Esimene Balkani sõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2016) |
| Esimene Balkani sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Balkani sõdadest | |||
 Päripäeva ülevalt paremalt: Serbia väed sisenemas Mitrovicësse; Osmanite väed Kumanovo lahingus; Kreeka kuningas ja Bulgaaria tsaar Thessaloníkis; Bulgaaria raskesuurtükivägi | |||
| Toimumisaeg | 8. oktoober 1912 – 30. mai 1913 | ||
| Toimumiskoht | Balkani poolsaar | ||
| Tulemus | Balkani Liidu võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Esimene Balkani sõda (bulgaaria: Балканска война, kreeka: Α΄ Βαλκανικός πόλεμος, serbia: Први балкански рат (Prvi Balkanski rat), türgi: Birinci Balkan Savaşı) kestis oktoobrist 1912 maini 1913 ja koosnes Balkani Liidu (Bulgaaria, Serbia, Kreeka ja Montenegro) tegevustest Osmanite riigi vastu. Balkani riikide ühendarmeed ületasid arvulises vähemuses ja strateegiliselt ebasoodsas olukorras olevat Osmanite armeed ja saavutasid kiiret edu.
Sõja tulemusena vallutasid liitlased ja jagasid omavahel peaaegu kõik Osmanite riigi järelejäänud Euroopa territooriumid. Hilisemad sündmused viisid ka Sõltumatu Albaania loomiseni. Vaatamata oma edule oli Bulgaaria rahulolematu Makedoonia jagunemise üle, mis kutsus esile teise Balkani sõja.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pinged Balkani riikide vahel oma rivaalitsevates püüdlustes Osmanite-kontrollitavates Rumeelia provintsides, nimelt Ida-Rumeelias, Traakias ja Makedoonias vaibusid pisut pärast suurriikide sekkumist 19. sajandi keskpaigas, mille eesmärgiks oli tagada nii täiuslikum kaitse provintside kristlikule enamusele kui ka status quo hoidmine. Aastal 1867 saavutasid Serbia ja Montenegro sõltumatuse, mida kinnitas Berliini leping (1878). Küsimus Osmanite võimu elujõulisusest taaselustus pärast Noortürklaste revolutsiooni juulis 1908, mis sundis sultanit peatatud Osmanite põhiseadust taastama.
Serbia püüdlused Bosnia ja Hertsegoviina üle võtta nurjas Bosnia kriis ja provintsi annekteerimine Austria poolt oktoobris 1908. Serblased suunasid oma ekspansionistliku tähelepanu lõunasse. Pärast annekteerimist püüdsid Noortürklased esile kutsuda Bosnia moslemirahvastiku emigreerumist Osmanite riiki. Need, kes pakkumise vastu võtsid, asustati Osmanite võimude poolt ümber nendesse Põhja-Makedoonia piirkondadesse, kus oli vähe moslemeid. Eksperiment osutus riigile katastroofiliseks, kuna sisserännanud ühinesid kergesti olemasoleva albaanlastest moslemirahvastikuga. Nad osalesid mitmes Albaania ülestõusus enne ja 1912. aasta kevadel. Mõned Albaania valitsusväed vahetasid poolt.
Mais 1912 ajasid Albaania hamiidi revolutsionäärid, kes tahtsid sultan Abdülhamit II võimule tagasi upitada, Noortürklaste väe Skopjest välja ja surusid lõunasse Manastiri (praegu Bitola) suunas, sundides Noortürklasi juunis 1912 suurele piirkonnale tegeliku autonoomia andma. Serbia, kes aitas Albaania katoliku ja hamiidi mässulisi relvastada ning saatis salaagente mõne tähtsama juhi juurde, võttis mässu kui ettekäänet sõjaks. Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaaria olid kõik olnud kõnelustel võimalikust pealetungist Osmanite riigi vastu enne Albaania 1912. aasta mässu puhkemist; ametlik kokkulepe Serbia ja Montenegro vahel sõlmiti 7. märtsil. 18. oktoobril 1912 andis Petar I välja deklaratsiooni "Serbia rahvale", mis näis toetavat nii albaanlasi kui ka serblasi:
„Türgi valitsused näitavad huvipuudust oma kohustuste suhtes kodanike ees ja jäid kurdiks kõigi kaebuste ja ettepanekute suhtes. Asjad on nii kaugele läinud, et mitte keegi ei ole rahul Türgi olukorraga Euroopas. See on muutunud talumatuks serblastele, kreeklastele ja ka albaanlastele. Jumala armust olen ma seetõttu käskinud oma vapral armeel ühineda Püha sõjaga, et vabastada meie vennad ja kindlustada parem tulevik. Vanas Serbias kohtub minu armee mitte ainult kristlike serblastega, vaid ka moslemitest serblastega, kes on meile võrdselt kallid, ja lisaks nendele kristlike ja moslemitest albaanlastega, kellega meie rahvas on jaganud rõõmu ja muret nüüd juba 13 sajandit. Kõigile neile toome me vabaduse, vendluse ja võrdsuse.“
Liitlaste otsimisel oli Serbia valmis läbi rääkima Bulgaariaga. Kokkuleppega sätestati, et võidu korral Osmanite üle pidi Bulgaaria saama kogu Makedoonia Kriva Palanka – Ohridi joonest lõunas. Bulgaaria nõustus Serbia laienemisega, kui see jääb põhja poole Šari mägedest (s.o. Kosovo). Vahepealsed alad pidid jääma "vaidlusalusteks"; vahekohtunikuks pidi eduka Osmanite riigi vastase sõja korral olema Venemaa tsaar. Sõja käigus sai ilmseks, et albaanlased ei pea Serbiat vabastajaks, nagu soovitas kuningas Petar I, ega Serbia väed jälgi tema deklaratsiooni sõprusest albaanlaste vastu.
Pärast edukat riigipööret ühinemiseks Ida-Rumeeliaga hakkas Bulgaaria unistama, et tema rahvuslik ühendamine võib teoks saada. Selleks arendas ta suure armee ja tuvastus kui "Balkani Preisimaa". Kuid Bulgaaria ei saanud sõda Osmanite vastu üksi võita.
Kreekas mässasid armeeohvitserid augustis 1909 Goudi riigipöördes ja saavutasid Elefthérios Venizélose edumeelse valitsuse ametisse nimetamise, mis loodetavasti pidi Kreeta küsimuse Kreeka kasuks lahendama. Nad tahtsid ka oma kaotuse Osmanitele 1897. aasta Kreeka-Türgi sõjas ümber pöörata. Sel eesmärgil pidi algama Prantsuse sõjalise missiooni poolt juhitud erakorraline sõjaline ümberkorraldamine, kuid selle töö katkestas sõja puhkemine Balkanil. Aruteludes, mis viisid Kreeka Balkani Liiduga ühinemiseni, keeldus Bulgaaria kohustumast mistahes kokkuleppele territoriaalsest jaotusest, erinevalt oma kokkuleppest Serbiaga Makedoonia üle. Bulgaaria diplomaatiline poliitika oli sundida Serbia kokkuleppele, mis piiraks tema ligipääsu Makedooniale, kuid samal ajal keeldudes mistahes sellisest kokkuleppest Kreekaga. Bulgaaria uskus, et tema armee on võimeline okupeerima suurema osa Egeuse Makedooniast ja tähtsa sadamalinna Saloníki (Thessaloníki) enne kreeklasi.
Aastal 1911 käivitas Itaalia sissetungi Tripolitaaniasse tänapäeva Liibüas, millele järgnes kiiresti Dodekaneeside okupeerimine Egeuse meres. Itaallaste otsustavad sõjalised võidud Osmanite riigi üle julgustasid Balkani riike ette kujutama, et nad võivad võita sõja Osmanite vastu. 1912. aasta kevadel ja suvel asutasid erinevad kristlikud Balkani rahvad sõjaliste liitude võrgustiku, mis sai tuntuks kui Balkani Liit.
Suurriigid, eeskätt Prantsusmaa ja Austria-Ungari, reageerisid nende liitude moodustamisele püüdega Liitu sõttaminemises ümber veenda, kuid nurjunult. Septembri lõpul mobiliseerisid nii Liit kui ka Osmanite riik oma armeed. Montenegro oli esimene, kes 25. septembril (vkj. 8. oktoobril) sõja kuulutas. Pärast 13. oktoobril Osmanitele võimatu ultimaatumi esitamist kuulutasid Bulgaaria, Serbia ja Kreeka neile 17. oktoobril sõja. Sõjakuulutused meelitasid ligi suurel arvul sõjakorrespondente. Hinnanguliselt 200–300 ajakirjanikku üle kogu maailma kajastas novembris 1912 sõda Balkanil.
Lahingukord ja plaanid[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite lahingukord sõja puhkedes moodustas kokku 12 024 ohvitseri; 324 718 meest; 47 960 looma; 2318 suurtükki ja 388 kuulipildujat. Nendest kokku 920 ohvitseri ja 42 607 meest olid määratud üksiküksustesse ja teenistustesse, ülejäänud 293 206 ohvitseri ja meest olid määratud nelja armeesse. Nende vastas ja salajaste sõjaeelsete laienemiskokkulepete järjena omasid kolm slaavi liitlast (bulgaarlased, serblased ja montenegrolased) ulatuslikke plaane oma sõjaliste jõupingutuste koordineerimiseks: serblased ja montenegrolased Sandžaki teatris, bulgaarlased ja serblased Makedoonia ja Traakia teatrites.
Lõviosa Bulgaaria vägedest (346 182 meest) pidi ründama Traakiat, selle vastas oli Osmanite Traakia armee 96 273 meest ja umbes 26 000 garnisoniväelast või umbes 115 000 kokku. Ülejäänud Osmanite armee umbes 200 000 meest paiknes Makedoonias, selle vastas olid Serbia (234 000 serblast ja 48 000 bulgaarlast Serbia käsutuses) ja Kreeka (115 000 meest) armeed. See oli jagatud Osmanite Vardari ja Makedoonia armeeks, lisaks sõltumatud liikumatud kaitsjad kindluslinnade Ioánnina (kreeklaste vastas Epeiroses) ja Shkodëri (montenegrolaste vastas Põhja-Albaanias) ümber.
