Heliriba

Allikas: Vikipeedia

Heliriba (inglise keeles soundtrack) on filmi, telesaate või videomängu audiokomponent, sh muusika, heliefektid ja kõneldud tekst.[1]

Heliriba või selle osad avaldatakse vahel ka visuaalkomponendist sõltumatult, näiteks iseseisva muusikaalbumina.[2]

Filmitööstuse terminoloogias tähendab heliriba helisalvestist, mis on loodud või kasutatud filmi tootmisel või järeltootmisel. Esialgu on filmi dialoogil, heliefektidel ja muusikal igaühel oma eraldi riba, mis hiljem liidetakse kokku, et saada komposiitheliriba, mida kuuleb filmis. Sageli luuakse hiljem juurde dubleerimisriba, kui filme dubleeritakse teise keelde. Seda tuntakse ka M & E (muusika ja efektid; inglise keeles music and effects) ribana. M & E ribad sisaldavad kõiki helielemente välja arvatud dialoogi.[3]

Mõistet originaalheliriba (inglise keeles original soundtrack), mida sageli kasutatakse heliribamuusika albumite pealkirja kohta, kasutatakse mõnikord ka kuuldud või salvestatud originaalmuusika eristamiseks uuesti salvestatud või kaverversioonist (inglise keeles cover).[4]

Salvestiste tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Muusikalfilmide heliribad on mõeldud muusikateatri filmiversioonidele; need keskenduvad peamiselt lauludele. (Näiteks: "The Jazz Singer", "The Singing Fool")[5]
  2. Filmimuusika partituurid käsitlevad peamiselt instrumentaalseid muusikateemasid ja filmide taustamuusikat. (Näiteks: "Psycho"[6], "The Wizard of Oz")
  3. Filmid, mis sisaldavad nii orkestriteoseid kui ka poplugusid. (Näiteks: "Shrek")
  4. Albumid populaarsetest lauludest, mis on täielikult või osaliselt kuuldud mittemuusikaliste filmide taustal. (Näiteks: "Sleepless in Seattle", "When Harry Met Sally…")
  5. Videomängude heliribad avaldatakse sageli pärast mängu väljaandmist, mis koosnevad tavaliselt mängu tasemete teemast ja taustamuusikast, menüüdest, pealkirjaekraanidest, reklaammaterjalist (nt terved laulud, millest mängus kasutati ainult segmente), lõikestseenidest ja aeg-ajalt mängus kasutatud heliefektidest. (Näiteks: "Silent Hill", "The Legend of Zelda: Ocarina of Time")
  6. Albumid, mis sisaldavad nii filmi muusikat kui ka dialooge. (Näiteks: 1968. aasta "Romeo and Juliet")

1937. aasta Walt Disney animafilmi "Snow White and the Sevend Dwarfs" heliriba oli esimene kaubanduslikult välja antud filmi heliriba.[7]

Filmide ja televisiooni heliribad[muuda | muuda lähteteksti]

Kui linastub kassahitt või teleseriaal, antakse tavaliselt sellega koos välja ka heliriba kujul album. See heliriba sisaldab tavaliselt instrumentatsiooni või filmipartituuri. Samuti võib see sisaldada ka lugusid, mida stseeni tegelased on laulnud või esitanud (või meedias avaldatud laulu kaverversiooni, mille on uuesti sisse salvestanud populaarne artist). Selles võib olla ka lugusid, mida kasutati taustamuusikana olulistes stseenides, või laule, mida kuuldi lõputiitrites, või heliribale lisatud laule, mis olid seotud filmi või seriaali reklaamimisega.[8]

Heliribasid avaldatakse tavaliselt suuremate plaadifirmade alt (täpselt nii, nagu oleks need muusikaartisti välja antud). Samuti võivad lood ja heliriba olla muusika edetabelites ja võita muusikaauhindu.[9]

Kokkuleppeliselt võib heliriba sisaldada igasugust muusikat, sealhulgas muusikat, mis on inspireeritud filmist, kuid mis tegelikult ei esine filmis. Partituur sisaldab ainult filmi originaalheliloojate muusikat. Üldiselt on populaarsete laulude heliribal ka kindel muster: kergemeelsed romantilised teosed sisaldavad armastuslaule, samas kui näiteks põnevikes kohtab rohkem pop- ja rokkmuusikat.[10]

Videomängude heliribad[muuda | muuda lähteteksti]

Heliriba võib viidata ka videomängudes kasutatavale muusikale. Kui heliefekte kasutati mängus toimuvaks tegevuseks peaaegu üldiselt, siis mänguga kaasnev muusika oli hilisem arendus. Rob Hubbard ja Martin Galway olid 1980. aastate Commodore 64 arvuti jaoks spetsiaalselt videomängudele mõeldud muusika varased heliloojad. Koji Kondo oli Nintendo mängude varane ja oluline helilooja.[11]

