Gioachino Rossini

Gioachino Rossini 1865. aastal

Adolph Kunike litograafia noorest Rossinist

Gioachino Rossini (Gioachino Antonio Rossini; 29. veebruar 1792 Pesaro – 13. november 1868 Passy, Pariis) oli Itaalia helilooja. Hinnatud kõigi aegade üheks suurimaks ooperikomponistiks. Itaalia romantilise ooperi isa, bel canto ajastule alusepanija. Itaalia 19. sajandi esimese kolmandiku konkurentsitult tähtsaim helilooja. Oma aja väljapaistvaim koomiliste ooperite komponist. Kutsutud "Pesaro luigeks".

Stendhal on kirjutanud oma raamatus "Vie de Rossini" ("Rossini elu", 1824): „Pärast Napoléoni surma on olnud teine mees, kellest on iga päev räägitud Moskvas ja Napolis, Londonis ja Viinis, Pariisis ja Calcuttas. Selle mehe hiilgus on kitsendatud vaid tsivilisatsiooni piiridega. Ja see mees on alles 32aastane!”. Oli teedrajav isiksus ka prantsuse 19. sajandi ooperi arengusuundade väljakujundamisel. Tema stiilist lähtus enamik itaalia heliloojatest, samuti prantslased Adam, Meyerbeer ja Offenbach ning sakslane Wagner oma loomingutee alguses.

Isabella Colbran ca 1835. Autor Johann Baptiste Reiter

Elulugu

Rossini isa Giuseppe Antonio mängis metsasarve, trompetit ja klavessiini ning töötas tapamajades järelevalvajana. Ema Anna oli Imola ja Ravenna ooperiteatri primadonna. 6-aastasena mängis ta isa ansamblis trianglit. 1806. aastal 14-aastasena asus õppima Bologna konservatooriumisse metsasarve, viiulit, Cavedagni juures tšellot ja klavessiini Giuseppe Prinetti juures. Oli ka sepa juures õpipoiss ning õppis laulmist. Esines professionaalse lauljana ja kirjutas opera buffa stiilis kavatiine. Kirjutas õppimise ajal 17-aastasena esimese ooperi "Demetrio e Polibio" (1809). Tegutses kohalikus ooperimajas mitmesugustes ametites ning kirjutas seal revolutsioonilise laulu, mis pidi innustama itaallasi võitlusele austerlastest okupantide vastu. Esimene professionaalne lavateos oli sädelev ühevaatuseline farss "La cambiale di matrimonio" ("Abieluveksel", 1810), mille esitas Veneetsia Teatro San Moisè. 1812. aastal komponeeris juba neli ooperit, millest Milano La Scalas esitatud "La pietra del paragone" ("Proovikivi") sai kriitikutelt hea vastuvõtu osaliseks. Selle ooperi edu võimaldas saada vabastuse sõjaväeteenistusest ja maestro di cartello tiitli, mis tähendas, et tema nimi garanteerib teatrile publiku.

Rossini hauamonument Firenze Santa Croce katedraalis

1813. aasta kujunes noorele heliloojale läbimurdeaastaks. Taas valmis neli ooperit, millest tänaseni on regulaarselt esitatav "L'italiana in Algeri" ("Itaallanna Alžiiris"). Kriitikud panid imeks, kui värskelt suutis noor helilooja panna kõlama orkestri ning teha koostööd lauljatega. Pärast 1814. aasta suurt edu La Scalale kirjutatud vaimukas buffo draamaga "Il turco in Italia" ("Türklane Itaalias") sai väga soodsa lepingu tollal Euroopa kõige paremal majanduslikul järjel olnud Napoli Teatro San Carlo legendaarselt impressaariolt Domenico Barbaialt. Selles teatris olid palgal tollased itaalia parimad lauljad Isabella Colbran, Giovanni Davide, Manuel García, Andrea Nozzari ja Michele Benedetti. Kõik võimelised ära laulma mistahes raskeimagi partii. Nende võimetega Rossini ka oma loomingus täpselt arvestas. Rossini sai tolle aja kohta unikaalse lepingu. Talle maksti 12 000 franki aastas pluss honorarid. Ta pidi seitsme aasta jooksul kirjutama 10 ooperit ning võis teha samal ajal tööd ka teistele teatritele. Rossini saabus Napolisse 1815 sügisel ja lahkus sealt pärast täidetud lepingut märtsis 1822. Selle aja jooksul kirjutas ta 18 ooperit, millest 10 kuulusid lepingujärgselt Napoli teatritele. Esimene teos, mis San Carlos esitati, oli dramaatiliselt jõuline "Elisabetta, regina d’Inghilterra" ("Elisabeth, Inglise kuninganna"), kus esines ka Rossini tulevane abikaasa, temast 7 aastat vanem Isabella Colbran, kelle energiline helilooja lõi üle oma tööandjalt Barbaialt. Roomas aga esietendusid sel perioodil maestro meistriteosed "Il barbiere di Siviglia" ("Sevilla habemeajaja") ja "La Cenerentola" ("Tuhkatriinu").