Bulgaaria[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Bulgaaria armee lahingukord Esimeses Balkani sõjas (1912)
Bulgaaria oli neljast Balkani riigist sõjaliselt kõige võimsam, suure, hästi väljaõpetatud ja -varustatud armeega. Bulgaaria mobiliseeris kokku 599 878 meest 4,3 miljonilise rahvastiku juures. Bulgaaria väliarmees oli 9 jalaväediviisi, 1 ratsaväediviis ja 1116 suurtükiväeühikut. Ülemjuhatajaks oli tsaar Ferdinand, samas operatiivjuhtimine oli tema asetäitja, kindral Mihail Savovi kätes. Bulgaarlastel oli ka väike 6 torpeedopaadist sõjalaevastik, mille operatsioonid piirdusid riigi Musta mere rannikuga.
Bulgaaria keskendus tegevusele Traakias ja Makedoonias. Ta dislotseeris oma peaväe Traakiasse, moodustades 3 armeed. Esimene armee 3 jalaväediviisiga (79 370 meest) kindral Vasil Kutintševi juhtimisel, dislotseerus Yambolist lõunasse, operatsioonide suunaga piki Tundža jõge. Teine armee 2 jalaväediviisi ja 1 jalaväebrigaadiga (122 748 meest) kindral Nikola Ivanovi juhtimisel, dislotseerus esimesest läänes ja oli määratud vallutama tugevat Adrianoopoli (Edirne) kindlust. Plaanide kohaselt dislotseerus Kolmas armee (94 884 meest) kindral Radko Dimitrievi juhtimisel esimesest itta ja tagalasse ja oli kaetud ratsaväediviisiga, mis varjas seda Türgi vaateväljast. Kolmandas armees oli 3 jalaväediviisi ja see oli määratud ületama Stranja mäge ja ära võtma Kirk Kilisse (Kırklareli) kindluse. 2. (49 180) ja 7. (48 523 meest) diviis said sõltumatu rolli, opereerides vastavalt Lääne-Traakias ja Ida-Makedoonias.
Serbia[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Serbia armee lahingukord Esimeses Balkani sõjas
Serbia mobiliseeris umbes 255 000 meest (2,9 miljonilise rahvastiku juures) umbes 228 suurtükiga, rühmitatuna 10 jalaväediviisi, 2 sõltumatusse brigaadi ja ratsaväediviisi, endise sõjaministri Radomir Putniki tegeliku juhtimise alla. Serbia Ülemjuhatus jõudis oma sõjaeelsetes sõjamängudes järeldusele, et kõige tõenäolisem koht otsustavaks lahinguks Osmanite Vardari armee vastu on Ovče Pole lavamaa enne Skopjet. Seetõttu moodustati peavägi 3 armeena edenemiseks Skopje suunas, samas diviis ja sõltumatu brigaad pidid tegema koostööd montenegrolastega Novi Pazari sandžakis.
Esimest armee (132 000 meest) juhatas kindral Petar Bojović ning see oli arvuliselt ja jõult tugevaim, moodustades Skopje suunas liikuva tsentri. Teist armeed (74 000 meest) juhatas kindral Stepa Stepanović ning see koosnes ühest Serbia ja ühest Bulgaaria (7. Rila) diviisist. See moodustas armee vasaku tiiva ja edenes Stracini suunas. Bulgaaria diviisi kaasamine toimus vastavalt sõjaeelsele kokkulepele Serbia ja Bulgaaria armeede vahel, kuid see diviis loobus allumast kindral Stepanovići käskudele kohe, kui sõda algas, järgides ainult Bulgaaria Ülemjuhatuse käske. Kolmandat armeed (76 000 meest) juhatas kindral Božidar Janković ja, olles parema tiiva armee, sai ülesande võtta Kosovo. See oleks siis ühinenud teiste armeedega eeldatavas Ovče Pole lahingus. Loode-Serbias piki Serbia-Austria-Ungari piiri oli veel kaks koondist, Ibari armee (25 000 meest) kindral Mihailo Živkovići juhtimisel ja Javori brigaad (12 000 meest) kolonelleitnant Milovoje Anđelkovići juhtimisel.
Kreeka[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Kreeka armee lahingukord Esimeses Balkani sõjas
Kreekat, kus sel ajal elas 2,7 miljonit inimest, peeti kolmest peamisest liitlasest nõrgimaks, kuna sel oli väikseim armee ja sai 16 aastat varem Kreeka-Türgi sõjas kaotuse osaliseks. Briti konsulaarlähetis aastast 1910 väljendab üldist arusaama Kreeka armee võimekusest sel ajal: "kui on sõda, saame ilmselt näha, et ainus asi, mida Kreeka ohvitserid võivad kõnelemise kõrvalt teha, on minemajooksmine". Kuid Kreeka oli ainus Balkani riik, kellel oli märkimisväärne sõjalaevastik. See oli Liidule eluline, kuna võis ära hoida Osmanite abijõudude laevaga kiiresti Aasiast Euroopasse kohaletoomise. See asjaolu oli serblastele ja bulgaarlastele kergesti mõistetav ning oli peamine tegur Kreeka Liitu kaasamise protsessi algatamiseks. Nagu Kreeka suursaadik Sofias seda esitas läbirääkimiste ajal, mis viisid Kreeka Liitu astumiseni: "Kreeka võib sõjaks välja panna 600 000 meest. 200 000 meest lahinguväljale ja laevastik on suuteline peatama 400 000 mehe maandamise Türgi poolt Saloníki ja Gelibolu vahele."
Kreeka armees viidi üks aasta enne sõda, aastal 1911 kutsutud Prantsuse sõjalise missiooni poolt ikka veel läbi ümberkorraldusi. Prantsuse järelevalve all võtsid kreeklased omaks kolmnurkse jalaväediviisi kui peamise moodustise, kuid mis veelgi tähtsam, mobilisatsioonisüsteemi ümberkorraldamine võimaldas riigil välja panna ja varustada kaugelt suuremal arvul väge, kui aastal 1897. Kuigi välisvaatlejad hindasid, et Kreeka võib mobiliseerida armeesse ligikaudu 50 000 meest, pani Kreeka armee välja 125 000, lisaks 140 000 Rahvuskaardis ja reservis. Pärast mobilisatsiooni, nagu ka 1897. aastal, jagati see vägi 2 väliarmeeks, mis peegeldasid geograafilist jagunemist kahe kreeklastele avatud operatsioonide teatri vahel: Tessaalia ja Epeiros. Tessaalia armee (Στρατιά Θεσσαλίας) pandi kroonprints Konstantínose juhtimise alla, tema staabiülem oli kindralleitnant Panagiótis Danglís. Siia kuulus lõviosa Kreeka vägedest: 7 jalaväediviisi, ratsaväerügement ja 4 sõltumatut evzones kergemägijalaväepataljoni, jämedalt 100 000 meest. See pidi ületama Osmanite kindlustatud piiripositsioonid ning edenema Lõuna- ja Kesk-Makedoonia suunas, eesmärgiga võtta Thessaloníki ja Bitola. Ülejäänud 10 000 – 13 000 meest 8 pataljonis kuulusid Epeirose armeesse (Στρατιά Ηπείρου), mida juhtis kindralleitnant Konstantínos Sapountzákis. Kuna sellel ei olnud lootustki vallutada Ioánnina, Epeirose tugevasti kindlustatud pealinn, oli selle esialgne missioon siduda Osmanite väed siin, kuni Tessaalia armee saadab pärast oma operatsioonide edukat lõpuleviimist piisavalt abivägesid.
Kreeka sõjalaevastik oli suhteliselt moodne, tugevdatud arvukate uute üksuste hiljutise ostuga ja käimasolevate reformidega Briti missiooni järelevalve all. Kutsutuna aastal 1910 peaminister Venizélose poolt, alustas missioon oma tööd pärast saabumist mais 1911. Erakorraliste volituste alusel ja juhituna viitseadmiral Lionel Grand Tufnelli poolt korraldas see põhjalikult ümber mereministeeriumi ja parandas märgatavalt harjutuste arvu ja kvaliteeti suurtükkides ja laevastiku manöövrites. Aastal 1912 oli laevastiku tuumiküksus kiire soomusristleja Georgios Averof, valminud aastal 1910 ning sel ajal kiireim ja moodsaim sõjalaev võitlevates merevägedes. Seda täiendasid 3 üsna vana Hydra-klassi lahingulaeva. Oli ka 8 aastatel 1906–1907 ehitatud hävitajat ja 6 uut hävitajat, mis osteti kiiruga 1912. aasta suvel, kui sõja vältimatus sai ilmseks.
Sellele vaatamata oli Kreeka laevastik sõja puhkedes kaugel valmidusest. Osmanite lahingulaevastik säilitas selge eelise laevade arvus, peamiste pinnaüksuste kiiruses ja, mis kõige tähtsam, laevasuurtükkide arvus ja kaliibris. Lisaks, kuna sõda tabas laevastikku selle laienemise ja ümberkorraldamise keskel, jõudis üle kolmandiku laevastikust (6 uut hävitajat ja allveelaev Delfin) Kreekasse alles pärast vaenutegevuse algust, sundides sõjalaevastikku ümber kujundama meeskondi, kes seetõttu kannatasid väljaõppe puudumises. Söevarud ja muud sõjavarud olid samuti napid, samas Georgios Averof saabus peaaegu laskemoonata ja jäi nii kuni novembri lõpuni.
Montenegro[muuda | muuda lähteteksti]
Montenegrot peeti samuti üheks väiksemaks riigiks Balkani poolsaarel, kuid ta parandas vahetult enne sõda Venemaa toel oma sõjalisi oskusi. Samuti oli ta ainus Balkani riik, mida Osmanite riik kunagi täielikult ei vallutanud. Kuna Montenegro oli Liidu väikseim liige, ei olnud tal palju mõjujõudu. Vaatamata sellele oli see Montenegrole eeliseks, sest kui Osmanite riik püüdis tõrjuda Serbia, Bulgaaria ja Kreeka tegevust, oli Montenegrol piisavalt aega ettevalmistusteks, mis aitasid teda edukas sõjalises kampaanias.
