Galloromaani keeled

Galloromaani keeled
Kõneldakse	Prantsusmaa, San Marino, Monaco, Kanalisaared Itaalia osad, Belgia, Hispaania, Šveits, Magribi osad, Polüneesia, Kanada
Keelesugulus	Indoeuroopa keeled
Euroopa galloromaani keelte kaart

Romaani keelte galloromaani haru hõlmab kõige kitsamas tähenduses prantsuse, oksitaani ja frankoprovansaali keeli. Teised määratlused on aga palju laiemad, hõlmates erinevalt katalaani, galloitaalia ja retoromaani keeli.

Vanagalloromaani keel oli üks kolmest keelest, milles 842. aastal Strasbourgi vanded kirjutati.

Klassifikatsioon

Galloromaani rühma kuuluvad:

• langue d'oïl. Need hõlmavad prantsuse, orleaani, gallo, anžuu, turääni, sentonži, puatuu, burgundia, pikardi, vallooni, lorääni ja normanni keeli/murdeid;
• frankoprovansaali Kesk-Ida-Prantsusmaal, Lääne-Šveitsis ja Loode-Itaalia Valle d'Aosta piirkonnas. Varem peeti seda kas oïl või oksitaani keele murdeks, kuid see on keeleliselt omaette keel või pigem eraldiseisev keelterühm, kuna paljudel selle murretel on vastastikune mõistetavus väike. Sellel on nii prantsuse kui ka oksitaani keele tunnused;
• oksitaani või lenga d'òci murded on näiteks provensaali ja gaskooni-arani.

Teised keeleperekonnad, mis sisalduvad mõnikord gallaromaani keeltes:

• katalaani, mille standardvormid on katalaani ja valentsia keel. Mõned keeleteadlased vaidlustavad katalaani keele kaasamise galloromaani keelte hulka ja eelistavad rühmitada selle iberoromaani keelte hulka. Üldiselt jääb aga ka tänapäevane katalaani keel, eriti grammatiliselt, lähedasemaks tänapäevasele oksitaani keelele kui hispaania või portugali keelele.
• retoromaani keeled, sealhulgas romanši Šveitsis, ladiini Dolomiitide piirkonnas ja friuuli Friulis. Retoromaani keeled võib klassifitseerida galloromaani keelteks või eraldi haruna lääneromaani keeltesse. Retoromaani on mitmekesine rühm, kus Itaalia erimid on mõjutatud veneetsia ja itaalia keelest ning romanši frankoprovansaali keelest.
• galloitaalia keeled. Need hõlmavad piemonte, liguuri, lääne- ja idalombardi, emilia, romanjooli, sitsiilia-galloitaalia ja basilikata-galloitaalia keeli/murdeid. Veneetsia on nii "Ethnologue" kui ka "Glottologi" järgi ka galloitaalia haru osa. Galloitaalia võib klassifitseerida kui galloromaani või kui lääneromaani keelte eraldi haru. Liguuri (ja veneetsia keel, kui seda arvesse võtta) säilitab lõpu -o, olles galloromaani keeltes erandid.

Mõnede keeleteadlaste (Pierre Bec, Andreas Schorta, Heinrich Schmid, Geoffrey Hull) arvates moodustavad retoromaani ja galloitaalia keeled ühe keelelise üksuse nimega "retotsisalpiini" või "padaania", mis hõlmab ka veneetsia ja istrioti murdeid, mille itaaliapäraseid jooni peetakse pealiskaudseks ja teisejärguliseks.

Traditsiooniline geograafiline ulatus

Galloromaani keelte levik sõltub suuresti sellest, millised keeled rühma kuuluvad. Selle kitsaima määratluse alla kuuluvaid (s.o. langue d'oïl ja arpitaani) räägiti ajalooliselt Prantsusmaa põhjaosas, Flandria osades, Alsace'is, Lorraine'i osades, Belgia Valloonia piirkonnas, Kanalisaartel, Šveitsi osades ja Põhja-Itaalias.

Tänapäeval domineerib selles geograafilises piirkonnas üksainus galloromaani keel (prantsuse keel) (sealhulgas Prantsusmaa varasemad mitteromaani alad), mis on levinud ka ülemeremaadele.

Piirkond hõlmab laiemalt ka Lõuna-Prantsusmaad, Katalooniat, Valencia autonoomset piirkonda ja Baleaare Ida-Hispaanias, Andorrat ja suurt osa Põhja-Itaaliast.