1818. aasta paiku hakkas Rossini tunnetama itaalia publiku ükskõiksust ja külmust tema teoste vastu. Kui Napoli leping lõppes, kirjutas veel ainult ühe ooperi Itaalia teatrile. See oli melodramaatiline meistriteos "Semiramide".' 1822 siirdus Viini kaudu Pariisi ning tegutses ka Londonis. Pariisi loominguetapi esimene töö oli kuningas Charles X ekstravagantsete kroonimispidustuste jaoks tollastele Prantsusmaal tegutsenud tipplauljatele komponeeritud briljantne jant "Il viaggio a Reims" ("Teekond Reimsi", 1825). See tõi kaasa lepingu Prantsuse valitsusega komponeerida Pariisi Opérale viis ooperit. 1826. aastal asus alaliselt elama Pariisi kus sai Théâtre-Italieni direktori koha. Tuntud täpse lepingutingimuste täitjana, valmisidki 1826–1829 soovitud viis ooperit. Nendest paistab meistriteosena silma "Le comte Ory" (Ory krahv, 1828) oma soojuse, elegantsi ja huumori poolest. Rossini viimaseks ooperiks üldse jäi 4-vaatuseline, samuti meistriteoseks tituleeritud "Guillaume Tell" ("Wilhelm Tell"). See on prantsuse grand opéra stiilis kirjutatud teos, mis on jäänud omasuguste seas ületamatuks. Teos tõuseb kogu Rossini toodangust esile kui koorile tõsist tööd pakkuv ooper.

Septembris 1829 läks Rossini tagasi Itaaliasse Bolognasse naise ja isa juurde. Prantsusmaal toimusid poliitilised muudatused. Rossinisse hästi suhtunud valitsus läks erru ja Charles X põgenes eksiili. Uus valitsus lõpetas Rossiniga lepingu. Selleks ajaks oli maestro aga oma ooperikomponisti võimed ammendanud. Õieti demonstreeris ta taas oma tugevat ja kompromissitut iseloomu ning loobus 37-aastaselt ooperite komponeerimisest, mis oli talle toonud ülemaailmse kuulsuse. On väidetud, et loobumise üheks põhjuseks oli tervis, sest ta kannatas tõsise maniakaalse depressiooni all, mille oli põhjustanud pidev ületöötamine 17 aasta jooksul. Lisaks sellele põdes kroonilist süüfilist, mille oli hankinud prostituutidelt, kellega abieluväliselt aktiivselt suhtles. Haigus oli jätnud tema hinge sügava süü- ja häbitunde. Selleks ajaks oli ta saavutanud täieliku majandusliku sõltumatuse ning erinevalt oma paljudest kolleegidest oskas rahaga mõistlikult ja ratsionaalselt ümber käia.

Rossini elas veel 39 aastat, kuid kirjutas vaid religioosse suurvormi ("Stabat mater", 1833) ning hulgaliselt väiksemaid orkestri- ja vokaalteoseid. Tema esimene loominguperiood oli olnud unikaalne: 19 aasta jooksul komponeeris 39 ooperit, millest vaid üksikud ebaõnnestusid. Kümmekonda neist on nimetatud meistriteosteks. Alates 1840. aastatest haaras teda vaimne depressioon, mis oligi peamiseks takistuseks, et jätkata aktiivset komponeerimist. Kui 1845. aastal suri Isabella Colbran, abiellus Rossini maalikunstnik Horace Vernet' endise armukese Olympe Pélissier'ga. 1836–1855 elas peamiselt Bolognas. Seejärel pöördus 1855 kevadel tagasi Pariisi, kus lootis arstidelt saada oma süvenevate haiguste tõrjeks efektiivsemat ravi.