Osmanite riik[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1912 olid Osmanid raskes seisus. Neil oli suur rahvastik, 26 miljonit, kuid vaid umbes 6,1 miljonit neist elas riigi Euroopa osas. Nendest vaid 2,3 miljonit olid moslemid, ülejäänud olid kristlased, keda peeti väeteenistuseks kõlbmatuteks. Väga kehv transpordivõrgustik, eriti Aasia osas, dikteeris, et ainus kindel viis vägede massiliseks veoks Euroopa teatrisse oli meritsi, kuid see oli ohtlik Kreeka laevastiku tõttu Egeuse merel. Lisaks olid Osmanid ikka veel seotud pikaleveninud sõjaga itaallaste vastu Liibüas (ja nüüd ka Dodekaneesidel Egeuse merel), mis oli valitsenud Osmanite sõjalisi jõupingutusi üle aasta. Konflikt kestis kuni 15. oktoobrini, mõni päev pärast vaenutegevuse puhkemist Balkanil. Osmanid ei suutnud oluliselt tugevdada oma positsioone Balkanil, kuna nende suhted Balkani riikidega halvenesid aasta jooksul.
Osmanite väed Balkanil[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite sõjalist võimekust pärssisid mitmed tegurid, alustades sisetülidest, mida põhjustasid Noortürklaste revolutsioon ja kontrrevolutsiooniline riigipööre mitu kuud hiljem (vaata Osmanite vasturiigipööre (1909) ja 31. märtsi intsident). See tekitas erinevad rühmitused, kes võistlesid mõju pärast sõjaväes. Saksa missioon püüdis armeed ümber korraldada, kuid selle soovitusi ei rakendatud täielikult. Osmanite armeed tabati keset reformi ja ümberkorraldust. Lisaks oli mitu armee parimat pataljoni viidud Jeemenisse mässu maha suruma. 1912. aasta suvel tegi Osmanite Ülemjuhatus hukatusliku otsuse demobiliseerida 70 000 meest. Regulaararmee (Nizam) koosnes hästivarustatud ja väljaõpetatud aktiivsetest diviisidest, kuid tugevdavad reservüksused (Redif) olid halvasti varustatud, eriti suurtükivägi, ja halvasti välja õpetatud.
Osmanite strateegiline olukord oli raske, kuna nende piire oli Balkani riikide koordineeritud rünnaku vastu peaaegu võimatu kaitsta. Osmanite juhtkond otsustas oma territooriumi terviklikkust kaitsta. Tulemusena olid olemasolevad väed – mida ei saanud Aasiast kergesti tugevdada, kuna Kreeka kontrollis merd ja Osmanite raudteesüsteem oli puudulik – kogu piirkonnas liiga hõredalt laiali. Nad ei suutnud kiiresti mobiliseeritud Balkani armeedele vastu seista. Osmanitel oli Euroopas 3 armeed (Makedoonia, Vardari ja Traakia armee), 1203 mobiilset ja 1115 fikseeritud suurtükiväe ühikut kindlustatud piirkondades. Osmanite Ülemjuhatus kordas oma eelmiste sõdade viga, eirates loodud käsustruktuuri ja luues uusi väegruppe, idaarmee ja läänearmee, peegeldades operatsioonide teatri jaotust Traakia (bulgaarlaste vastu) ja Makedoonia (kreeklaste, serblaste ja montenegrolaste vastu) rinnete vahel.
Läänearmees oli vähemalt 200 000 meest, samas Idaarmees oli 115 000 meest Bulgaaria armee vastu. Idaarmeed juhatas Nazim paša ja sinna kuulus 7 korpust 11 Nizam jalaväe, 13 Redif jalaväe ja 1+ ratsaväe diviisiga:
- I korpus 3 diviisiga (2. jalaväe (miinus rügement), 3. jalaväe ja 1. ajutine diviis).
- II korpus 3 diviisiga (4. (miinus rügement) ja 5. jalaväe ja Uşak Redif diviis).
- III korpus 4 diviisiga (7., 8. ja 9. jalaväediviis, kõik miinus rügement, ja Afyonkarahisar Redif diviis).
- IV korpus 3 diviisiga (12. jalaväediviis (miinus rügement), İzmit Redif ja Bursa Redif diviisid).
- XVII korpus 3 diviisiga (Samsun Redif, Ereğli Redif ja İzmir Redif diviisid).
- Edirne kindlustatud ala 6+ diviisiga (10. ja 11. jalaväe, Edirne Redif, Babaeski Redif ja Gümülcine Redif ja kindluse diviis, 4. vintpüssi ja 12. ratsaväe rügement).
- Kırcaali väesalk 2+ diviisiga (Kırcaali Redif, Kırcaali Mustahfız diviis ja 36. jalaväerügement).
- Sõltumatu ratsaväediviis ja 5. kergeratsaväebrigaad.
Läänearmee (Makedoonia ja Vardari armee) koosnes 10 korpusest 32 jalaväe- ja 2 ratsaväediviisiga.
Serbia vastu dislotseerisid Osmanid Vardari armee (peakorter Skopjes Zeki paša juhtimisel) 5 korpusega, milles 18 jalaväediviisi, 1 ratsaväediviis ja 2 sõltumatut ratsaväebrigaadi:
- V korpus 4 diviisiga (13., 15., 16. jalaväe- ja İştip Redif diviis)
- VI korpus 4 diviisiga (17., 18. jalaväe- ning Manastır Redif ja Drama Redif diviisid)
- VII korpus 3 diviisiga (19. jalaväe- ning Üsküp Redif ja Priştine Redif diviisid)
- II korpus 3 diviisiga (Uşak Redif, Denizli Redif ja İzmir Redif diviisid)
- Sandžaki korpus 4 diviisiga (20. jalaväe-i (miinus rügement), 60. jalaväe-, Metroviça Redif diviis, Taşlıca Redif rügement, Firzovik ja Taslica väesalgad)
- Sõltumatu ratsaväediviis ning 7. ja 8. ratsaväebrigaad.
Makedoonia armee (peakorter Thessaloníkis Ali Rıza paša juhtimisel) koosnes 14 diviisist 5 korpuses Kreeka, Bulgaaria ja Montenegro vastu.
Kreeka vastu dislotseerus 7+ diviisi:
- VIII ajutine korpus 3 diviisiga (22. jalaväe- ning Nasliç Redif ja Aydın Redif diviisid).
- Yanya korpus 3 diviisiga (23. jalaväe-, Yanya Redif ja Bizáni kindluse diviisid).
- Selanik Redif diviis ja Karaburuni väesalk kui sõltumatud üksused.
Bulgaaria vastu dislotseerus Kagu-Makedoonias 2 diviisi, mis moodustasid Struma korpuse (14. jalaväe ja Serez Redif diviisid, pluss Nevrekopi väesalk).
Montenegro vastu dislotseeris 4+ diviisi:
- İşkodra korpus 2+ diviisiga (24. jalaväe-, Elbasan Redif, İşkodra kindlustatud ala diviisid)
- İpeki väesalk 2 diviisiga (21. jalaväe- ja Prizren Redif diviisid)
Organiseerimiskava kohaselt oli Läänegrupi mehi kokku 598 000, kuid aeglane mobilisatsioon ja raudteesüsteemi ebatõhusus vähendasid oluliselt saadaolevate meeste arvu. Läänearmee staabi järgi, kui sõda algas, oli saadaval vaid 200 000 meest. Kuigi järgnevalt jõudis üksustesse rohkem mehi, ei jõudnud Läänegrupp sõjakaotuste tõttu kunagi nominaalse tugevuseni. Sõja ajal kavandasid Osmanid tuua rohkem vägesid Süüriast, nii Nizam kui ka Redif. Kreeka ülekaal merel hoidis ära nende tugevduste saabumise. Selle asemel pidid need sõdurid liikuma maitsi ja enamus ei jõudnud kunagi Balkanile.
Osmanite kindralstaap, keda abistas Saksa sõjaline missioon, töötas välja 12 sõjaplaani, eesmärgiga võidelda vastaste erinevate kombinatsioonidega. Töö plaani nr. 5 kallal, mis oli Bulgaaria, Kreeka, Serbia ja Montenegro kombinatsiooni vastu, oli väga arenenud ja saadeti armeestaapidele kohalike plaanide arendamiseks.
Osmanite sõjalaevastik[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite laevastik tegutses Kreeka-Türgi sõjas (1897) hirmsalt, sundides Osmanite valitsust alustama olulist ümberehitust. Vanemad laevad saadeti erru ja uuemad võeti kasutusele, peamiselt Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Lisaks kutsusid Osmanid aastal 1907 Briti mereväe missiooni uuendama oma väljaõpet ja doktriini. Tegelikult leidis admiral Douglas Gamble juhitav Briti missioon end peaaegu võimatu ülesande eest. Suurel määral oli see tingitud poliitilisest murrangust pärast Noortürklaste revolutsiooni; aastatel 1908–1911 vahetas mereministri amet 9 korda omanikku. Osakondadevaheline sisevõitlus ning ülespuhutud ja üleealise ohvitserikorpuse kinnistunud huvid, kellest paljud kasutasid oma positsioone peaaegu sinekuurina, takistas veelgi olulist reformi. Lisaks täitsid brittide katsed kontrollida sõjalaevastiku ehitamise programmi umbusuga Osmanite ministreid ja raha Gamble'i ambitsioonikatele plaanidele uutest laevadest ei eraldatud.
Et võistelda Kreeka poolt Georgios Averof omandamisega, püüdsid Osmanid esialgu osta uue Saksa soomusristleja SMS Blücher või lahinguristleja SMS Moltke. Võimetuna endale laevade kõrget hinda lubama, omandasid Osmanid kaks vana drednoodieelset Brandenburg-klassi lahingulaeva, milleks olid Barbaros Hayreddin ja Turgut Reis. Koos ristlejatega Hamidiye ja Mecidiye moodustasid need kaks laeva Osmanite lahingulaevastiku suhteliselt moodsa tuumiku. Kuid 1912. aasta suvel olid need kroonilise hooletuse tõttu juba kehvas seisus: kaugusmõõdikud ja laskemoona tõstukid olid eemaldatud, telefonid ei töötanud, pumbad olid roostes ja enamus veetihedaid uksi ei sulgunud enam.
Operatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Bulgaaria teater[muuda | muuda lähteteksti]
Montenegro alustas Esimest Balkani sõda, kuulutades Osmanitele 8. oktoobril (25. septembril) sõja. Balkani läänepiirkond, sealhulgas Albaania, Kosovo ja Makedoonia, oli sõja tulemusele ja Osmanite riigi ellujäämisele vähem tähtis, kui Traakia teater, kus bulgaarlased võitlesid suurtes lahingutes Osmanite vägede vastu. Kuid kuigi geograafia dikteeris, et Traakia saab sõjas Osmanite riigiga suureks lahinguväljaks, ohustas Osmanite armee positsiooni ekslik luurehinnang vastaste lahingukorrale. Teadmata Bulgaaria ja Serbia vahelisest salajasest sõjaeelsest poliitilisest ja sõjalisest kokkuleppest Makedoonia kohta, määras Osmanite juhtkond lõviosa oma väest sinna. Saksa suursaadik Hans von Wangenheim, üks kõige mõjukamaid inimesi Osmanite pealinnas, teatas 21. oktoobril Berliini, et Osmanite väed usuvad, et lõviosa Bulgaaria armeest dislotseerub Makedoonias koos serblastega. Seetõttu eeldas Abdullah paša juhitud Osmanite peakorter kohata Adrianoopolist idas vaid 3 Bulgaaria jalaväediviisi, saatjaks ratsavägi. Edward J. Ericksoni järgi tulenes see eeldus võib-olla nende Balkani Liidu eesmärkide analüüsist – aga sel olid surmavad tagajärjed Osmanite armeele Traakias, kes pidi piirkonda kaitsma lõviosa Bulgaaria armee eest võimatute võimaluste vastaselt. See väärhinnang oli ka katastroofiliselt agressiivse Osmanite strateegia põhjuseks kampaania alguses Traakias.
Bulgaaria pealetung ja edenemine Çatalcani[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Kirk Kilisse lahing
- Pikemalt artiklis Lüleburgazi lahing
- Pikemalt artiklis Esimene Çatalca lahing
Traakia rindel pani Bulgaaria armee välja 346 182 meest Osmanite 1. armee 105 000 mehe vastu Ida-Traakias ja Kircaali 24 000-mehelise väesalga vastu Lääne-Traakias. Bulgaaria väed jagunesid 1. (kindralleitnant Vasil Kutintšev), 2. (kindralleitnant Nikola Ivanov) ja 3. (kindralleitnant Radko Dimitriev) Bulgaaria armeeks 297 002 mehega idaosas ja 49 180 meest (33 180 regulaarväelast ja 16 000 ebaregulaarset) 2. Bulgaaria diviisi (kindral Stilian Kovatšev) alluvuses lääneosas. Esimene suur lahing toimus Edirne-Kırklareli kaitseliinil, kus Bulgaaria 1. ja 3. armee (kokku 174 254 meest) võitsid Gechkenli, Seliolu ja Petra juures Osmanite Idaarmeed (96 273 võitlejat). Osmanite XV korpus lahkus kiirelt piirkonnast, et kaitsta Gelibolu poolsaart oodatava Kreeka meredessandi vastu, mida tegelikult kunagi ei toimunud. Selle korpuse puudumine tekitas Adrianoopoli ja Didymóteicho vahele kohe vaakumi ja 11. jalaväediviis Idaarmee IV korpusest liigutati asenduseks siia. Seega oli üks terve armeekorpus Idaarmee lahingukorrast eemal.
Puuduliku luure tagajärjena pealetungivate vägede kohta nurjus Osmanite pealetungiplaan täielikult Bulgaaria ülemvõimu ees, sundides Kölemen Abdullah pašat hülgama Kirk Kilisse, mis võeti Bulgaaria Kolmanda armee poolt vastupanuta. Adrianoopoli kindlus koos umbes 61 250 mehega isoleeriti ja piirati Bulgaaria teise armee poolt sisse, kuigi esialgu ei olnud rünnak võimalik, kuna Bulgaaria varustuses puudusid piiramisvahendid. Kreeka mereväe ülekaalu tagajärg Egeuse merel oli, et Osmanite väed ei saanud sõjaplaanides kavandatud tugevdusi, mis koosnes täiendavast korpusest, mis tuli tuua meritsi Süüriast ja Palestiinast. Seega mängis Kreeka sõjalaevastik Traakia kampaanias otsustavat, kuigi kaudset rolli, neutraliseerides 3 korpust, märkimisväärse osa Osmanite armeest, sõja kõik-tähtsas avaosas. Palju otsesem roll oli Bulgaaria 7. Rila diviisi erakorraline toomine Makedooniast Traakia rindele pärast operatsioonide peatamist seal.
Pärast Kirk Kilisse lahingut otsustas Bulgaaria Ülemjuhatus mõne päeva oodata, otsus võimaldas Osmanite vägedel hõivata uued kaitsepositsioonid Lüleburgaz-Karaağaç-Pınarhisar liinil. Vaatamata sellele võitis Bulgaaria Esimese ja Kolmanda armee rünnak (107 386 jalameest, 3115 ratsameest, 116 kuulipildujat ja 360 suurtükiväe ühikut) tugevdatud Osmanite armeed (126 000 jalameest, 3500 ratsameest, 96 kuulipildujat ja 342 suurtükiväe ühikut) ja jõudis Marmara mereni. Mis puudutab hõivatud vägesid, siis oli see suurim Euroopas võideldud lahing pärast Prantsuse-Preisi sõda ja enne Esimest maailmasõda. Selle tulemusena suruti Osmanite väed nende viimasele kaitsepositsioonile piki Çatalca liini, mis kaitses poolsaart, millel paiknes Konstantinoopol. Seal õnnestus Osmanitel värskete tugevduste abil Aasia provintsidest rinne stabiliseerida. Liin oli ehitatud Vene-Türgi sõja ajal Osmanite teenistuses Saksa inseneri, von Bluhm paša juhtimisel, kuid peeti aastal 1912 vananenuks.
Vahepeal jagati Bulgaaria 2. Traakia diviisi väed (49 180 meest) Haskovo ja Rodope väesalkadeks, kes edenesid Egeuse mere suunas. Osmanite Kircaali väesalk (Kircaali Redif ja Kircaali Mustahfiz diviisid ning 36. rügement, kokku 24 000 meest), kes kaitses 400 km rinnet piki Thessaloníki-Alexandroúpoli raudteed, ei suutnud tõsist vastupanu avaldada ja 26. novembril püüti nende komandör Yaver paša koos 10 131 ohvitseri ja sõduriga Makedoonia-Adrianoopoli vabatahtliku korpuse poolt kinni. Pärast Thessaloníki okupeerimist Kreeka armee poolt viis tema alistumine lõpule Osmanite vägede Makedoonias isoleerimise vägedest Traakias.
17. novembril (vkj. 4. novembril) algas pealetung Çatalca liinile, vaatamata Venemaa selgele hoiatusele, et kui bulgaarlased okupeerivad Konstantinoopoli, võib Venemaa neid rünnata. Bulgaarlased käivitasid oma rünnaku kaitseliinile 176 351 mehe ja 462 suurtükiväe ühikuga Osmanite 140 571 mehe ja 316 suurtükiväe ühiku vastu, kuid vaatamata Bulgaaria ülekaalule suutsid Osmanid nad tagasi tõrjuda. Seejärel sõlmiti 3. detsembril (20. novembril) Osmanite ja Bulgaaria vahel vaherahu, viimane esindas ka Serbiat ja Montenegrot, ning Londonis algasid rahuläbirääkimised. Kreeka osales ka konverentsil, kuid keeldus vaherahuga nõustumast, jätkates oma operatsioone Epeirose sektoris. Läbirääkimised katkesid 23. jaanuaril (10. jaanuaril), kui Noortürklaste riigipööre Konstantinoopolis Enver paša juhtimisel kukutas Kâmil paša valitsuse. Pärast vaherahu lõppu 3. veebruaril (21. jaanuaril) vaenutegevus jätkus.
Osmanite vastupealetung[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Bulgaaria armee lahingukord Esimeses Balkani sõjas (1913)
20. veebruaril alustasid Osmanite väed oma rünnakuga nii Çatalcas kui ka lõunas, Gelibolus. Siin randus 19 858-meheline ja 48 suurtükiga Osmanite X korpus Şarköys samaaegselt 36 suurtükiga toetatud umbes 15 000 mehe (osa 30 000-mehelisest Gelibolu poolsaarele isoleeritud Osmanite armeest) rünnakuga Bolayıris, kaugemal lõunas. Mõlemat rünnakut toetasid tulega Osmanite sõjalaevad ja pikemas perspektiivis kavatseti leevendada survet Edirnele. Nende vastas oli umbes 10 000 meest 78 suurtükiga. Osmanid ilmselt ei teadnud äsjaloodud 92 289-meheline Neljanda Bulgaaria armee kohalolust piirkonnas kindral Stilian Kovatševi juhtimisel. Osmanite rünnakut maakitsusel, kus rinne oli vaid 1800 m, takistas tihe udu ning tugev Bulgaaria suurtükiväe- ja kuulipildujatuli. Tulemusena rünnak seiskus ja tõrjuti Bulgaaria vasturünnakuga. Päeva lõpuks olid mõlemad armeed tagasi oma lähtepositsioonidel. Vahepeal liikus Osmanite Şarköys randunud X korpus edasi, kuni 23. veebruaril (10. veebruaril) suutsid kindral Kovatševi saadetud tugevdused nad peatada. Mõlema poole kaotused olid kerged. Pärast otserünnaku nurjumist Bolayıris asusid Osmanite väed 11. veebruaril Şarköys tagasi laevadele ja viidi Gelibolule.
Võimsate Bulgaaria Esimese ja Kolmanda armee vastu suunatud Osmanite rünnak Çatalcas käivitati esialgu vaid eemalemeelitamisena Gelibolu-Şarköy operatsioonist, sundides Bulgaaria väed jääma in situ. Siiski tõi see kaasa ootamatu edu. Bulgaarlased, kes olid koolerast nõrgenenud ja mures, et Osmanite dessant võib nende armeed ohustada, loobusid teadlikult umbes 15 km ja lõunas üle 20 km oma sekundaarse kaitsepositsiooni eest kõrgemal pinnal läänes. Rünnaku lõppemisega Gelibolul katkestasid Osmanid operatsiooni, soovimata lahkuda Çatalca liinilt, kuid läks mitu päeva, enne kui bulgaarlased taipasid, et pealetung oli läbi. 15. veebruariks oli rinne taas stabiliseerunud, kuid võitlus piki staatilist liini jätkus kuni vaherahuni. Lahingut, mis tõi Bulgaariale kaasa raskeid kaotusi, võib taktikalisel tasemel iseloomustada Osmanite võiduna, kuid strateegiliselt oli see kaotus, kuna ei teinud midagi kaotuse ärahoidmiseks Gelibolu-Şarköy operatsioonis või surve leevendamiseks Edirnele.
