Semiramide

„Semiramide” on Gioachino Rossini ooper (melodramma tragico) kahes vaatuses Gaetano Rossi libretole Voltaire'i tragöödia "Sémiramis" (1748) järgi. Hinnatud meistriteoseks. Maestro viimane Itaalia teatritele kirjutatud ooper enne Pariisi elamaasumist. Tema parim, nauditavaim ja ka nõudlikem tõsine ooper.

Saamislugu

Pärast mitmeid kõrgetasemelisi ja säravaid koomilisi oopereid ("Il barbiere di Siviglia", "La Cenerentola", "Il turco in Italia", "L'italiana in Algeri") huvitus Rossini peamiselt tõsisema sisuga ooperitest (opere serie). Selleks oli ka oluline põhjus, sest hispaanlannast tollane Itaalia juhtiv sopran Isabella Colbran oli Rossinile nii elus kui ka loomingus rohkem kui lepingujärgne kolleeg Napoli Teatro San Carlos. Rossinist seitse aastat vanem Colbran oli esialgu tolle aja Itaalia juhtiva ooperikomponisti armuke ja siis abikaasa. Colbranile on Rossini komponeeritud oma kuues ooperi peaosa.

Töö „Semiramidega” algas koos libretistiga 1822. aasta oktoobris. Helilooja ja libretist tegid mitme nädala jooksul Voltaire'i tragöödiasse olulisi muudatusi. Muusika komponeerimiseks kulus 33 päeva. Kõik Colbrani soovid said arvestatud ja suunised täidetud. Nagu tavaliselt oli Rossinil kombeks, valmis avamäng viimasel minutil enne esietendust. Seekord kujutas see endast ooperis esitamisele tulevate lugude kokkuvõtet.

Esietendus

Esmaettekanne toimus 3. veebruaril 1823 Veneetsia Teatro La Fenices. Rollide esmaesitajad olid Isabella Colbran (Semiramide), Rosa Mariani (Arsace), Filippo Galli (Assur), John Sinclair (Idreno), Matilde Spagna (Azema), Luciano Mariani (Oroe). Dirigeeris Antonio Cammerra.

Esimene vaatus kestis 2,5 tundi ja teine 1,5 tundi. Kahe vaatuse vaheajal esitati koreograaf Francesco Clerico poolt lavastatud lühiballetti "Adelaide di Guesclino". Veneetsia ooperisõber sai ligi kuus tundi head meelelahutust. Ooperi ülesehitus ja Rossini keerukam muusika oli tollasele hästi ooperieluga tuttavale publikule harjumatu. Seetõttu ei osatud esimese vaatuse lõpuks selget seisukohta võtta ja aplaus oli tagasihoidlik. Kuid teine vaatus lõppes juba ovatsioonidega. Nii Rossini kui ka Colbran said publikult suured ovatsioonid ning pidid minema korduvalt eesriide ette kummardama. Semiramide roll ise on aga tõeline maiuspala kõrgetasemelistele sopranitele oma võimete ja laulmistehnika demonstreerimiseks.

Sellel Veneetsia teatri hooajal, mis lõppes 10. märtsil, esitati Rossini uudisooperit veel 28 korda ehk praktiliselt iga päev. Kuna iga päev laulmine oli solistidele kurnav ja helilooja ise rohkem kui kolmel esimesel etendusel kohal ei viibinud, siis tehti tema seljataga mitmeid jooksvaid kärpeid vastavalt lauljate soovidele. Aariaid jäeti ära või lühendati. Täiesti välja kärbiti Idreno esimeses vaatuse aaria. See praktika tekitas publiku seas viha ja proteste. Tollal oli kombeks, et suur osa publikust käis sama tükki vaatamas mitmel õhtul. Publik pöördus abi saamiseks politsei poole, kui märkas kärpeid. Politsei tuli siis teatrisaali ja sundis soliste tegema oma tööd täies mahus. Polnud oluline ka see, kui kellegi hääl koormust välja ei kannatanud. Järgmisel aastal, kui ooper esietendus Londonis ja Rossini ise seal kohal oli ning ka etendusi dirigeeris, nõudis ta teose esitamist täies mahus, kuid muutis lõppu, pannes sinna koorinumbri.

Ooperi levik ja edu

Ooper saavutas kiiresti populaarsuse nii Itaalias kui ka välismaal. Väljatuleku aastal toimusid esietendused Napolis ja Viinis. 1824. aastal võeti „Semiramide” repertuaari Milano La Scalas, Padovas, Münchenis, Londonis ja Berliinis. 1825. aasta Pariisi etenduste jaoks lisas maestro prantslastele meelepärase balletistseeni, pikendas Semiramide ahastuse numbrit ja muutis Arsace leinavast mõrvarist kuulsaks kuningaks. 

„Semiramide” püsis ooperiteatrite repertuaaris 19. sajandi lõpuni. 20. sajandi alguses oli mõnda aega unustuses. 1932. aastal oli ooper tagasi teatrite repertuaaris. Algust tegi Rostocki teater saksakeelse tõlkevariandiga. Seejärel avastasid ka itaallased Rossini meistriteose 1940. aasta Firenze festivali "Maggio Musicale Fiorentino" etendusega. Kui Milano La Scala lavastas tüki 1962. aasta detsembris Joan Sutherlandi ja Giulietta Simionatoga peaosades algas ooperi uus võidukäik. Tänapäeval kuulub juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaari. Eestis pole seda ooperit laval esitatud. Küll demonstreeriti sellest ooperifilmi 2018. aastal Arvo Pärdi päevade ajal Vabaõhumuuseumis.

