ExpressCard

Allikas: Vikipeedia

ExpressCard on riistvaraliides, mis võimaldab ühendada perifeeriaseadmeid arvutiga, üldjuhul sülearvutitega. ExpressCardi (nagu ka selle esivanema PC-kaardi) standardi töötas välja grupp firmasid nime all PCMCIA (Personal Computer Memory Card International Association).[1] Tegemist on PCMCIA kaardi asendustehnoloogiaga, mis nõuab töötamiseks vähem võimsust ning eraldab ka vähem soojust, olles seejuures tunduvalt kiirem. ExpressCard loodi 2003. aastal. Nagu ka PC-kaardid, on ExpressCardid käigult vahetatavad, ning nende paigaldamisel ja eemaldamisel pole vaja süsteemi taaskäivitada.[2]

ExpressCard koosneb elektroonilisest trükkplaadist, mis sisestatakse arvuti küljes olevasse ExpressCardi pessa, pakkudes arvutisüsteemile lisafunktsioone, et luua andmevahetus perifeeriaseadmete ja arvuti sisemise riistvara vahel.

ExpressCardiga on võimalik ühendada mitmesuguseid seadmeid, kuna see toetab nii multimeediat, põhivõrgundust ja juhtmevaba kommunikatsiooni kui ka lisamälu paigaldamise võimalust ja turbefunktsioone.[3]

Standardid[muuda | muuda lähteteksti]

ExpressCardi standard on PC-kaardi tehnoloogia järgmine põlvkond, hõlmates rohkem kui 95% sülearvuteid, ning lisades uusi riistavaralisi võimalusi. ExpressCardi standardi lõid PCMCIA ühingu liikmesfirmad Dell, Hewlett Packard, IBM, Intel, Lexar Media, Microsoft, SCM Microsystems ja Texas Instruments. Standard toetab Windowsi, Maci ja Linuxi operatsioonisüsteeme.

ExpressCardi standard on välja töötatud PC-kaardi standardi põhjal, sisaldades nii 16-bitise PC-kaardi kui ka populaarse CardBusi kaardi võimalusi. ExpressCardi tehnoloogia kasutab lihtsamat ühendusviisi, elimineerides CardBusi kontrolleri, ning selle asemel võimaldades otsest ühendust PCI Expressi ja USB-portidega.[1]

Tootmistüübid[muuda | muuda lähteteksti]

ExpressCardi tüübid võrdluses CardBusi kaardiga

ExpressCardi moodulid on üliõhukesed ja kerged, neid toodetakse kahte tüüpi: ExpressCard/34 ja ExpressCard/54. Standardse ExpressCardi all mõeldakse suuremat tüüpi kaarti, mille mõõtmed on 54 mm x 75 mm. Väiksema mooduli ExpressCard/34 mõõtmed on 34 mm x 75 mm. Mõlemad tüübid on viiemillimeetrise paksusega, sama mis teist tüüpi PC-kaardid. ExpressCard pikkusega 75 mm on seega 10,6 mm lühem kui standardne PC-kaart. 34-millimeetrine kaardipesa on mõeldud vaid ExpressCard/34 jaoks. 54-millimeetrisse kaardipessa saab paigaldada nii 34 mm kaardi kui ka 54 mm kaardi.

CardBus kaardi ühendamine ExpressCardiga

ExpressCardi erinevad suurused võimaldavad süsteemitootjatele paindlikumaid võimalusi kui varem.[1] ExpressCard/34 leiab kasutust väiksemat ja kergemat tüüpi sülearvutites, hoides sellega kokku nii akutoidet kui ka ruumi, mis on sülearvutite puhul oluliseks näitajaks.[2] Laiema ExpressCardi eelis kitsama kaardi ees on tema suurem füüsiline ühendusruum seadmete jaoks, mis lihtsalt ei mahuks kitsamasse kaardipessa, näiteks SmartCardi luger ja Compact Flashi luger.[1] Laiem ExpressCard toodab 60 protsenti rohkem soojust kui ExpressCard/34. Suurema võimsustarbe tõttu on ExpressCard/54 kasutuses 1,8-tolliste kõvaketaste jaoks, mis on inseneride poolt selle tehnoloogia jaoks ka välja töötatud. Kui kitsam kaart suudab töötada kuni 1,2-vatisel võimsusel, siis 54-millimeetrine mudel töötab kuni 2,1 vati ulatuses.[2]

ExpressCard ei ole ühilduv vanemat tüüpi 16-bitise PC-kaardi pesaga, siiski vastava adapteri kasutamisel on võimalik ühendada ExpressCard/34 32-bitise CardBusi pesaga.[3]

ExpressCardi liidese võrdlus[muuda | muuda lähteteksti]

ExpressCardi toega hostplatvormid peavad toetama nii PCI Expressi kui ka USB-liideseid. Toetades mõlemat liiki liideseid nii lauaarvutite kui ka sülearvutite puhul, pakub ExpressCard arvutikasutajale palju uusi funktsioone, mida PC-kaart ei suuda. Uus tehnoloogia pakub lihtsat ja usaldusväärset seadmete ühendust. ExpressCardi mooduleid võib ühendada ja eemaldada peaaegu igal ajahetkel. Mis veel tähtsam, ExpressCard võimaldab lisada näiteks välkmälu, võrgu- ja multimeediaseadmeid, ilma et arvutikasutaja peaks lahti võtma oma arvuti korpuse seadmete paigaldamiseks.[1]