Adrianoopoli langemine ja Serbia-Bulgaaria hõõrumine[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Adrianoopoli piiramine (1912–13)
.jpg)
Şarköy-Bolayıri operatsiooni nurjumine ja 2. Serbia armee kasutuselevõtt koos selle väga vajaliku raske piiramissuurtükiväega pitseeris Adrianoopoli saatuse. 11. märtsil, pärast kahenädalast pommitamist, mis purustas palju kindlustusi ümber linna, algas lõpprünnak, kus liitlaste väed näitasid purustavat ülekaalu Osmanite garnisoni üle. Bulgaaria 2. armee (106 425 meest) ja 2 Serbia diviisi (47 275 meest) kindral Nikola Ivanovi juhtimisel vallutasid linna, kusjuures bulgaarlased kaotasid 8093 ja serblased 1462 meest. Osmanite kaotused kogu Adrianoopoli kampaanias olid 23 000 tapetut. Vangilangenute arv on vähemselge. Osmanite riik alustas sõda 61 250 mehega Adrianoopol kindluses. Richard Hall märgib, et 60 000 meest vangistati. Lisades 33 000 tapetut, märgib moodsa Türgi kindralstaabi ajalugu, et 28 500 meest elas vangistuse üle, jättes vaid 10 000 meest õhku, kui võimalikud vangistatud (sealhulgas täpsustamata arv haavatuid). Bulgaaria kaotused kogu Adrianoopoli kampaanias olid 7682. See oli viimane ja otsustav lahing, mis oli vajalik sõja kiireks lõpetamiseks, isegi kui spekuleerida, et kindlus oleks lõpuks langenud nälja tõttu. Kõige tähtsam tulemus oli, et nüüd kaotas Osmanite väejuhatus kõik lootused initsiatiivi haaramiseks, mis tegi edasise võitluse mõttetuks.
Lahing jättis suured ja võtmetulemused Serbia-Bulgaaria suhetesse, külvates kahe riigi vastasseisu seemneid mõni kuu hiljem. Bulgaaria tsensor lõikas väliskorrespondentide telegrammidest rangelt välja kõik viited Serbia osalusele operatsioonis. Avalik arvamus Sofias ei mõistnud seega olulisi teeneid, mida Serbia lahingus osutas. Seepärast väitsid serblased, et nende väed 20. rügemendist olid need, kes püüdsid kinni linna Osmanite komandöri, ja et kolonel Gavrilović oli liitlaste ohvitser, kes võttis vastu Şükrü garnisoni ametliku alistumise, kinnitus, mille bulgaarlased vaidlustasid. Seejärel protestisid serblased ametlikult, viidates, et kuigi nad saatsid oma väed Adrianoopolisse Bulgaariale territooriumi võitma, mille omandamine ei olnud nende omavahelise lepinguga kunagi ette nähtud, ei täitnud bulgaarlased kunagi lepingu klauslit, mis nõudis Bulgaarialt 100 000 mehe serblastele Vardari rindele appi saatmist. Bulgaarlased vastasid, et nende staap teavitas serblasi sellest 23. augustil. Hõõrumine ägenes mõni nädal hiljem, kui Bulgaaria delegaadid Londonis serblasi keerutamata hoiatasid, et nad ei tohi oodata Bulgaaria toetust oma Aadria nõuetele. Serblased vastasid vihaselt, et see oli selge taganemine sõjaeelsest omavahelise arusaamise kokkuleppest vastavalt Kriva Palanka-Aadria laienemisjooneni, kuid bulgaarlased rõhutasid, et nende arvates jäi Vardari Makedoonia osa kokkuleppest aktiivseks ja serblased olid siiki kohustatud loovutama kokkulepitud ala. Serblased vastasid bulgaarlaste süüdistamisega maksimalismis, viidates sellele, et kui nad kaotavad nii Põhja-Albaania kui ka Vardari Makedoonia, oleks nende osalemine ühises sõjas olnud paaegu mittemillegi eest. Pinge väljendus varsti reas vägivallaaktides kahe armee vahel nende ühisel okupatsioonijoonel kogu Vardari orus. Arengud lõpetasid sisuliselt Serbia-Bulgaaria liidu ja tegid tulevase kahe riigi vahelise sõja paratamatuks.
Kreeka teater[muuda | muuda lähteteksti]
Makedoonia rinne[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite luure oli ka Kreeka sõjaväe kavatsustest katastroofiliselt valesti aru saanud. Tagantjärele tundub, et Osmanite staabid uskusid, et Kreeka rünnak jaguneb võrdselt kahe peamise lähenemistee, Makedoonia ja Epeirose vahel. 2. armee staap jagas seega 7 Osmanite diviisi ründetugevuse võrdselt Yanya korpuse ja VIII korpuse vahel, vastavalt Epeiroses ja Lõuna-Makedoonias. Kreeka armeel oli samuti 7 diviisi, kuid omades initsiatiivi, koondas kõik 7 VIII korpuse vastu, jättes Epeirose rindele vaid mitu sõltumatut pataljoni, napilt diviisi tugevusega. Sellel olid saatuslikud tagajärjed armeede Läänegrupile, sest see viis kõigi 3 Makedoonia rinde strateegilise keskuse Thessaloníki varajasele kaotamisele, tõsiasi, mis pitseeris nende saatuse. Ootamatult hiilgavas ja kiires kampaanias hõivas Tessaalia armee linna. Turvaliste meresideliinide puudumisel oli Thessaloníki-Konstantinoopoli koridori säilitamine oluline Osmanite riigi üldisele strateegilisele asendile Balkanil. Kui see oli läinud, muutus Osmanite armee kaotus paratamatuks. Et olla kindel, mängisid bulgaarlased ja serblased Osmanite peaarmeede kaotuses tähtsat rolli. Nende suured võidud Kirk Kilisse, Lüleburgazi, Kumanovo ja Monastiri (Bitola) juures purustasid Ida- ja Vardari armeed. Kuid need võidud ei olnud otsustavad selles mõttes, et lõpetavad sõja. Osmanite väliarmeed säilisid ja Traakias nad tegelikult kasvasid päev-päevalt tugevamaks. Strateegilises mõttes olid need võidud võimalikud osaliselt Osmanite armeede nõrgenenud seisundist, mille tõi Kreeka armee ja laevastiku aktiivne kohalolu.
Sõjakuulutusega edenes Kreeka Tessaalia armee kroonprints Konstantínose juhtimisel põhjasuunas, ületades edukalt Osmanite vastupanu kindlustatud Sarantáporo maakitsusel. Pärast teist võitu Giannitsá lahingus 2. novembril (20. oktoobril) loovutas Osmanite komandör Hasan Tahsin paša Thessaloníki ja oma garnisoni 26 000 meest 9. novembril (27. oktoobril) kreeklastele. 2 korpuse peakorterit (Ustruma ja VIII), 2 Nizami diviisi (14. ja 22.) ning 4 Redif diviisi (Salonika, Drama, Naslic ja Serez) olid seega Osmanite lahingukorrast kadunud. Lisaks kaotasid Osmanite väed 70 suurtükiväe ühikut, 30 kuulipildujat ja 70 000 vintpüssi (Thessaloníki oli Läänearmeede keskne relvaarsenal). Osmanite väed eeldasid, et 15 000 ohvitseri ja sõdurit tapeti kampaania ajal Lõuna-Makedoonias, mis viis kogukaotused kuni 41 000 sõdurini. Teine otsene tagajärg oli see, et Makedoonia armee hävitamine pitseeris Osmanite Vardari armee saatuse, mis võitles serblastega põhjas. Thessaloníki langemine jättis selle strateegiliselt isoleerituks, ilma logistilise varustamiseta ja manööverdamissügavuseta, kindlustades selle hävitamise.
Saades teada Giannitsá lahingu tulemuse, saatis Bulgaaria Ülemjuhatus kiiresti oma 7. Rila diviisi põhjast linna suunas. Diviis saabus sinna nädal hiljem, päev pärast kreeklastele üleandmist. Kuni 10. novembrini laiendati Kreeka-okupeeritud tsooni jooneni Dojrani järvest Pangeoni mägedeni Kaválast läänes. Kuid Lääne-Makedoonias maksis koostöö puudumine Kreeka ja Serbia peakorterite vahel kreeklastele 15. novembril (2. novembril) tagasilöögi Soroviçi lahingus, kui Kreeka 5. jalaväediviis kohtas oma teel VI Osmanite korpust (osa Vardari armeest, mis koosnes 16., 17. ja 18. Nizam diviisist), kes taganes pärast Prilepi lahingut serblaste vastu Albaaniasse. Kreeka diviis, üllatatud Osmanite korpuse kohalolust, isoleeritud ülejäänud Kreeka armeest ja arvulises vähemuses nüüd vasturündavate Osmanitega, kes tulid Monastirist, sunniti taganema. Tulemusena surusid serblased kreeklased Bitolasse.
Epeirose rinne[muuda | muuda lähteteksti]
Epeirose rindel oli Kreeka armee esialgu raskelt vähemuses, kuid tänu Osmanite passiivsusele suutis vallutada Préveza (21. oktoobril 1912) ja liikuda põhja, Ioánnina suunas. 5. novembril juhtis major Spyros Spyromilios mässu Himara rannikualal ja ajas Osmanite garnisoni ilma märkimisväärse vastupanuta minema, samas 20. novembril sisenesid Kreeka väed Lääne-Makedooniast Korçasse. Kuid Kreeka väed Epeirose rindel ei olnud piisavalt suured, et alustada pealetungi sakslaste loodud Bizáni kaitsepositsioonidele, mis kaitsesid Ioánnina linna, ja pidid seega ootama tugevdusi Makedoonia rindelt.
