Chelsea FC

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt FC Chelsea)
Chelsea
Täisnimi Chelsea Football Club
Hüüdnimi The Pensioners (Pensionärid) (kuni 1952)
The Blues (Sinised)
Asutatud 10. märtsil 1905
Väljak Stamford Bridge, London
Mahutavus 40 834
Omanik BlueCo 22 Limited
Esimees Todd Boehly
Peatreener Graham Potter
Liiga Premier League
2021–2022 3. koht
Internet Klubi koduleht
Kodus
Võõrsil
2. varuvorm

Chelsea FC on 1905. aastal asutatud Londonis tegutsev Inglismaa jalgpalliklubi. Klubi kodustaadion on asutamisest peale olnud 1877. aastal valminud Stamford Bridge, mis ei asu Chelsea linnaosas, nagu klubi nime järgi võiks arvata, vaid hoopis naaberlinnaosas Fulhamis.

Chelsea on kuuekordne Inglismaa Premier League'i meister, kaheksakordne Inglismaa karikavõistluste ja viiekordne Inglismaa liiga karika võitja.

Esimese tõelise edu saavutas Chelsea jalgpalliklubi 1955. aastal, mil tuldi Inglismaa jalgpalli 1. liiga meistriks. Tol ajal oli see Inglismaa kõrgeim liiga. Kuni 2000. aastateni õnnestus Chelseal saavutada vaid üksikuid võite. Alates 2003. aastast, mil klubi omandas vene ärimees Roman Abramovitš, on Chelsea FC tulnud viis korda Premier League'i meistriks hooaegadel 2004–2005, 2005–2006, 2009–2010, 2014–2015 ja 2016–2017. Chelsea on võitnud UEFA Meistrite Liiga hooaegadel 2011–2012 ja 2020–2021 ning UEFA Euroopa Liiga hooaegadel 2012–2013 ja 2018–2019.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2003 ostis Chelsea vene ärimees Roman Abramovitš.[1] Ta hankis meeskonda suurte summade eest uusi tippmängijaid. Hooajal 2004–2007 oli klubi peatreeneriks portugallane José Mourinho,[2] kes viis klubi esimese meistritiitlini 50 tegutsemisaasta jooksul. Mourinho käe all jõudis Chelsea kahe Inglismaa meistritiitlini, kahe liiga karikavõiduni ja ühe FA Cupi karikavõiduni. 20. septembril 2007 teatas Mourinho peatreeneri kohalt tagasiastumisest. Juba mõnda aega enne tagasiastumist avaldati ajakirjanduses oletusi Mourinho ja Abramovitši halbade suhete kohta.

9. veebruaril 2009 teatas klubi, et vallandab peatreener Luiz Felipe Scolari, kes oli ametis olnud 2008. aasta juulist. Uueks peatreeneriks sai Guus Hiddink. Hollandlane viis klubi UEFA Meistrite Liiga poolfinaali, kus tuli mängida Barcelonaga. Esimene kohtumine peeti staadionil Camp Nou, kus mäng jäi 0 : 0 viiki. Teises Stamford Bridge'il toimunud 1 : 1 viigiga lõppenud mängus lõi Andrés Iniesta Barcelona viigivärava alles 93. minutil. Hiddinki ajal jõudis Chelsea ka FA Cupi finaali ning finaalkohtumises saavutatud võit tõi Hiddinkile kui Chelsea peatreenerile tema ainsa meistritiitli. Samas viis ta Chelsea kolmandale kohale Premier League'is.

Kaks päeva pärast hooaja lõppu teatati Guus Hiddinki lahkumisest ja uueks peatreeneriks sai AC Milani endine peatreener Carlo Ancelotti. Ancelotti esimene eesmärk oli võita World Football Challenge, kus mängiti klubidega AC Milan, Milano Internazionale, Club América ja Seattle Sounders. Chelsea võitis kõiki nimetatud klubisid. Järgmisena kohtus Chelsea Ancelotti käe all FA Community Shieldi mängus Manchester Unitediga. Normaalaeg lõppes tulemusega 2 : 2, kuid penaltiseeria Chelsea võiduga 3 : 1, mis lõpetas Chelsea senise 'penaltineeduse'.

Hooajad[muuda | muuda lähteteksti]

Hooaeg 2010–2011[muuda | muuda lähteteksti]

Premier League'i hooajal 2010–2011 oli Chelsea tiitlit kaitsev meister. Chelsea lõpetas hooaja teise kohaga.