PC-kaardid olid esialgu 16-bitise mudelina, hiljem tuli kasutusele ka 32-bitine CardBusi disain. Põhiline eelis ExpressCardi puhul on tema ülekandekiirus. ExpressCardi tehnoloogia puhul ei toimu andmeedastus enam paralleelühenduse kaudu nagu PC-kaardi puhul. Andmeedastuskiiruse hea kvaliteedi tagab jadaühendus.[1] ExpressCardil on otsene ühendus PCI-E x1 süsteemisiiniga ning USB 2.0 pordiga. Samal ajal kui CardBusi liidese kontrolleril on ühendus vaid PCI siiniga.

ExpressCardi maksimaalne läbilaskevõime on 2,5 Gbit/s läbi PCI Expressi ning 480 Mbit/s USB 2.0 pordi puhul. CardBusi puhul jääb maksimaalseks ribalaiuseks 1,06 Gbit/s. Lisaks sellele kasutab ExpressCard madalamaid pingeid (1,5 V ja 3,3 V), CardBus aga 3,3 V ja 5,0 V.[4]

ExpressCard 2.0[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2009 andis PCMCIA välja ExpressCardi uue versiooni. ExpressCard 2.0 on oluliselt kiirem vanemast versioonist, suutes ülekandekiirused viia kuni 5 Gbit/s ning võimaldades ka USB 3.0 SuperSpeed tuge. Uuem versioon loodi, et püsida järjel teiste kiirelt arenevate tehnoloogiatega, nagu näiteks SSD. ExpressCard 2.0 on ühilduv ka vanemat tüüpi versiooni võimalustega, näiteks nagu 3G-andmesidekaardid töötavad ka uutes pesades. Uus versioon toetab eSATA-liidest väliste andmekandjate ühendamiseks, samuti kõrgjõudlusega meedia/videoadaptereid ja pooljuhtkettaid (SSD) ning suurt andmekiirust võimaldavat USB 3.0 porti arvuti ja perifeeriaseadmete vaheliseks suhtluseks. ExpressCard 2.0 standard toetab kõige uuemat PCI Expressi versiooni.[5]

Väline lisatoide[muuda | muuda lähteteksti]

USB 3.0 ExpressCard lisatoitejuhtmega

Mõned ExpressCardiga ühendatatavad seadmeadapterid vajavad lisatoidet. Üheks neist on USB 3.0 port. Kõik USB 3.0 pordid vajavad ExpressCardiga ühendamiseks välist lisatoidet, et saavutada suuri andmeedastuskiirusi ja kõrgemaid pingeid. USB 3.0 port vajab pinget 4,4–5,25 volti. ExpressCardi pesa sülearvutis suudab pakkuda vaid 1,5 või 3,3 volti. USB 3.0 pordi saab siiski ExpressCardiga ühendada ka lisatoite puudumisel, sel juhul aga edastab adapter vaid USB 2.0 kiirusi.[6]

ExpressCardiga ühendatavad seadmed[muuda | muuda lähteteksti]

ExpressCard võimaldab arvutiga ühendada paljusid seadmeid, tuntumad neist:

Märkus: ExpressCardi 1.0 versioon ei võimaldada uuemate seadmete (nt USB 3.0, eSATA, SSD) ühendamist.[3]

Toitepingete tabel[muuda | muuda lähteteksti]

Pinge Piirang Märkus
+3,3 V keskmine: 1000 mA, maksimaalne: 1300 mA Primaarne toitepinge
+3,3 Vaux keskmine: 250 mA, maksimaalne: 275 mA Abitoitepinge; vastav pinge on kasutusel ka säästurežiimi D3 puhul (wakeup võimaldatud)
+3,3 Vaux keskmine: 5 mA Abitoitepinge säästurežiimi D3 puhul, kui wakeup on välja lülitatud
+1,5 V keskmine: 500 mA, maksimaalne: 650 mA Sekundaarne toitepinge

Kõik ExpressCardi moodulid, sõltumata hoolimata hostsüsteemi pakutavast võimsusest, ei tohi ületada soojusvõimsuse piiranguid. Kahte tüüpi ExpressCardide puhul on võimsuse piirangud vastavalt:

  • 1,3 vatti – ExpressCard/34
  • 2,1 vatti – ExpressCard/54

Soojuspiirangud põhinevad eeldusel, et moodulid soojenevad ühtlaselt kuni maksimaalse temperatuurini 90 kraadi, hostarvuti keskkonnas, mille temperatuuriks on 65 kraadi.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "About ExpressCard® Technology". Vaadatud 9. detsember 2013. 
  2. 2,0 2,1 2,2 "A Quick Guide to the Express Card". Vaadatud 10. detsember 2013. 
  3. 3,0 3,1 3,2 "ExpressCard,". Vaadatud 10. detsember 2013. 
  4. "Comparison to CardBus". Vaadatud 11. detsember 2013. 
  5. "ExpressCard 2.0 finalized: 5Gbps for 10x faster cards". Vaadatud 10. detsember 2013. 
  6. "Aluratek USB 3.0 ExpressCard Review". Vaadatud 11. detsember 2013.