Ta oli väga hea kokk ning tuntud eksklusiivse gurmaanina. Oli Pariisis elades väga kriitiline prantslaste söögikommete suhtes ning laskis sinna endale delikatesse saata Itaaliast. Talle meeldis korraldada hiilgavalt külluslikke õhtusööke ning kutsuda sinna tollaseid Pariisi „arvamusliidreid” ja avaliku elu tegelasi. Korraldas Pariisis oma kuulsaid suareesid, mille külaliste hulgas olid Verdi, Liszt, Niccolò Paganini, Meyerbeer, Auber, Gounod, Saint-Saëns, Thomas, Boito, Eugène Delacroix, Gustave Doré, Alexandre Dumas (isa), Francesco de Sanctis, Lules Dupré jt parajasti Pariisis resideerivad kuulsad heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud ning hulgaliselt nimekaid lauljaid, kes võisid tunde kuulata maestro vaimukaid lugusid elust ning inimestest, tema gurmaanlikke tõekspidamisi ja nautida maestro musitseerimist. Rossini oli müütiline isiksus noortele heliloojatele, kellele ta kunagi ei keeldunud oma nõu või abi andmast. Kui üks neist talt kunagi küsis, millal on õige aeg kirjutada ooperile avamäng, vastas Rossini, et tuleb oodata esietenduse päeva eelset õhtut. „Miski ei stimuleeri paremini komponeerima kui hädavajalikkus homseks tööga valmis saada, kui impressaario ahastades juukseid kitkub ja noodikirjutaja sulg käes ootab, et saaks orkestrile õigeaegselt avamängu ulatada.” Ta lisas selgituseks, et tema ajal olid kõik Itaalia impressaariod kiilaspead juba enne, kui nad said 30 aastaseks. Näiteks Barbaia pani ta oma majas ühte väikesesse tuppa luku taha taldrikutäie makaronidega enne "Otello" esietendust ja ähvardas maestrot mitte lubada elavana toast välja, kui paberile ei ole pandud avamängu viimane noot. "La gazza ladra" ("Varastaja harakas") esietenduse eelõhtul lukustas La Scala direktor ta teatrimaja katusekambrisse ning pani valvesse neli kopeerijat, kes said kambri aknast välja visatud noodilehed ükshaaval, vastavalt avamängu valmimisele kopeerimiseks, et orkester saaks loo jupphaaval selgeks õppida. Selle ooperi avamäng on võrratu meistriteos. "Il barbiere di Siviglia" puhul kasutati maestro suhtes samu võtteid, kuid siis ei tulnud vaim peale ja ta oli sunnitud kasutama varem komponeeritud "Elisabetta" avamängu. Varem polnud see publikule meeldinud, kuid nüüd kutsus kuulajates esile marulise vaimustuse. Le comte Ory avamäng valmis, kui Rossini oli kalal ja kuulas jalgupidi vees oma võõrustaja selgitusi Hispaania finantsolukorrast. "Mosè in Egitto" puhul jäi aga avamäng üldse kirjutamata.

Vaatamata oma ulatuslikule ooperiloomingule pidas Rossini end ise laisaks inimeseks ning laskis seda ka välja paista. Kui uue ooperi esitamise tähtaeg väga peale surus, sundis ta end sageli töötama kiirustades ja öösiti ilma klaveri taha istumata. Reeglina magas ta aga hommikuti kaua ning armastas ärgates voodis vedeledes komponeerida. Ehkki pidas lisaks oma abikaasadele samaaegselt lugu teistest, eriti kergete elukommetega naistest, olles nende kapriisidele suhtes ükskõikne, siis oma ooperites esinenud primadonnasid pidas raudses haardes ega lubanud neil mingilgi viisil talle omi tahtmisi naiselike võlude pakkumise kaudu peale suruda. Võitles järjekindlalt heliloojate prestiiži tõstmise eest, keda tollases Itaalia ja Prantsusmaa ooperiühiskondades hinnati madalamalt kui nimekaid soliste ja isegi libretiste.