Chelsea alustas FA Cupi karikavõistlusi kolmandast voorust, kus mängiti üle Ipswich Town 7 : 0. Väravad lõid Kalou, Sturridge (2), Anelka, Lampard (2) ja omavärava lõi Edwards. Neljandas voorus mängiti Evertoniga : esimene mäng lõppes viigiga 1 : 1, teises mängus kaotati pärast seisuga 1 : 1 lõppenud normaalaega penaltiseerias 3 : 4.

Chelsea alustas League Cupi karikavõistlusi samuti kolmandast voorust, kus mängiti Newcastle Unitediga. Patrick van Aanholt lõi värava juba 6. minutil. Mäng lõppes seisuga 3 : 4, Newcastle'i võiduvärava lõi Shola Ameobi 90. minutil.

UEFA Meistrite Liiga

UEFA Meistrite Liiga hooaega 2010–2011 alustas Chelsea alagrupiturniirilt ühes grupis koos Olympique de Marseille'i, Moskva Spartaki ja MŠK Žilinaga. Esimeses mängus alistati Žilina meeskond 4 : 1, kaks Chelsea väravat lõi Nicolas Anelka. Järgmises ringis tuli 2 : 0 võit Marseille Olympique'i üle. Kolmandas ringis kohtusid omavahel Moskva Spartak ja Chelsea, mäng lõppes Chelsea 2 : 0 võiduga. Väravad lõid Žirkov ja Anelka. Alagrupi neljandas mängus kohtuti taas Spartakiga, aga seekord kodus. Ivanović lõi kaks väravat, Chelsea võitis 4 : 1. Kodus peetud mängus Žilinaga oli Chelsea pärast esimest poolt kaotusseisus. 19. minutil viis Babatounde Bello Slovakkia meeskonna juhtima, kuid Daniel Sturridge'i ja Florent Malouda väravad tõid viienda võidu. Viimases mängus Marseille'ga lõi prantslaste ründaja Brandao 81. minutil kohtumise ainsa värava. Chelsea ja Marseille said grupist edasi.

Kaheksandikfinaalis oli Chelsea vastaseks FC Kopenhaagen. Esimeses ringis võitis Chelsea 2 : 0, Anelka lõi taas kaks väravat. Teises ringis seis viigistati 0 : 0 ning Chelsea pääses veerandfinaali. Veerandfinaalis oli Chelsea vastaseks Manchester United. Esimese ringi võitis United 1 : 0. Wayne Rooney lõi 24. minutil ainsa värava. Teises ringis viis Hernandez 43. minutil Manchesteri meeskonna juhtima. 69. minutil jäi Chelsea Ramirese teise kollase kaardi tõttu kümnekesi. Drogba viigistas mängu 77. minutil. Kahe mängu kokkuvõttes oli Chelsea 2 : 1 taga, võitis Manchester United 3 : 1.

Hooaeg 2011–2012[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aasta suvel sai klubi peatreeneriks portugallane André Villas-Boas, kes eelmisel hooajal koos klubiga FC Porto tuli UEFA Euroopa Liiga meistriks. 4. märtsil 2012 vallandati portugallane ja hooaja lõpuni töötas meeskonnaga itaallane Roberto Di Matteo. Premier League'i hooaja lõpetas Chelsea 6. kohal. Klubi jõudis ka FA Cupi finaali, milles alistas Liverpooli 2 : 1. Väravad lõid Ramires ja Drogba. Chelsea alustas Carling Cupi karikavõistluste 2011–2012 hooaega kolmandast voorust, kus mängiti Fulhamiga. Normaal- ja lisaaeg lõppesid 0 : 0 viigiga. Penaltiseerias olid Chelsea mängijad edukamad (4 : 3). Neljandas voorus võideti Evertoni 2 : 1 lisaajal, 116. minutil lõi värava Chelsea ründaja Daniel Sturridge. 28. novembril 2011 toimunud veerandfinaalis oli Chelsea vastaseks Liverpool. Mäng Stamford Bridge'il lõppes Chelsea 0 : 2 kaotusega ja klubi langes karikasarjast välja.

