Kulešovi efekt

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kulešovi efekt on filmimontaaži efekt, mille korral vaatajad tajuvad kahe järjestikuse kaadri mõjul teistsugust infot, kui kannavad need kaadrid eraldi. Selle eelduseks on järjestatud kaadrite ruumiline pidevus. Efekti töötas 1910. aastatel välja Nõukogude Liidu filmirežissöör ja filmiteoreetik Lev Kulešov.

Kulešovi efekt omandas nõukogude filmikunstis montaaži vallas kaaluka koha ning Kulešov pani sellega aluse nõukogude montaaži kuldajale aastail 1924–1930.[1] Efekti kasutasid paljud nimekad režissöörid, nagu Sergei Eisenstein, Vsevolod Pudovkin, Dziga Vertov ja Aleksandr Dovženko, ning seda näeb filmides "Soomuslaev Potjomkin" (1925), "Oktoober" (1927), "Ema" (1926), "Sankt Peterburi viimased päevad" (1927) ja "Inimene filmikaameraga" (1929). 1930. aastatel hakkas liidu juht Jossif Stalin uuendusmeelseid tõrjuma, sest sellised uuendused olid vastuolus ametliku sotsialistliku realismi doktriiniga.[1]

Efekti sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Kulešovi efekti näide

Lev Kulešov leidis, et filmi kui iseseisva kunstivormi põhialus seisneb montaažis.[2] Tema nägemuse järgi koosneb film tükkide kokkusobitamisest ja selliste elementide kooslustest, mis tavaelus on eristatavad.[3] Filmilooja ülesanne on need elemendid liita tervikuks.

Montaažiga mulje loomise efekti demostreerimiseks monteeris ta ümber kaadreid olemasolevast filmist, kus osales romantiliste osatäitmiste poolest tuntud matineenäitleja Ivan Mozžuhhin. Lühifilmis näidati vaheldumisi kaadreid Mozžuhhini neutraalsest näoilmest ning teisi kaadreid: taldrikutäit suppi, tüdrukut kirstus ja naist diivanil. Filmi näinud publik tajus, et pärast iga korda, kui oli näidatud teisi kaadreid, oli Mozžuhhini näoilme erinev, väljendades vastavalt nälga, leina ja iha. Tegelikult oli korratud samu kaadreid. Vene filmilavastaja, stsenarist ja näitleja Vsevolod Pudovkin (kes hiljem väitis, et on eksperimendi kaasautor) kirjeldas 1929. aastal publiku "meeleärevust nähtud näitlejatööst … sügavmõtteline melanhoolsus unustatud supist seguneb sügava kurbusega, kui ta vaatab surnud last, ja täieneb ihaga, kui näeb naist. Aga me ju teame, et kõigil kolmel juhul on näoilme täpselt sama."[4]

Kulešov demonstreeris eksperimendiga montaaži efektiivsust ja kasulikkust: vaataja kaasab filmi vaatamisse oma emotsionaalsed reaktsioonid, omistab need näitlejale ning jälgib näitleja emotsioonitut nägu enda emotsioonide kaudu.[2] Montaažirežissöör Liis Nimik on öelnud, et efekt toimib vaid siis, kui vaataja analüüsib nähtut peamiselt intellektuaalselt.[5]

Efekti uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kulešovi efekti on uurinud psühholoogid ja tuntud filmitegijad.

Filmilavastaja Alfred Hitchcock viitas sellele jutuajamistes filmilavastaja François Truffaut'ga, kasutades näites näitleja James Stewartit.[6] Hitchcocki kuulsas CBS-ile antud intervjuus "Definition of happiness", kus teda intervjueeris Fletcher Markle, selgitab ta detailselt montaaži liike. Neist viimast (tema sõnul pure cinematics ehk tõlkes 'puhas kino') selgitab ta Kulešovi efekti najal visuaalselt. Esimestes kaadrites näeb põrnitsevat meest (keda kehastab Hitchcock ise), siis näidatakse naist lapsega ja seejärel sama meest naeratamas. Hitchcocki sõnul võiks sellest järeldada, et tegemist on toreda, hooliva mehega. Teises kaadrite reas on naine lapsega asendatud bikiinides naisega. Hitchcock selgitab: "Kes ta nüüd on? Ta on räpane vanamees. Ta ei ole enam hooliv mees, kes armastab lapsi. Vaat seda suudab film teha."[7]