Pärast kampaania lõppu Makedoonias saadeti suur osa armeest Epeirosesse, kus kroonprints Konstantínos ise juhtimise võttis. Bizáni lahingus murti Osmanite positsioonid läbi ja 6. märtsil (22. veebruaril) võeti Ioánnina. Piiramise ajal, 8. veebruaril 1913 sai Vene piloodist N. de Sackoffist, kes lendas kreeklaste poolel, esimene piloot, kes kunagi lahingus alla tulistatud, kui tema biplaan pärast pommirünnakut Bizáni kindluse müüridele alla tulistati. Ta maandus väikese Préveza linna lähedal rannikul, Lefkáda saarest põhjas, parandas kohalike kreeklaste abil oma lennuki ja lendas tagasi baasi. Ioánnina langemine võimaldas Kreeka armeel jätkata edenemist Põhja-Epeirosesse, tänapäeva Albaania lõunaossa, mis okupeeriti. Siin edenemine peatus, kuigi Serbia kontrolljoon oli väga lähedal põhja pool.
Laevastiku operatsioonid Egeuse ja Joonia meredel[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjategevuse puhkedes 18. oktoobril seilas Kreeka laevastik äsjaülendatud kontradmiral Pávlos Koundouriótise juhtimisel Límnose saarele, okupeerides selle kolm päeva hiljem (kuigi võitlus saarel jätkus kuni 27. oktoobrini) ja luues ankrupaiga Moúdrose lahes. See käik oli suure strateegilise tähtsusega, kuna pakkus kreeklastele etteulatuva baasi Osmanite laevastiku peamise ankru- ja pelgupaiga, Dardanellide lähiulatuses. Arvestades Osmanite laevastiku ülekaalu kiiruses ja pardavõimsuses, ootasid Kreeka planeerijad selle rünnakut väinast sõja alguses. Arvestades Kreeka laevastiku ettevalmistamatust, mis tulenes sõja enneaegsest puhkemisest, oleks selline varajane Osmanite rünnak suutnud saavutada otsustava võidu. Selle asemel kulutas Osmanite sõjalaevastik esimesed kaks sõjakuud operatsioonidele bulgaarlaste vastu Mustal merel, andes kreeklastele väärtuslikku aega ettevalmistuste lõpetamiseks ja võimaldades neil koondada kontroll Egeuse merele.
Novembri keskpaigaks hõivasid Kreeka mereüksused Ímvrose, Thásose, Ágios Efstrátiose, Samothráki, Psará ja Ikaría saared, samas dessandid suurematele Lesbose ja Chíose saartele võeti ette alles vastavalt 21. ja 27. novembril. Märkimisväärsed Osmanite garnisonid olid vaid viimastel ja nende vastupanu oli äge. Nad taandusid mägisele sisemaale ja alistati alles vastavalt 22. detsembril ja 3. jaanuaril. Sámost, ametlikult autonoomset vürstkonda rünnati alles 13. märtsil 1913, soovist mitte häirida itaallasi lähedastel Dodekaneesidel. Kokkupõrked siin olid lühiajalised, kuna Osmanite väed taganesid Anatooliasse, nii et saar oli kindlalt Kreeka käes 16 märtsiks.
Samal ajal loodi Osmanite rannikul Dardanellidest Suessini arvukate abiristlejateks muudetud kaubalaevade abil lõtv mereblokaad, mis katkestas Osmanite varustusvoo (vaid Musta mere teed Rumeeniasse jäid vabaks) ja jättis umbes 250 000-mehelise Osmanite väe kasutult Aasiasse. Joonia merel tegutses Kreeka laevastik ilma vastuseisuta, vedades armeeüksustele Epeirose rindele varustust. Veelgi enam, kreeklased pommitasid ja siis blokeerisid 3. detsembril Vlorë ning 27. veebruaril Durrësi sadama Albaanias. Sõjaeelsest Kreeka piirist Vlorëni ulatuv mereblokaad loodi samuti 3. detsembril, isoleerides seal baseeruva äsjaloodud Albaania ajutise valitsuse igasugusest välisabist.
Leitnant Nikolaos Votsis kasvatas 31. oktoobril Kreeka moraalile suure edu: ta viis oma torpeedopaat nr. 11 öö varjus Thessaloníki sadamasse, uputas vana Osmanite soomustatud lahingulaeva Feth-i Bülend ja põgenes vigastamata. Samal päeval hõivasid Kreeka Epeirose armee väed Osmanite Préveza mereväebaasi. Osmanid uputasid 4 sealset laeva, kuid kreeklased suutsid päästa Itaalias ehitatud torpeedopaadid Antalya ja Tokat, mis võeti Kreeka sõjalaevastikus kasutusele vastavalt kui Nikopolis ja Tatoi. Mõni päev hiljem, 9. novembril pidas Kreeka torpeedopaat nr 14 leitnant Periklís Argyrópoulose juhtimiel Ayvalıki juures kinni ja uputas puidust Osmanite relvastatud aurulaeva Trabzon.
Vastasseisud Dardanellide ees[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanite pealaevastik jäi sõja algusosas Dardanellidesse, samas Kreeka hävitajad patrullisid jätkuvalt väina suuet, et teatada võimalikust rünnakust. Koundouriótis vihjas väinasuu mineerimisele, kuid rahvusvaheliste reaktsioonide kartuses seda ei tehtud. 7. detsembril asendati Osmanite laevastiku pea Tahir bei Ramiz Naman beiga, ohvitserikorpuse pistrike fraktsiooni juhiga. Lepiti kokku uus strateegia, kusjuures Osmanid pidid kasutama ära iga Georgios Averofi eemalviibimist, et rünnata teisi Kreeka laevu. Osmanite staap koostas plaani meelitada arvukalt Kreeka patrullhävitajaid lõksu. Esimene selline katse 12. detsembril nurjus katla vea tõttu, kuid teine katse kaks päeva hiljem põhjustas kõhkleva osalemise Kreeka hävitajate ja ristleja Mecidiye vahel.
Sõja esimene suur laevastikutegevus, Elli lahing, võideldi kaks päeva hiljem, 16. detsembril (3. detsembril). Osmanite laevastik, 4 lahingulaeva, 9 hävitajat ja 6 torpeedopaati, seilas väina väljapääsu. Kergemad Osmanite alused jäid tahapoole, kuid lahingulaevade eskadrill liikus Kumkale fortide katte all põhjasuunas ja kohtas Ímvrosist tulevat Kreeka laevastikku kell 9:40. Jättes vanemad lahingulaevad nende algsele kursile, juhtis Koundouriótis Averofi sõltumatult tegutsema: kasutades oma suuremat kiirust, lõikas see Osmanite laevastiku vööri eest läbi. Kahelt poolt tule all olles olid Osmanid kiiresti sunnitud Dardanellidesse taganema. Kogu tegevus kestis vähem kui tunni, milles Osmanite Barbaros Hayreddin sai raskelt viga; türklastel 18 surnut ja 41 haavatut (enamik korrapäratu taganemise ajal) ning kreeklastel 1 surnu ja 7 haavatut.
Pärast Ellit, 20. detsembril pandi Osmanite laevastiku tegevjuhiks energiline ülemleitnant Rauf bei. Kaks päeva hiljem viis ta oma väed välja, lootes patrullivad Kreeka hävitajad Osmanite laevastiku kahe jao vahele taas lõksu püüda, üks Ímvrosi juures ja teine ootamas väina suudmes. Plaan nurjus, kui Kreeka laevad lõhkusid kiiresti kokkupuute. Samal ajal langes Mecidiye Kreeka allveelaeva Delfin rünnaku alla, mis lasi torpeedo välja, kuid ei tabanud; esimene selline rünnak ajaloos. Sel ajal jätkas Osmanite armee sõjalaevastikule vastumeelse plaani pealesurumist taasokupeerida Tenedos, mida Kreeka hävitajad kasutasid oma mereoperatsiooni baasina. Operatsioon oli kavandatud 4. jaanuarile. Sel päeval olid ilmaolud ideaalsed ja laevastik oli valmis, kuid operatsiooniks eraldatud Yenihan rügement ei saabunud õigeaegselt. Mereväe staap ei käsutanud laevastikku enam kunagi rünnakule ja Kreeka laevastikuga arendatud tegevusele ilma märkimisväärsete tulemusteta kummaltki poolelt. Sarnased rünnakud järgnesid 10. ja 11. jaanuaril, kuid selliste "kassi ja hiire" operatsioonide tulemused olid alati samad: "Kreeka hävitajad suutsid alati jääda väljapoole Osmanite sõjalaevade tuleulatust ja ristlejad tulistasid iga kord mõne kogupaugu enne tagaajamise lõpetamist".
Ette valmistades järgmist katset lõhkuda Kreeka blokaad, otsustas Osmanite admiraliteet luua diversiooni, saates Rauf bei juhitava kergeristleja Hamidiye püüdma Kreeka kaubalaevu Egeuse merel. Loodeti, et Georgios Averof, ainus suur Kreeka üksus, küllalt kiire Hamidiyet püüdma, meelitatakse eemale ja ülejäänud Kreeka laevastik nõrgeneb. Tegelikult lipsas Hamidiye 14.–15. jaanuari öösel läbi Kreeka patrullide ja pommitas Kreeka saare Sýrose sadamat, uputades Kreeka abiristleja Makedonia, mis siin ankrus oli (see tõsteti hiljem üles ja parandati). Seejärel lahkus Hamidiye Egeuse merelt Vahemere idaossa, peatudes Beirutis ja Port Saidis enne Punasesse merre sisenemist. Kuigi pakkudes Osmanitele suurt moraalivõimendit, nurjus operatsioon oma peaeesmärki saavutamata, kuna Koundouriótis keeldus oma postilt lahkumast ja Hamidiyet püüdmast.
Neli päeva hiljem, 18. jaanuaril (5. jaanuaril), kui Osmanite laevastik taas väinast Límnose suunas välja tungis, sai see teist korda lüüa Límnose merelahingus. Seekord koondasid Osmanite sõjalaevad oma tule Averofile, mis taas kasutas oma suurt kiirust ja püüdis Osmanite laevastiku eest risti läbi sõita. Barbaros Hayreddin sai taas raskeid purustusi ja Osmanite laevastik sunniti naasma Dardanellidesse ja selle kindlustesse varjule. Osmanid kaotasid 41 tapetutena ja 101 haavatutena. See oli Osmanite sõjalaevastiku viimane katse lahkuda Dardanellidest, jättes seega kreeklased Egeusel domineerima. 5. veebruaril (24. jaanuaril) viis Kreeka Farman MF.7 (piloot leitnant Moutoussis ja vaatleja lipnik Aristeidis Moraitinis) läbi Osmanite laevastiku õhuluuret selle ankrupaigas Nagaras ja viskas laevadele neli pommi. Kuigi tabamusi ei olnud, peetakse seda operatsiooni esimeseks meri-õhk operatsiooniks sõjaajaloos.
Kindral Ivanov, 2. Bulgaaria armee komandör, tunnistas Kreeka laevastiku rolli Balkani Liidu üleüldises võidus, märkides, et "kogu Kreeka laevastiku ja üle kõige Averofi tegevus oli põhiline tegur liitlaste üldises edus".
Serbia ja Montenegro teater[muuda | muuda lähteteksti]
Serbia väed tegutsesid Osmanite läänearmee suure osa vastu, mis paiknes Novi Pazari, Kosovo ning Põhja- ja Ida- Makedoonia piirkonnas. Strateegiliselt olid Serbia väed jagatud 4 sõltumatuks armeeks ja grupiks: Javori brigaad ja Ibari armee, mis tegutsesid Osmanite vägede vastu Novi Pazari piirkonnas; Kolmas armee, mis tegutses Osmanite vägede vastu Kosovo ja Metohija piirkonnas; esimene armee, mis tegutses Osmanite vägede vastu Põhja-Makedoonia piirkonnas; ja teine armee (tegutsedes Bulgaaria territooriumilt), mis tegutses Osmanite vägede vastu Ida-Makedoonia piirkonnas. Otsustavat lahingut eeldati võidelda Põhja-Makedoonia piirkonnas, täpsemalt Ovče Pole tasandikul, kuhu Osmanite Vardari armee peaväed arvatavasti koondusid.
Serbia ülemjuhatuse plaani kohaselt pidid 3 Serbia armeed (esimene, teine ja kolmas) ümber haarama ja hävitama Vardari armee selles piirkonnas, esimene armee pidi edenema põhjast (piki Vranje-Kumanovo-Ovče Pole joont), teine armee pidi edenema idast (piki Kriva Palanka-Kratovo-Ovče Pole joont) ja Kolmas armee pidi edenema loodest (piki Priština-Skopje-Ovče Pole joont). Selle plaani teostamisel oli põhiroll esimesel armeel, samas teine armee pidi ära lõikama Vardari armee taganemistee ning vajadusel ründama selle tagalat ja paremat tiiba. Kolmanda armee peamine sihtmärk oli võtta Kosovo ja Metohija ning vajadusel abistada esimest armeed Vardari armee vasaku tiiva ja tagala ründamisega. Ibari armeel ja Javori brigaadil oli Serbia plaanis väike roll: neilt oodati Novi Pazari sandžaki kindlustamist ja Kolmanda armee asendamist Kosovos pärast selle kaugemale lõunasse edenemist.
Serbia armee kindral (hiljem marssal) Putniki juhtimisel saavutas kolm otsustavat võitu Vardari Makedoonias, oma peamises sihtmärgis sõjas, hävitades tõhusalt Osmanite väed piirkonnas ja vallutades Põhja-Makedoonia. Nad aitasid ka montenegrolastel Sandžaki võtta ja saatsid 2 diviisi bulgaarlastele appi Edirnet piirama. Viimane lahing Makedoonia pärast oli Monastiri lahing, milles Osmanite Vardari armee riismed Kesk-Albaaniasse taganema sunniti. Pärast lahingut palus peaminister Pasic kindral Putnikul osa võtta võidujooksust Thessaloníkile. Putnik keeldus ja pööras oma armee läände, Albaania suunas, nähes ette, et tulevane vastasseis kreeklaste ja bulgaarlaste vahel Thessaloníki pärast oleks suuresti abiks Serbia plaanidele Vardari Makedoonias. Pärast suurriikide avaldatud survet hakkasid serblased Põhja-Albaaniast ja Sandžakist taanduma, kuigi nad jätsid maha oma raskesuurtükiväe pargi, et aidata montenegrolastel Shkodëri piiramist jätkata. 23. aprillil 1913 oli Shkodëri garnison sunnitud nälja tõttu alla andma.
Osmanite kaotuse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Peamine põhjus Osmanite kaotusele 1912. aasta sügisel oli Osmanite valitsuse otsus vastata Balkani Liidu ultimaatumile 15. oktoobril 1912 sõja kuulutamisega ajal, kui 1. oktoobril väljakuulutatud Osmanite mobilisatsioon oli vaid osaliselt täidetud. Sõja kuulutamise ajal oli Balkanil 580 000 Osmanite sõdurit, nende vastas 912 000 Balkani Liidu sõdurit. Halvad teeolud koos hõreda raudteevõrguga viisid Osmanite mobilisatsiooni suure mahajäämuseni ja paljud komandörid olid oma üksustes uued, nimetatud alles 1. oktoobril 1912. Türgi ajaloolane Handan Nezir Akmeșe kirjutas, et parim vastus Balkani Liidu ultimaatumile 15. oktoobril Osmanite poolelt oleks olnud püüda diplomaatiliselt aega juurde kaubelda, lõpetades samas mobilisatsiooni sõda üldse mitte kuulutades.
Sõjaminister Nazim paša ja mereminister Mahmund Muhtar paša esitasid 1912. aasta oktoobris kabinetile ülioptimistliku pildi Osmanite valmidusest sõjaks ja teatasid, et Osmanite väed peaksid asuma pealetungile kohe vaenutegevuse puhkedes. Seevastu paljud vanemad armeekomandörid rääkisid kaitsele asumisest, kui sõda algab, väites, et puudulik mobilisatsioon koos tõsiste logistiliste probleemidega teevad pealetungi võimatuks. Muud kaotuse põhjused olid:
- Sultan Abdülhamit II türanliku ja paranoilise režiimi ajal oli Osmanite armeel keelatud tegeleda sõjamängude või manöövritega hirmust, et see võib olla katteks riigipöördele. Neli aastat Noortürklaste 1908. aasta revolutsioonist ei olnud Osmanite armeele piisav aeg õppimiseks, kuidas teostada suuremahulisi manöövreid. 1909. ja 1910. aasta sõjamängud näitasid, et paljud Osmanite ohvitserid ei teadnud, kuidas tõhusalt suuri väekoondisi, nagu diviisid ja korpused, liigutada; puudujääk, millest kindral Colmar von der Goltz pärast 1909. aasta sõjamängude jälgimist teatas, võtnuks vähemalt viis aastat treenimist.
- Osmanite armee oli jaotatud kahte klassi; Nizam väed, kes teenisid viis aastat; ja Redif, reservistid, kes teenisid seitse aastat. Redif vägede väljaõpe oli aastakümneteks tähelepanuta jäetud ja 50 000 Redif väelast Balkanil aastal 1912 said parimal juhul äärmiselt algelist väljaõpet. Üks Saksa ohvitser, major Otto von Lossow, kes oli Osmanite teenistuses, kurtis, et mõned Redif väelased ei tea, kuidas käsitseda või tulistada vintpüssist.
- Abiteenistused Osmanite armees, nagu logistilised ja meditsiinilised teenistused, olid äärmiselt kehvad. Suur puudus oli arstidest, ei olnud kiirabi, mõned kanderaamid ja mõned arstiteaduskonnad olid täiesti ebapiisav arvukate haavatute raviks. Enamus haavatuid suri seetõttu, see kahjustas moraali. Halvasti korraldatud transpordikorpus oli nii ebaefektiivne, et ei suutnud vägesid lahinguväljal toiduga varustada, kes olid sunnitud kasutama toidu rekvireerimist kohalikest küladest. Isegi nii elasid Osmanite sõdurid allpool toimetuleku piiri päevase normiga 90 grammi juustu ja 150 grammi liha, samas pidid nad kogu päeva marssima, mis tegi enamuse armeest haigeks ja kurnatuks. Tugev vihmasadu 1912. aasta sügisel muutis Balkani mudased teed mülgasteks, mis tegi keeruliseks armee lahingumoonaga varustamise lahinguväljal, mis tõi kaasa pideva laskemoona puuduse rindel.
- Pärast 1908. aasta revolutsiooni Osmanite ohvitserikorpus politiseerus, kus paljud ohvitserid pühendusid poliitikale selle asemel, et õppida sõda. Veelgi enam, armee politiseerumine tõi kaasa armee jagunemise fraktsioonideks, eeskätt nende vahel, kes olid Liidu ja Progressi Komitee liikmed, ja nende, kes olid selle vastu. Lisaks oli Osmanite ohvitserikorpus jagunenud Alayli ("positsiooniga") ohvitseride, kes olid edutatud allohvitseridest ja reameestest, ning Mektepli ("koolitatud") ohvitseride vahel, kes olid lõpetanud sõjakooli. Pärast 1909. aasta vasturevolutsiooni katset lasti paljud Alayli ohvitserid lahti. Lõviosa Osmanite armeest koosnes talupoegadest ajateenijatest Anatooliast, kes olid palju rohkem rahul Alayli ohvitseridega kui Mektepli ohvitseridega, kes tulid erinevast sotsiaalsest keskkonnast. Veelgi enam, otsus võtta esmakordselt ajateenistusse mittemoslemeid tähendas, et džihaadi, Osmanite armee traditsioonilist motiveerivat jõudu aastal 1912 ei rakendatud, miski, mida Osmaneid nõustavad Saksa sõjalise missiooni ohvitserid uskusid olevat moslemite moraalile halb.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Londoni leping lõpetas 30. mail 1913 esimese Balkani sõja. Kõik Osmanite territooriumid Enez-Kıyıköy joonest läänes loovutati Balkani Liidule, status quo järgi vaherahu ajal. Leping kuulutas välja ka Sõltumatu Albaania riigi. Peaaegu kogu uue Albaania riigi moodustamiseks määratud territoorium oli okupeeritud kas Serbia või Kreeka poolt, kes vastumeelselt oma väed välja viisid. Omades lahendamata vaidlusi Serbiaga Põhja-Makedoonia jagunemise üle ja Kreekaga Lõuna-Makedoonia jagunemise üle, valmistus Bulgaaria vajaduse tekkides probleeme jõuga lahendama ning hakkas oma vägesid Ida-Traakiast vaidlusalusesse piirkonda tooma. Soovimata mistahes survele järele anda, lahendasid Kreeka ja Serbia omavahelised erimeelsused ja sõlmisid 1. mail 1913 Bulgaaria vastu suunatud sõjalise liidu isegi enne, kui sõlmiti Londoni leping. Sellele järgnes 19. mail (1. juunil) "vastastikuse sõpruse ja kaitse" leping. Seega teise Balkani sõja kulissid olid püstitatud.