UEFA Meistrite Liiga

Chelsea osales UEFA Meistrite Liiga 2011–2012 alagrupi kohtumistel. Chelsea alagrupivastasteks said Valencia, Leverkuseni Bayer ja Genk. Chelsea alustas 2 : 0 võiduga Bayeri üle. Seejärel mängiti Mestalla staadionil Valenciaga 1 : 1 viiki. Chelsea värava lõi 56. minutil Frank Lampard, kuid 83. minutil tema asemel platsile tulnud Salomon Kalou mängis kolme minuti pärast oma karistusalas käega ja Roberto Soldado realiseeris penalti. Londonlased võitsid esimese kohtumise Belgia klubiga Genk 5 : 0, aga teise matši tulemuseks oli viik 1 : 1. Ramiresi väravale vastas täpse löögiga Genki ründaja Jelle Vossen. Alagrupi eelviimases kohtumises Bayeriga viis Didier Drogba Chelsea juhtima, aga Eren Derdiyoki ja Manuel Friedrichi väravad tõid Leverkuseni meeskonnale võidu.[3] Viimane kohtumine Valenciaga oli otsustav mõlema meeskonna jaoks, sest selles selgus alagrupi teise koha võitja ning väljalangemismängudes osaleja. Didier Drogba lõi londonlaste esimese värava juba 3. minutil ning hiljem Juan Mata söödust veel ühe. Ramires lisas 3. värava ja lõpptulemus jäi 3 : 0 Chelsea kasuks. Kuna Bayer mängis viimases voorus viiki, sai Chelsea oma alagrupis esikoha.

Kaheksandikfinaalis sai Chelsea vastaseks SSC Napoli. Esimese mängu kaotas Londoni klubi tulemusega 1 : 3. Chelsea ainsa värava lõi Juan Mata. Teine mäng toimus Stamford Bridge'il 14. märtsil. Põhiaeg lõppes 3 : 1 Chelsea kasuks. Kahe mängu kokkuvõttes andis see tulemuseks 4 : 4. Branislav Ivanovići värav lisaajal tõi Londoni klubile võidu ja kindlustas edasipääsu veerandfinaali.

Veerandfinaalis mängis Chelsea SL Benficaga. Inglismaa klubi võitis mõlemad mängud : 1 : 0 Lissabonis ja 2 : 1 kodus.

Poolfinaalis mängis Chelsea tiitlikaitsja FC Barcelonaga. Didier Drogba lõi esimese mängu ainsa värava. Teine mäng toimus 24. aprillil Camp Noul. Barcelona läks esimesel poolajal 2 : 0 juhtima, kusjuures Chelsea kaitsja John Terry sai kahe Barcelona värava vahelisel ajal punase kaardi. Ramiresi esimese poolaja lõpus löödud värava tõttu mindi vaheajale seisul 2 : 1. Kahe mängu kokkuvõttes viinuks see Chelsea Meistrite Liiga finaali. Teise poolaja alguses määras kohtunik Chelseale penalti, kuid Lionel Messi lõi palli latti. Fernando Torres lõi kohtumise viimasel minutil värava ja mäng lõppes 2 : 2 viigiga.

Chelsea võitis turniiri, kui alistas Allianz Arenal penaltiseerias Müncheni Bayerni 4 : 3. Normaal- ja lisaaeg lõppesid 1 : 1 viigiga. Värava lõid Thomas Müller 83. minutil ja Didier Drogba 88. minutil. Arjen Robben eksis penaltiga.

Hooaeg 2012–2013[muuda | muuda lähteteksti]

13. juunil 2012 teatas Chelsea koduleht, et Roberto Di Matteo jätkab tööd klubi peatreenerina. Leping sõlmiti järgnevaks kaheks aastaks. 2012. aasta novembris asendas Matteod Rafael Benítez. Suvise üleminekuakna jooksul liitusid klubiga Marko Marin, vennad Eden ja Thorgan Hazard, Oscar, César Azpilicueta ja Victor Moses. Klubist lahkusid Didier Drogba, José Bosingwa, Salomon Kalou ja Raul Meireles.

Londoni klubi kaotas superkarika mängus Manchester Cityle 2 : 3. 40. minutil lõi esimese värava Fernando Torres, siis aga sai Chelsea kaitsja Branislav Ivanović punase kaardi ning Manchester City lõi 14 minuti jooksul 3 väravat. Kümme minutit enne mängu lõppu lõi Ryan Bertrand ühe värava tagasi, kuid kohtumise lõppseisuks jäi 2 : 3.

31. augustil toimus Monacos Euroopa superkarika mäng, Chelsea vastaseks oli Madridi Atlético. Hispaania klubi ründaja Radamel Falcao lõi esimese poolaja jooksul Chelseale kolm väravat. Teisel poolajal lõi Atlético kaitsja Miranda veel ühe värava, Chelsea suutis vastata vaid Gary Cahilli löödud väravaga. Kohtumise lõppseisuks jäi 4 : 1.

