

üksikplaan – plaan, kus on kujutatud ainult üht tegelaskuju või objekti
üldplaan (ka üldine plaan) – plaanisuurus, mis haarab suhteliselt avarat ruumi, näidates filmitavat objekti täies suuruses (nt inimest täies pikkuses)
üleõlaplaan (ka üleõlavõte, üleõlakaader) – plaani/vastasplaani vaheldumisel kasutatav tavaliselt dialoogistseeni kadreering, kus vaateväljas domineeriva tegelase õlg ja/või kukal jääb nähtavale ning selle tulemusena tugevneb tegelaste ruumiline pidevus

Allikad

Margit Maran (2007). Filmiterminid ajakirjas Teater. Muusika. Kino (magistritöö). Tallinn: Tallinna Ülikooli filoloogiateaduskond, eesti filoloogia osakond.
Reena Lootus (2011). Inglise-eesti animafilmi valiksõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikool.
Triin Thalheim (2011). Väike inglise-eesti seletav filmisõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikool.
Eero Vakker (2014). Filmi järeltootmise inglise-eesti valiksõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut.