Wilhelm Tell (ooper)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Wilhelm Tell" (prantsuskeelne originaalpealkiri Guillaume Tell, itaalia versioonis Guglielmo Tell) on Gioachino Rossini ooper algselt neljas, ümbertöötatuna kolmes vaatuses Etienne de Jouy ja Hippolyte-Louis-Florent Bisi libretole koostöös Armand Marrast’ ja Adolphe Crémieux’ga Friedrich von Schilleri draama "Wilhelm Tell" (1802) järgi. Üks väljapaistvamaid grand opéra kategooriasse kuuluvaid teoseid, kus on ühendatud nii prantsuse kui ka itaalia ooperitraditsioonid ja kombed. 37-aastase Rossini viimane, kõige pikem ja ambitsioonikam ooper. Juba komponeerimise ajal kinnitas Rossini, et see ooper jääb tema viimaseks. Elas pärast selle teose väljatulekut veel ligi 40 aastat.

Esietendus[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaettekanne toimus 3. augustil 1829 Pariis Opéras (Salle Le Peletier). Rollide loojad olid Henri-Bernard Dabadie (Tell), Adolphe Nourrit (Arnold), Laure Cinti-Damoreau (Mathilde), Alex Prévost (Gessler), Nicolas-Prosper Levasseur (Walter Furst), Alexis Dupont (Ruodi), Louise-Zulme Dabadie (Jemmy). Dirigent oli François Antoine Habeneck.

Esietendus osutus liiga pikaks, publikule koormavaks ning tenorile üliraskeks. Kolme järgneva etenduse ajal tehti sedavõrd palju kärpeid, et ooperisse jäi alles kolm vaatust, kuid kestis ikkagi neli tundi. Arnoldi rolli esmaettekandjale Adolphe Nourrit’le valmistas Rossini muusika sedavõrd üle jõu ja võimete käivaks, et pärast esietendust keeldus ta laulmast IV vaatuse ränkrasket aariat "Asile héréditaire" ja sellele järgnevat kabalettat. Seda arvestades lühendas Rossini ooperit ning kirjutas avamängu viimase osa põhjal ooperile uue finaali. Teost on esitatud nii prantsuse kui itaalia keeles.

Ooperit on väga kõrgelt hinnanud Donizetti, Wagner ja Berlioz. Donizetti on öelnud, et esimese ja kolmanda vaatuse võib olla kirjutanud Rossini, kuid teise vaatuse on kirjutanud Jumal. Kui üks austaja ütles Rossinile, et ta oli eelmisel õhtul tema ooperit kuulnud, vastanud Rossini: "Mis? Kogu ooperit tervikuna?". 1864. aastal viitas Offenbach oma patriootlikus trios "Lorsque la Grèce est un champ de carnage" opereti La Belle Hélène ("Ilus Helena") II vaatuses Rossini "Wilhelm Tellile".

Selle ooperi neljaosaline (inimene ja loodusjõud, torm, pastoraal, kappav ratsavägi) avamäng on oma meloodilisuse ja meeleolukuse tõttu hinnanguliselt kõige kuulsam omasuguste seas ning on kujunenud populaarseks kontsertnumbriks. Selle energiline IV osa "Šveitsi sõdurite marss" on olnud kasutusel Ameerika raadio- ja telesaadetes The Lone Ranger. Mitut avamängu osa on kasutatud populaarsetes filmides A Clockwork Orange ("Kellavärgiga apelsin") ja The Eagle Shooting Heroes ("Kotkast küttivad kangelased"). Dmitri Šostakovitš viitas sellele avamängule oma 15. sümfoonia esimeses osa finaali peateemas.

Ooperi levik[muuda | muuda lähteteksti]

Teose laialdast levikut on takistanud tema pikkus ja lauljatele esitatavad väga kõrged vokaalsed nõudmised. Välja­tulekust peale on teos pea alati kannatanud tugevate kärbete pärast, et ettekanne mahutada publiku taluvuse piiridesse. Ooperi laialdasema leviku takistuseks on eriti olnud väga raske tenoripartii oma suure ulatuse ja kõrgete nootide tõttu. Sageli on teatritel olnud suuri raskusi nõutava laulja leidmisega.

Itaalia ooperipublik oli küll sügavalt solvunud oma iidoli Rossini elamaasumisest Pariisi, kuid ikkagi tõlgiti teos kiiresti huvi äratamiseks itaalia keelde ning esitati 17. septembril 1831 Lucca ooperimajas. Edaspidigi esitati Itaalias tõlgitud versiooni. Kaua aega tegi karm Itaalia tsensor kõik, et seda ooperit üldse ei esitataks. Tsensor pidas seda teost liiga revolutsiooniliseks. Seetõttu oli üle poole sajandi Itaalia lavastuste arv piiratud. Napoli Teatro San Carlo esitas ooperi 1833. aastal, kuid siis pidas umbes pool sajandit vahet kuni tuli välja uue lavastusega. Esimene Veneetsia Teatro La Fenice lavastus toimus alles 1856. aastal.

Väljaspool Pariisi ja Itaaliat esitati ooperit kõigepealt Viinis. Vaatamata Austria karmidele tsensuuriprobleemidele, esitas Wiener Hofoper ooperit aastatel 1830–1907 koguni 422 korda. Londoni Drury Lane oli vägagi operatiivne ja tuli välja inglise keelde tõlgitud variandiga 1. mail 1830. Londoni itaaliakeelne lavastus järgnes 1839. aastal  Her Majesty Theatre trupi ettekandes ja prantsuse keelne algversioon Covent Gardenis 1845. aastal. New Yorgis esitati "Wilhelm Telli" esimest korda 19. septembril 1831. Kuid järgmine lavastus Ameerikas leidis aset alles 1923. aastal Metropolita Operas. Kui ooper 1893. aastal etendus Barcelona Gran Teatre del Liceus, viskas anarhist Santiago Salvador teatrisaali kaks pommi. Vaid üks pomm lõhkes. 20 ooperisõpra said surma ning 30 vigastada. Itaalias alustati ooperi taasesitamist 1930. aastatel. Etendused toimusid Firenzes, Milanos ja Roomas, seejärel ka Pariisis ja Berliinis. Kaasajal leiab küll esitamist, kuid mitte piisa­valt, pidades silmas selle teose suuri väärtusi. Eestis esitas Estonia Telli lugu 2008. aastal kontsertettekandena.

Peamised osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Wilhelm Tell (bariton)
  • Arnold Melchtal (tenor), kantoni vanem
  • Walter Furst (bass)
  • Mathilde (sopran), Habsburgide printsess
  • Melchtal (bass), Arnold Melchtali isa
  • Gesler (bass), Austria kantonite Uri ja Schwyz kuberner
  • Rodolphe (tenor), Gesleri vahtkonnaülem
  • Leuthold (bariton), lambur
  • Ruodi (tenor), kalur
  • Hedwige (metsosopran), Telli naine
  • Jemmy (sopran), Telli poeg

Ooperi sisu algvariandi järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 1308. aastal austerlaste poolt okupeeritud Šveitsi Uri kantoni Altdorfi linna väljakul, Luzerni järve lähedal, Rütli kõrgustikul ja Melchtali majas.

I vaatus.

Luzerni järve lähedal peetakse lambakoerte festivali. Kohalikud talupojad valmistavad kolme uue abielupaari jaoks karjasemaju. Šveitslaste vastupanuliikumise juhi Melchtali poeg Arnold on päästnud uppumissurmast Habsburgide printsessi Mathilde. Noorte vahel tärganud armastus peab aga poliitilise olukorra tõttu jääma avalikkuse ees varjatuks. šveitsi patrioot Wil­helm Tell jälgib kõrvalt lõbutsevaid talupoegi. Tegevust katkestavad sarvehelid. Need annavad märku kantoni lugupeetud vanema Melchtali saabumisest. Telli naine Hedwige veenab teda noorpaare õnnistama. Melchtal teebki seda vastavalt traditsioonidele. Õnnistamisele järgneb laulmine, tantsimine ja vibulaskmise võistlus, mille Telli noor poeg Jemmy võidab.

Konspiraator Arnold Melchtal on Telli sõber ja räägib talle oma õnnetust armastusest  Mathilde vastu. Nad on vandunud igavest armastust ning otsustanud abielluda, kuid naine on soovinud, et Arnold astub šveitsi okupee­rivate austerlaste teenistusse. Kui Arnold valiks kodumaa, reedaks ta armastuse. Kui valib aga Mathilde, reedab kodumaa. Tell soovitab tal ühi­neda tema ja Walteri Fursti poolt juhitavate kodu­maa kaitsjatega. Arnold on nõus.

Külasse tulevad türannist kuberneri Gesleri vahtkonna mehed Rodolphe juhtimisel. Nad jälitavad haavatud lambur Leutholdi, kes on tapnud oma tütre kaitsmiseks ühe Gesleri meestest. Nendega on kaasas ka Mathilde. Tell päästab Leutholdi jälitajate käest, viies ta tormi ajal paadiga üle järve. Melchtal soovitab külaelanikele, et nad ei ütleks Rodolphele, kes abistas Leutholdi. Gesler otsustab lamburi abistamise eest karistada külaelanikke. Rodolphe võtab vana Melchtali vahi alla ning viib endaga kaasa.

II vaatus

Arnold ja Mathilde kohtuvad pimedusekatte all järve ääres ja räägivad armastusest. Mathilde kutsub Arnoldit tagasi linna "kuulsuse väljadele". Tell ja Walter Furst jälgivad nende kohtumist. Nad pärivad Arnoldit, et miks ta armastab rõhujatest austerlaste printsessi Mathildat. Arnold otsustab jätkata võitlust austerlaste vastu. Walter ütleb talle, et Gesler on tema isa hukanud. Arnold tõotab kättemaksu. Kui kolm meest kinnitavad oma pühendumust iseseisvuse saavutamisele, liituvad nendega Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni kantoni mehed. Kõik nad kinnitavad oma valmisolekut võidelda või surra Šveitsi vabaduse eest.

III vaatus

Arnold on tulnud Mathildile ütlema, et maksab oma isa surmamise eest kätte ning loobub hiilgusest ja Mathildest. Ta ütleb naisele, et tema isa hukati Gesleri poolt. Mathilde mõistab kuriteo hukka ja saab aru nende armastuse võimatusest.

Altdorfi linnaväljakul tähistatakse Austria ülemvõimu 100. aastapäeva Šveitsis. Sõdurid ülistavad Geslerit ja Austria keisrit. Gesler on lasknud oma mütsi panna posti otsa, mida linnaelanikud peavad kummardades austama. Ta annab ka käsu, et valitsemise sajandi tähistamiseks peab rahvas tantsima ja laulma.

Sõdurid on märganud Šveitsi parimat ammukütti Telli ja tema poega rahvamassis. Mõlemad keelduvad mütsi austamast. Rodolphe tunneb Tellis ära Leutholdi päästja ja laseb ta arre­teerida. Tell soovitab tungivalt Jemmyl põgeneda, et süüdata  märgutuled, mis kutsuvad rahvast ülestõusule. Gesler püüab poisi enne kinni ja teatab Tellile, et ta võib poja päästa, kui tabab noolega tema pähe asetatud õuna. Linnaelanikud on sellisest julmusest häiritud, kuid Jemmy julgustab isa võtma väljakutse vastu.

Tell võtab oma vibu ja kaks noolt. Teine nool on mõeldud juhuks, kui ta peaks poega tabama. Siis laseb ta selle Gesleri südamesse. Tell laseb esimese noole osavalt läbi poja pealaele pandud õuna. Rahvas ülistab Telli, kuid Gesler on maruvihane. Teist noolt nähes nõuab ta, et mida Tell sellega kavatseb teha. Tell tunnistab, et tal on soov sellega tappa Gesler.

Gesler tahab viia Telli üle Luzerni järve Küssnachti kindlusse. Rodolphe kardab minna tormisele järvele. Gesleri sõdurid võta­vad Telli siiski kinni ning saadavad teise linna ti­muka kätte. Mathilde võtab Jemmy oma hoole alla.

IV vaatus

Telli arreteerimisest teadlik Arnold on meeleheitel, kuid jätkab kättemaksu plaani elluviimist. Temast saab Telli vangisoleku ajal vabadusvõitlejate juht. Kohale saabunud konföderalistid kinnitavad, et kättemaks õnnestub,

Mathilde viib Jemmy tagasi kodukülla ja pakub end Telli vabastamiseni patrioo­tidele pantvangiks. Hedwige palub Mathildelt abi ning printsess on nõus šveitslasi aitama. Jemmy ja Hedwige panevad Telli maja põlema, mis on signaaliks Arnoldi poolt juhitavatele mässulistele võitluse alustamiseks. Segaduste käigus Tell põgeneb. Ta tapab Gesleri ja ühineb patriootidega. šveits­lased saavutavad austerlaste üle võidu. Arnoldit ootab kodukülla naastes Mathilde.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

·        Avamäng

·        Koor "Quel jour serein le ciel présage"

·        Telli, Hedwige, Jemmy ja Fischer kvartett "Accours dans ma nacelle"

·        Ansambel kooriga "Pasteurs, que vos accents s’unissent"

·        Telli ja Arnoldi duett "Où vas-tu? quel transport t’agite?"

·        Koor "Hyménée, ta journée fortunée luit pour nous"

·        Ansambel "Que du ravage"

·        Mathilde romanss "Sombre forêt"

·        Jäägrite koor "Quelle sauvage harmonie"

·        Arnoldi ja Mathildeduett "Oui, vous l’arrachez à mon âme"

·        Mathilde aaria "Pour notre amour plus d’espérance"

·        Mathilde kabaletta "Sur la rive étrangère"

·        Matilde ja Arnoldi duett "Sur la rive étrangère"

·        Marss ja koor "Gloire au pouvoir suprême"

·        Gesleri, Rodolphe´i, Telli ja Jemmy kvartett "Tant d’orgueil me lasse"

·        Telli aaria "Sois immobile, et vers la terre"

·        Jemmy aaria "Ah! que ton âme se rassure"

·        Arnoldi aaria "Asile héréditare"

·        Tiroollaste koor "Toi que l’oiseau ne suivrait pas"

·        Hedwige ja Mathilde duett "Toi, qui du faible es l’espérance"

·        Arnoldi kabaletta "Amis, amis, secondez ma vengeance"

·        Finaal "Porquoi ta présence, ô mon pére!" 

·        Hedwige palvus  "Toi, qui du faible est l’espérance"

Samal teemal on kirjutanud oopereid: Grétry (1791), B. A. Weber (1795), Carr (1796) ja Baillou (1797).

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
  • Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, Bellini, London, 1994
  •  The New Grove Dictionary of Opera, vol. III, London, 2004