Mittevõitleva rahvastiku saatus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene Balkani sõda põhjustas ulatuslikku kahju mittevõitlevale rahvastikule piirkondades, mida väed läbisid. Võidukad riigid kasutasid äsjaomandatud territooriumitel rahvusliku ja usulise assimileerimise poliitikat. Traakias ja Rodopes laastas Bulgaaria armee arvukalt türgi, kreeka ja pomaki külasid. 50 000 türklast põgenes Lozengradi piirkonda. Jaanuaris-veebruaris 1913 ristis Bulgaaria õigeusu kirik tuhandeid pomakke Rodope ja Pirini piirkondades. Vardari Makedoonias survestasid Serbia võimud alates 1912. aasta sügisest kohalikke inimesi end serblasteks kuulutama. VMRO loodud kohalikud valitsused Ohridis, Velesis ja teistes linnades saadeti laiali. Bulgaaria preestreid ja õpetajaid kiusati taga, sunniti põgenema ja asendati serblastega. Bulgaaria koolid suleti. Serbia väed viisid ellu kohaliku miilitsa relvitustamise poliitikat koos peksu ja ähvardustega. Kreeklased Edela-Makedoonias ajasid kohaliku rahvastiku seas samasugust poliitikat.
Suurriigid[muuda | muuda lähteteksti]
Arengud, mis viisid sõjani, ei jäänud suurriikidele märkamatuks, kuigi Euroopa suurriikide vahel oli ametlik üksmeel Osmanite riigi territoriaalsest terviklikkusest, mis tõi Balkani riikidele kaasa karmi hoiatuse, kuid mitteametlikult võttis igaüks neist erineva diplomaatilise lähenemise nende vastandlike huvide tõttu piirkonnas. Tulemusena katkes ühise ametliku hoiatuse võimalik ennetav mõju segaste mitteametlike signaalide tõttu ja ei suutnud ära hoida või peatada sõda:
- Venemaa oli peamine tõukejõud Balkani Liidu loomisel ja nägi selles olulist vahendit tulevase sõja puhuks oma rivaali, Austria-Ungari vastu. Kuid ta ei teadnud Bulgaaria plaane Traakiale ja Konstantinoopolile, mille suhtes olid Venemaal endal pikaajalised ambitsioonid.
- Prantsusmaa, tundmata aastal 1912 valmisolekut sõjaks Saksamaa vastu, võttis sõja suhtes täiesti eitava positsiooni, teavitades kindlalt oma liitlast Venemaad, et ei võta osa võimalikust konfliktist Venemaa ja Austria-Ungari vahel, kui see tuleneb Balkani Liidu tegevusest. Kuid Prantsusmaa ei suutnud saavutada Briti osalemist ühises sekkumises Balkani konflikti ärahoidmiseks.
- Briti impeerium, kuigi ametlikult Osmanite riigi terviklikkuse ustav toetaja, astus salajasi diplomaatilisi samme Kreeka julgustamiseks Liitu astuma, et võidelda Vene mõjuga. Samal ajal julgustas ta Bulgaaria püüdlusi Traakiale, eelistades Bulgaaria Traakiat Vene omale, vaatamata venelastele antud kinnitusele nende laienemisest sinna.
- Austria-Ungari, heideldes väljapääsu eest Aadria merele ja otsides viise laieneda Osmanite riigi arvelt lõunasse, oli täiesti vastu iga teise riigi laienemisele piirkonnas. Samal ajal olid Habsburgide keisririigil omad siseprobleemid märkimisväärse slaavi rahvastikuga, kes võitles Saksa-Ungari kontrolli vastu paljurahvuselises riigis. Serbiat, kelle püüdlused Austria-valitsetava Bosnia suunas ei olnud saladus, peeti vaenlaseks ja Vene mahhinatsioonide peamiseks tööriistaks, kes oli Austria slaavi alamate agiteerimise taga. Kuid Habsburgid ei suutnud saavutada Saksamaa tuge kindlale reaktsioonile. Esialgu rääkis keiser Wilhelm II ertshertsog Franz Ferdinandile, et Saksamaa on valmis toetama Austriat igas olukorras – riskides isegi maailmasõjaga, kuid Austria-Ungari kõhkles. Lõpuks saavutas Saksa Keiserlik Sõjanõukogu 8. detsembril 1912 konsensuse, et Saksamaa on sõjaks valmis vähemalt 1914. aasta keskpaigaks ja noodid sellest saadeti Habsburgidele. Sellest tulenevalt ei võetud meetmeid, kui serblased ühinesid Austria 18. oktoobri ultimaatumiga ja taandusid Albaaniast.
- Saksa keisririik, juba tugevalt seotud Osmanite sisepoliitikaga, oli ametlikult sõja vastu. Kuid oma jõupingutustes võita Bulgaaria Keskriikide poolele ja nähes Osmanite lagunemise paratamatust, mängis mõttega asendada Osmanite Balkani positsioonid sõbraliku Suur-Bulgaariaga selle San Stefano piirides – mõte põhines Bulgaaria kuninga Saksa päritolul ja tema Vene-vastastel tunnetel. Lõpuks, kui Serbia-Austria pinged juulis 1914 taas kuumenesid, kui Serbia toetatud organisatsioon mõrvas Austria-Ungari troonipärija, ei kahelnud keegi võimalikus konfliktis ja puhkes esimene maailmasõda.
Esimese Balkani sõja konfliktid[muuda | muuda lähteteksti]
Bulgaaria-Osmanite lahingud[muuda | muuda lähteteksti]
| Lahing | Aasta | Bulgaaria väejuht | Osmanite väejuht | Tulemus |
|---|---|---|---|---|
| Kardžali lahing | 1912 | Vasil Delov | Mehmed paša | Bulgaaria võit |
| Kirk Kilisse lahing | 1912 | Radko Dimitriev | Mahmut paša | Bulgaaria võit |
| Lüleburgazi lahing | 1912 | Radko Dimitriev | Abdullah paša | Bulgaaria võit |
| Merhamli lahing | 1912 | Nikola Genev | Mehmed paša | Bulgaaria võit |
| Kaliakra merelahing | 1912 | Dimitar Dobrev | Hüseyin bei | Bulgaaria võit |
| Esimene Çatalca lahing | 1912 | Radko Dimitriev | Nazim paša | Osmanite võit |
| Bolayıri lahing | 1913 | Georgi Todorov | Fethi bei | Bulgaaria võit |
| Şarköy lahing | 1913 | Stilian Kovatšev | Enver bei | Bulgaaria võit |
| Adrianoopoli piiramine | 1913 | Georgi Vazov | Gazi paša | Bulgaaria võit |
| Teine Çatalca lahing | 1913 | Vasil Kutintšev | Ahmet paša | Bulgaaria võit |
Kreeka–Osmanite lahingud[muuda | muuda lähteteksti]
| Lahing | Aasta | Kreeka väejuht | Osmanite väejuht | Tulemus |
|---|---|---|---|---|
| Sarantáporo lahing | 1912 | Konstantínos I | Hasan paša | Kreeka võit |
| Giannitsá lahing | 1912 | Konstantínos I | Hasan paša | Kreeka võit |
| Pente Pigadia lahing | 1912 | Sapountzakis | Esat paša | Kreeka võit |
| Soroviçi lahing | 1912 | Matthaiopoulos | Hasan paša | Osmanite võit |
| Himara mäss | 1912 | Sapountzakis | Esat paša | Kreeka võit |
| Dryskose lahing | 1912 | Matthaiopoulos | Esat paša | Osmanite võit |
| Elli lahing | 1912 | Koundouriótis | Remzi bei | Kreeka võit |
| Korytsa vallutamine | 1912 | Damianos | Davit paša | Kreeka võit |
| Límnose merelahing | 1913 | Sapountzakis | Remzi bei | Kreeka võit |
| Bizáni lahing | 1913 | Konstantínos I | Esat paša | Kreeka võit |
Serbia–Osmanite lahingud[muuda | muuda lähteteksti]
| Lahing | Aasta | Serbia väejuht | Osmanite väejuht | Tulemus |
|---|---|---|---|---|
| Kumanovo lahing | 1912 | Radomir Putnik | Zeki paša | Serbia võit |
| Prilepi lahing | 1912 | Petar Bojović | Zeki paša | Serbia võit |
| Bitola lahing | 1912 | Petar Bojović | Zeki paša | Serbia võit |
| Monastiri lahing | 1912 | Petar Bojović | Zeki paša | Serbia võit |
| Shkodëri piiramine | 1913 | Nikola I Petrović | Hasan paša | Serbia võit |
| Adrianoopoli piiramine | 1913 | Stepa Stepanovic | Gazi paša | Serbia võit |
Nimepoleemika[muuda | muuda lähteteksti]
Mõiste "esimene Balkani sõda" koostati järk-järgult, kahes peamises etapis. Pärast sõja puhkemist aastal 1912 märgiti seda maailma ajakirjanduses tavaliselt kui "Balkani" lihtsalt seetõttu, kuna selle teater oli Balkanil. Mistahes muu kindla mõiste puudumisel sellele sõjale oli märge "Balkani" iseenesest heakskiidetud mugav tehniline mõiste, kuigi kõik teadsid, et see oli lihtsalt järjekordne "Balkani" relvastatud konfliktide pikas reas ja seetõttu mitte erinev paljudest eelnenud Balkani sõdadest, mida piirkonnas läbi ajaloo on võideldud. Probleem mõistega tuli ilmsiks, kui aastal 1913 puhkes järgmine piirkondlik sõda. Niipea, kui järjest toimunud sõdu hakati märkima "esimese" ja "teisena", tekkis tõsine probleem: mõiste "esimene Balkani sõda" tähendas tegelikult seda, et mingil moel see oli "esimene" sõda Balkanil, vaatamata nii paljudele eelmistele sõdadele oma ajaloolise ebaõnne poolest tuntud piirkonnas. Siit alates oli juba hilja muuta laialt heakskiidetud mõistet ja sõda sattus historiograafiasse oma problemaatilise nimega.