Itaallanna Alžiiris

"Itaallanna Alžiiris" (originaalpealkiri itaalia keeles "L’Italiana in Algeri") on Gioachino Rossini koomiline ooper (dramma giocoso) kahes vaatuses Luigi Mosca samanimelisele ooperile (1808) Angelo Anelli kirjutatud libreto järgi. Mõningaid tekstilisi muudatusi tegi libretist Gaetano Rossi. Esmaettekanne toimus 22. mail 1813 Veneetsia Teatro San Benedettos.

Helilooja oli 21-aastane, kui ta selle ooperi komponeeris. Teosest kujunes tema esimene suurt publikumenu nautinud ooper, mida on nimetatud ka Rossini parimate koomiliste (buffo) ooperite "Sevilla habemeajaja" ("Il barbiere di Siviglia") ja "Tuhkatriinu" ("La Cenerentola") kõrval samuti meistriteoseks. Sisaldab meloodilist muusikat, voolavaid aariaid, tempokaid ansambleid ja vaimukat teksti. Ooperi sünnile aitas kaasa tema enda "La pietra del paragone" läbikukkumine Veneetsias, mille asemele taheti võtta mängukavva Carlo Coccia poolt lubatud uus ooper, kuid see ei valminud. Seejärel tehti Rossinile ettepanek kirjutada muusika Anelli libretole "L’italiana in Algeri", millele oli 1808 kirjutanud ebaõnnestunud muusika Mosca. Rossini täitis Veneetsia teatri tellimuse 27 päevaga, ehkki ta ise on väitnud, et 18 päevaga. Seejuures usaldas Rossini retsitatiivide kirjutamise ja aaria "Le femmine d'Italia" komponeerimise tundmatule noorele komponistile. Ooper on tähelepanuväärne sellegi poolest, et Rossini on seganud kokku tõsise ja koomilise ooperi stiili. Avamäng on väga olnud väga populaarne ning sageli esitatav kontsertettekandena.

Publik oli alguses vaenulikult meelestatud, arvates, et tuleb Mosca muusika modifikatsioon. Saalitäis ooperigurmaane taltus aga kiiresti, kui kuulis lahti rulluvat sädelevat teost. Etendus lõppes publiku vaimustushüüetega. Järgmisteks etendusteks ja lavastusteks Vicenzas, Milanos ja Napolis tegi Rossini mitmeid täiendusi ja parandusi vastavalt kasutada olnud lauljate võimetele. Teos oli kohe peale väljatulekut ettekandmisel koguni kolmes Veneetsia teatris korraga, samuti Bolognas, Livornos, Pariisis ja Lissabonis. Oli esimene Rossini ooper, mida esitati Saksamaal. Ooper püsis katkematult kuni 1830. aastani Euroopa ja USA teatrite repertuaaris. Londoni esietendus oli 1819 ja New Yorgis 1831. Aeg-ajalt esitati ka mõnes Itaalia teatris 19. sajandi teisel poolel, mil Rossini populaarsus käis tugevalt alla ja jäi Verdi ning Donizetti varju. 20. sajandi esimene lavastus toimus alles 1925 Torino teatris Conchita Superviaga Isabella osas. Seejärel levis teos taas kiiresti üle Euroopa ja ka Ameerikasse ning on kuulunud rohkem või vähem teatrite püsirepertuaari ka 21. sajandil. Eestis oli see koomiline ooper ettekandmisel Vanemuises 1994. aastal.

Rollide esmaesitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Rollide esmaesitajad: Marietta Marcolini (Isabella), Filippo Galli (Mustafà), Luttgard Annibaldi (Elvira), Annunziata Berni Chelli (Zulma), Serafino Gentili (Lindoro), Paolo Rosich (Taddeo), Giuseppe Spirito (Haly).

Rollid[muuda | muuda lähteteksti]

Peamised osad: Mustafà (bass), Elvira (sopran), Zulma (metsosopran), Haly (bass), Lindoro (tenor), Isabella (kontraalt), Taddeo (bass).

Faabula[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub umbes 1805. aasta paiku Alžiiris. Elvira kaebab oma orjatar Zulmale, et abikaasa Mustafà Bei on tema vastu külm ja ükskõikne. Julgust kogunud, proovib Elvira Mustafaga rääkida, kuid mees vastab karmilt, et Elviral on mõttetu teda jätkuvalt tülitada. Mustafà nimelt ei tea, mida naisega peale hakata. Ta käsib oma korsaaride kaptenil Halyl leida talle elavaloomuline eurooplannast naine. Lindoro on sattunud Mustafà kätte vangi ja on nüüd tema lemmikori. Mustafà poolt hüljatud Elvira on heitnud silma Lindorole, keda tema ettevõtmistes abistab Zulma. Mustafà lubab, et Elvira võib Lindoroga abielluda. Lindoro aga mõtleb vaid oma väljavalitule Isabellale. Itaallanna Isabella on koos oma eaka austaja Taddeoga siirdunud kaua kadunud armastatud Lindoro otsingutele. Isabella laev jookseb Alžeeria rannikul karile. Haly viib Mustafàle teate, et ta on leidnud soovitud Euroopa naise. Isabella viiakse Mustafà ette, kellele too otsekohe meeldib. Mustafà asub Isabellaga flirtima. Kaval naine aga soovib, et Lindoro antaks talle orjaks. Selle soovi on Mustafà sunnitud täitma. Lindoro ja Taddeo kavandavad plaani mis on seotud „Pappataci” vennaskonnaga. Selle vennaskonna tegutsemise põhireegliks on palju süüa ja vait olla. Selle liikmeks meelitatakse ka Mustafà. Isabellal, Lindorol ja Taddeol õnnestub purjus Mustafà nina alt laevale põgeneda. Lihtsameelne Mustafà arvab, et just selle näilise põgenemise kaudu testitakse tema valmisolekut kuuluda „Pappataci” vennaskonda. Kui ta saab aru, et on lolliks tehtud, pöördub õnnetu bei tagasi oma hüljatud abikaasa Elvira juurde ja palub talt andestust, teatades, et tal on kõrini ebasiirastest ja petlikest Euroopa naistest.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

Lindoro kavatiin „Languir per una bella”;
Lindoro ja Mustafà duett „Se inclinassi a prender moglie”;
Isabella aaria kooriga „Cruda sorte!”;
Isabella aaria „Già so per practica”;
Isabella ja Taddeo duett „Ai capricci della sorte”;
Mustafà aaria „Già d’insolito ardore”;
koor „Viva, viva il flagel delle donne”;
ansamblid „Pria di dividerci da vpi, signore”, „Nelle testa ho un campanello” ja „Mio signore”;
Taddeo aaria kooriga „Ho un gran peso sulla testa”;
Isabella, Mustafà, Taddeo ja Lindoro kavatiin „Per lui che adoro”;
Mustafà, Lindoro ja Taddeo tertsett „Pappataci! Che mai sento!”.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Osborne, Charles. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Oregon, 1994;
Made, Tiit. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012.