Rossini suri reedel, 13. novembril 1868. Abikaasa Olympe oli tema surivoodi kõrval. Verdi kirjutas sel puhul: „Maailm on kaotanud suure nime! Ta oli kõige laialdasemalt tuntud. Tal oli meie aja kõige parem reputatsioon. Ta oli Itaalia hiilgus!”. Rossini maeti Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule Cherubini, Chopini ja Bellini naabrusesse. 1887 maeti tema maised jäänused ümber Firenze Santa Croce katedraali Michelangelo Buonarroti, Galileo Galilei, Niccolò Machiavelli, Dante jt Itaalia suurmeeste kõrvale. Ümbermatmise protsessioonis osales 6000 leinajat, mängis neli sõjaväeorkestrit ja laulis 300-liikmeline koor. Nad esitasid katedraali treppidel palvusestseeni „Dal tuo stellato soglio” Rossini ooperist "Mosè in Egitto" ("Mooses Egiptuses"). Pesaros korraldatakse alates 1980 igal aastal Rossini festivale, kus tulevad reeglina taas ettekandele seni unustuses olnud või vähe esitatud teosed. Rossini on tegelaskujuks Bernhard Paumgartneri ooperis "Rossini in Neapel".

Looming

Teosed: Demetrio e Polibio (Rooma, 1812), La cambiale di matrimonio (Veneetsia, 1810), L’equivoco stravagante (Bologna, 1811), L’inganno felice (Veneetsia, 1812), Ciro in Babilonia (Ferrara, 1812), La scala di seta (Veneetsia, 1812), La pietra del paragone (Milano, 1812), L’occasione fa il ladro (Veneetsia, 1812), "Il signor Bruschino" ("Sinjoor Bruschino"; Veneetsia, 1813), Tancredi (Veneetsia, 1813), L’italiana in Algeri (Veneetsia, 1813), Aureliano in Palmira (Milano, 1813), Il turco in Italia (Milano, 1814), Sigismondo (Veneetsia, 1814), Elisabetta, regina d’Inghilterra (Napoli, 1815), Torvaldo e Dorilska (Rooma, 1815), "Il barbiere di Siviglia" ("Sevilla habemeajaja"; Rooma, 1816), La gazzetta (Napoli, 1816), Otello (Napoli, 1816), La Cenerentola (Rooma, 1817), La gazza ladra (Milano, 1817), Armida (Napoli, 1817), Adelaide di Borgogna (Rooma, 1817), Mosè in Egitto (Napoli, 1818), Adina (Lissabon, 1818), Ricciardo e Zoraide (Napoli, 1818), Ermione (Napoli, 1819), Eduardo e Cristina (Veneetsia, 1819), La donna del lago (Napoli, 1819), Bianca e Falliero (Milano, 1819), Maometto II (Napoli, 1820), Matilde di Shabran (Rooma, 1821), Zelmira (Napoli, 1822), Semiramide (Veneetsia, 1823), Il viaggio a Reims (Pariis, 1825), Le siège de Corinthe (Pariis, 1826), Moïse et Pharaon (Pariis, 1827), Le comte Ory (Pariis, 1828), Guillaume Tell ("Wilhelm Tell", Pariis, 1829).

Eestis on lavastatud järgmisi Rossini oopereid: Sevilla habemeajaja (Estonia 1922, 1926, 1943, 1948, 1994; Vanemuine 1946, 1948, 1981), Türklane Itaalias (Estonia 1971), Abieluveksel (Vanemuine 1985, 2006 Estonia Talveaed 1992), Itaallanna Alžiiris (Vanemuine 1994), Tuhkatriinu (Estonia 2006), Wilhelm Tell (Estonia 2008).

Vaata ka

• Väike pidulik missa

Välislingid

• Rossini Opera Festival
• Alvar Loog. Rossini maratonooper Estonias Postimees, 29. detsember 2008