Kulešovi efekti on psühholoogid uurima hakanud viimastel aastakümnetel. Filmiteoreetik Stephen Prince ja kommunikatsiooniprofessor Wayne E. Hensley korraldasid 1992. aastal 137 vabatahtlikuga algupärase katse, kuid ei saavutanud ootuspäraseid tulemusi.[8] Neuroteadlase Dean Mobbsi jt 2006. aastal korraldatud katses leiti, et efektil on positiivne, negatiivne ja neutraalne mõju: kui neutraalset nägu näidati enne kurba stseeni, tundus see kurb, kui enne õnnelikku, tundus see õnnelik.[9] 2016. aastal tegid visuaalse kommunikatsiooni ja filmi teadlane Daniel Barratt jt katseid 36 osalisega, kasutades 24 filmikaadrit viit emotsionaalset seisundit kujutava vahel (rõõm, kurbus, nälg, hirm, iha), lisaks neutraalset seisundit. Katse kinnitas Mobbsi katse tulemusi, aga midagi uut ei selgunud.[10] 2017. aastal katsetasid Kulešovi efekti ka psühholoogid Andreas M. Baranowski ja Heiko Hecht, kes kombineerisid muusikat neutraalsete portreekaadritega. Nad leidsid, et muusika mõjutab oluliselt kaadris olnud näo emotsioone.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Michael Toscano (31. august 2015). "Kuleshov's effect: The man behind Soviet montage". Curatormagazine.com. Vaadatud 27. detsembril 2021.
  2. 2,0 2,1 Michael Russell. "The Kuleshov effect and the death of the auteurism". "Forum".
  3. "Intervjuu Lev Kulešoviga". YouTube (Vene keeles ja inglise subtiitritega). 23. jaanuar 2013. Vaadatud 27. detsembril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. Vsevolod Pudovkin (1974). "Натурщик вместо актера". Собрание сочинений, 1. Moskva. Lk 184.
  5. Liis Nimik (august 2021). "Nähtamatu filmis ehk Juhuse triumf". Teater. Muusika. Kino. Vaadatud 27. detsembril 2021.
  6. François Truffaut (1983). "Hitchcock/Truffaut". New York. Pt. 11, lk 216.
  7. "Lõik Fletcher Markle'i intervjuust Alfred Hitchcockiga CBS-i saates "Telescope" (1964)". YouTube (inglise keeles). 2. juuli 2021. Vaadatud 27. detsembril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. Stephen Prince, Wayne E. Hensley (talv 1992 (vol. 31, no. 2)). "The Kuleshov effect: Recreating the classic experiment". Cinema Journal. Vaadatud 27. detsembril 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  9. Dean Mobbs, Nikolaus Weiskopf, Hakwan C. Lau, Eric Featherstone, Ray J. Dolan, Chris D. Frith (september 2006 (vol. 1, no. 2)). "The Kuleshov Effect: the influence of contextual framing on emotional attributions". Social Cognitive and Affective Neuroscience. Vaadatud 27. detsembril 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. Daniel Barratt, Anna Cabak Rédei, Åse Innes-Ker, Joost van de Weijer (august 2016 (vol. 45)). "Does the Kuleshov effect really exist? Revisiting a classic film experiment on facial expressions and emotional contexts". Perception. Vaadatud 27. detsembril 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. Andreas M. Baranowski, Heiko Hecht (detsember 2016 (no. 43)). "The auditory Kuleshov effect: Multisensory integration in movie editing". Perception. Vaadatud 27. detsembril 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]