UEFA Meistrite Liiga

Chelsea vastasteks UEFA Meistrite Liiga alagrupis olid Torino Juventus, Donetski Šahtar ja Taani klubi Nordsjælland. Chelsea alustas turniiri mängus Torino Juventusega 2 : 2 viigiga, mõlemad Chelsea väravad lõi Oscar. Järgmisena tuli 4 : 0 võit Nordsjællandi üle. Esimene mäng Šahtariga lõppes Ukraina klubi 2 : 1 võiduga. Kohtumise Stamford Bridge'il võitis Chelsea 3 : 2, otsustava värava lõi 94. minutil Victor Moses. Otsustav mäng Torino Juventusega mängiti Itaalias. Juventus võitis 3 : 0, kindlustades peaaegu oma edasipääsu väljalangemismängudesse. Chelsea võitis küll Taanit 6 : 1, kuid oma alagrupist edasi ei pääsenud. Chelsea sai esimeseks meeskonnaks, kes pärast eelmise hooaja UEFA Meistrite Liiga võitu järgmisel hooajal tiitlikaitsjana oma alagrupist edasi ei pääsenud.

UEFA Euroopa Liiga

Pärast väljalangemist Meistrite Liigast jätkas Chelsea mängimist Euroopa Liiga kuueteistkümnendikfinaalis. Esimene mäng Praha Spartaga toimus 14. veebruaril Prahas. Chelsea võitis Oscari väravast 1 : 0. Kohtumine Stamford Bridge'il lõppes 1 : 1 viigiga, väravad lõid David Lafata ja Eden Hazard. Kaheksandikfinaalis oli londonlaste vastaseks Bukaresti Steaua. Chelsea kaotas mängu Rumeenias 0 : 1, ainus värav tuli penaltist. Kodumängus tuli 3 : 1 võit. Esimene veerandfinaali kohtumine Kaasani Rubiniga lõppes 3 : 1 võiduga, väravaid lõid Fernando Torres (2) ja Victor Moses. Teises kohtumises tuli 2 : 3 kaotus. Poolfinaalis alistati Šveitsi klubi Basel 2 : 1 võõrsil ja 3 : 1 Stamford Bridge'il. Finaalkohtumine Lissaboni Benficaga toimus 15. mail 2013 Amsterdam ArenAl. Eden Hazard ei osalenud mängus vigastuse tõttu. Torres lõi mängu esimese värava 60. minutil, kaheksa minutit hiljem realiseeris Óscar Cardozo penalti. Mängu viimasel lisaminutil lõi Branislav Ivanović Juan Mata nurgalöögist peaga värava ja tõi Londoni klubile esimese Euroopa Liiga meistritiitli.

Mängijad[muuda | muuda lähteteksti]

Praegune koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Seisuga 31. jaanuar 2023

Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.

Nr. Positsioon Mängija
1 Hispaania VV Kepa Arrizabalaga
4 Prantsusmaa KA Benoît Badiashile
5 Argentina PK Enzo Fernández
6 Brasiilia KA Thiago Silva
7 Prantsusmaa PK N'Golo Kanté
8 Horvaatia PK Mateo Kovačić
9 Gabon Pierre-Emerick Aubameyang
10 Ameerika Ühendriigid Christian Pulisic
11 Portugal João Félix (laenul Atletico Madridist)
12 Inglismaa PK Ruben Loftus-Cheek
13 Inglismaa VV Marcus Bettinelli
14 Inglismaa KA Trevoh Chalobah
15 Ukraina Mykhailo Mudryk
16 Senegal VV Édouard Mendy
17 Inglismaa Raheem Sterling
18 Albaania Armando Broja
19 Inglismaa PK Mason Mount
Nr. Positsioon Mängija
20 Šveits PK Denis Zakaria (laenul Juventusest)
21 Inglismaa KA Ben Chilwell
22 Maroko PK Hakim Ziyech
23 Inglismaa PK Conor Gallagher
24 Inglismaa KA Reece James
26 Senegal KA Kalidou Koulibaly
27 Elevandiluurannik David Datro Fofana
28 Hispaania KA César Azpilicueta (kapten)
29 Saksamaa PK Kai Havertz
30 Inglismaa PK Carney Chukwuemeka
31 Inglismaa Noni Madueke
32 Hispaania KA Marc Cucurella
33 Prantsusmaa KA Wesley Fofana
56 Jamaica PK Omari Hutchinson
67 Inglismaa PK Lewis Hall
Brasiilia PK Andrey Santos

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Inglismaa[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Maailm[muuda | muuda lähteteksti]

Silmapaistvamad peatreenerid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Chelsea FC peatreenerite loend

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tšuktšimaa kuberner Roman Abramovitš ostis üle poole Chelsea aktsiatest
  2. "Chelsea peatreeneriks sai Jose Mourinho". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2012. Vaadatud 6. detsembril 2011.
  3. Leverkuseni Bayer üllatas viimastel minutitel Chelseat ja tagas edasipääsu

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]