Tehnoloogia arenedes asendusid 1980. aastate lõpus lihtsad monofoonilised meloodiad polüfoonilise ja sageli orkestrimuusikaga ning populaarsete mängude heliribasid hakati eraldi välja andma, nagu "Dragon Quest" ja "Final Fantasy". Lisaks spetsiaalselt videomängude jaoks kirjutatud kompositsioonidele võimaldas CD-tehnoloogia tulek arendajatel lisada oma heliribale litsentsitud lugusid (näiteks "Grand Theft Auto" seeria). Kui Microsoft 2001. aastal Xboxi välja andis, oli sellel võimalus kasutajatel kohandada teatud mängude heliriba, laadides neid CD kõvakettale.[12]

Raamatute heliribad[muuda | muuda lähteteksti]

Aimé Dontigny projekt "Sine Fiction" on teinud mõned heliribad ulmekirjanike, nagu Isaac Asimov ja Arthur C. Clarke, romaanidele ning on seni välja andnud 19 heliriba ulmeromaanidele või novellidele. Kõik need on tasuta allalaadimiseks saadaval.[13]

Ulmekirjanik L. Ron Hubbard komponeeris ja salvestas oma romaanile "Battlefield Earth" heliribaalbumi pealkirjaga "Space Jazz". Ta turustab kontseptuaalset albumit kui "ainsat originaalset heliriba, mis kunagi raamatu jaoks on toodetud, enne kui sellest saab film". Hubbardi romaanidel on veel kaks heliriba: Edgar Winteri "Mission Earth" ja Chick Corea "To the Stars".[14]

Internetile juurdepääsu laiemalt levikuga kujunes välja tava lisada trükitud teosele allalaaditav tunnuslugu, mitte terviklik ja füüsiliselt avaldatud album. Selle näited on Nextwave'i, Runawaysi, Achewoodi ja Dinosaur Comicsi tunnuslaulud. László Krasznahorkai romaan "Chasing Homer" (2019) avaldati Miklos Szilveszteri originaalheliribaga, millele pääseb juurde iga peatüki alguses oleva QR-koodi kaudu.[15]

Jaapanis nimetatakse selliseid teosest inspireeritud muusikanäiteid pildialbumiks või pildilooks, kuigi see määratlus hõlmab ka kontseptuaalsest kunstist inspireeritud filmimuusika demosid ja telesarjadest inspireeritud laule, mida ei esine sarjas. Paljudel audioraamatutel on mingisugune muusikaline saade, kuid need ei ole üldiselt piisavalt ulatuslikud, et neid välja anda eraldi heliribana.[16]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti Õigekeelsussõnaraamat 2018". 2018.
  2. Reinsch, Paul N. (26. märts 2018). "What is a soundtrack album? Or, spot the soundtrack album".
  3. Cowan, Lester; Morgan, Kenneth F. (1931). Recording Sound for Motion Pictures (inglise) (esimene trükk). McGraw-Hill Book Company, Inc. Lk-d 145–154.
  4. Padgett, Ray (2017). Cover me: The stories behind the greatest cover songs of all time (inglise). Sterling Publishing Co., Inc. Lk-d 1–9. ISBN 978-1-4549-2250-6.
  5. Kenrick, John (1996). "History of Musical Film 1927-30: Hollywood Learns To Sing".
  6. "The 50 greatest film soundtracks". The Guardian. 19. aprill 2007.
  7. Osborne, Jerry (3. november 2006). "Soundtracks start with 'Snow White'". Chicago Sun-Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2018. Vaadatud 29. jaanuaril 2024.
  8. "What is the difference between a film score and film soundtrack?". BBC Music Magazine. 26. august 2020.
  9. Richter, Jonathan (13. veebruar 2023). "Academy Award for Best Original Score (1934 to 2023 Winners)".
  10. Savage, Mark (28. juuli 2008). "Where are the new movie themes?". BBC News.
  11. Collins, Karen (2008). Game Sound: An Introduction to the History, Theory, and Practice of Video Game Music and Sound Design (inglise). MIT Press. Lk-d 27–152. ISBN 978-0-262-03378-7.
  12. Rogers, Scott (16. aprill 2014). Level Up! The Guide to Great Video Game Design (inglise). John WIley & Sons. Lk 428. ISBN 978-1-118-87719-7.
  13. Dontigny, Aimé (17. november 2000). "Sine Fiction". Notype.
  14. Ediriwira, Amar (4. oktoober 2016). "How L. Ron Hubbard made the craziest jazz record ever".
  15. Bonivárt, Ágnes (3. september 2021). "Dismiss All Questions — A Review of László Krasznahorkai's Chasing Homer".
  16. "Image Song".