Tegelased

• Semiramide (sopran), Babüloonia kuninganna, kuningas Nino lesk
• Idreno (tenor), India kuningas
• Oroe (bass), ülempreester
• Assur (bass), prints, Baali järeltulija
• Arsace (kontraalt), Assüüria armee komandör
• Azema (sopran), printsess, Baali järeltulija
• Mitrane (tenor), vahtkonna kapten
• Kuningas Nino vaim

Ooperi sisu

Tegevus toimub umbes 8. sajandil e.m.a Babüloonias Baali templis, rippuvates aedades, lossi troonisaalis, kuningas Nino hauakambris ja Semiramide eluruumides.

I vaatus

Babüloonia kuninganna Semiramide on organiseerinud prints Assuri käe läbi oma mehe, kuningas Nino tapmise. Ülempreester Oroe kutsub kõiki Baali templisse. Babüloonlased ja välismaalased, nende seas India kuningas Idreno, teevad Baalile ohverdusi. Assur väidab, et kuninganna Semiramidel on aeg valida järeltulija. Idreno on üllatunud Assuri kannatamatusest. Assur armastab Semiramidet ning tahaks temaga abielluda ja saada troonile.

Semiramide viivitab otsustamisega. Ühtäkki vajub tempel pimedusse. Kõik on hirmunud, et tempel variseb kokku ja lahkuvad. Ilmub Assüüria armee noor väepealik Arsace kaasas puusärk. Tema surev isa on käskinud tal minna Babüloonia templisse. Ka Semiramide on saatnud Arsacele sõnumi kohale tulla, sest noor väepealik on köitnud kuninganna tähelepanu. Arsace omakorda armastab Baali printsess Azemat. Talle ei meeldi Assuri troonile saamise soov.

Ülempreester Oroe avab Arsace toodud puusärgi. Selles on surnud kuninga Nino säilmed. Oroe võtab lahkudes kuninga säilmed kaasa. Assur uurib kahtlustavalt Arsacelt tema tuleku põhjuseid. Mõlemad ülistavad Azemat. Assur väidab, et ka tema armastab tegelikult Azemat.

Azema on õnnelik, et Arsace on nüüd Babüloonias. Ka India kuningas Idreno on Azemast võlutud ja palub tema kätt. Azema vastab, et tema otsus sõltub Semiramidest. Samal ajal ootab Arsacesse armunud Semiramide noormehega kohtumist. Arsace tuleb, kuid ütleb, et ta armastab Azemat.

Rahvas koguneb templisse lootuses, et Semiramide teeb oma valiku. Arsace, Idreno, Oroe ja Assur vannuvad, et kuuletuvad kuninganna otsusele olgu see milline tahes. Semiramide nimetab Arsace'i oma valituks. Assur on nördinud. Idreno palub Azema kätt, mille ta ka saab. Oroe õnnistab Semiramide ja Arsace liitu. Sel hetkel väljub lähedalolevast hauast kuningas Nino vaim. Ta hoiatab rahvast eesseisvate kuritegude eest ning kuulutab, et Arsacest võib saada kuningas, kuid alles pärast seda, kui ta on tasunud kurjategijale tema tapmise eest.

II vaatus

Kuningliku vahtkonna ülem Mitrane saab Semiramidelt korralduse jälgida, et Assur ei lahkuks lossist. Mitrane ja Assuri vahel puhkeb tüli. Semiramide tuletab Assurile meelde, et just tema andis Ninole mürgikarika. Assur omakorda jätkab Semiramide survestamist, et kuninganna temast kuninga teeks. Semiramide ähvardab kuriteo täideviija paljastada ja nõuab endiselt, et Assur tunnustaks Arsacet kuningana.

Ülempreester kohtub Arsacega ning teatab talle, et noormees on Nino poeg ja Semiramide on tema ema. Kuid Semiramide pole väikelapsest peale oma poega kasvatanud ega Arsacet oma lapseks pidanud. Arsace eest oli hoolitsenud Fradate, üks preestritest. Ülempreester Oroe soovib omakorda, et Arsace maksaks isa tapjale Assurile kätte. Arsace saab preestritelt raudrüü ja mõõga. Selles segaduses lubab Azema abielluda India kuninga Idrenoga. Arsace jagab Oroelt saadud informatsiooni Semiramidega.

Arsace läheb kuningas Nino hauale. Assur järgneb talle, et seal konkurent tappa. Semiramide järgneb neile, et poega kaitsta. Arsace ründab Assurit, kuid Assuri mõõgahoop tabab hoopis Semiramidet ja kuninganna sureb. Nii saab teoks Nino ettekuulutus. Arsace võib asuda troonile ning abielluda Azemaga.

Peamised muusikalood

• Arsace kavatiin „Ah! quel giorno ognor rammento”
• Arsace ja Assuri duett „Bella imago degli dèi“
• Naiste koor „Serena i vaghi rai”
• Semiramide kavatiin „Bel raggio lusinghier“
• Semiramide ja Arsace duettino „Serbami ognor sì fido“
• Ansambel „Qual mesto gemito“
• Semiramide aaria kooriga „Dolce pensiero”
• Semiramide ja Arsace duett „Alle più care immagini”
• Koor „In questo augusto“
• Arsace aaria „In sì barbara sciagura“
• Semiramide ja Arsace duett „Giorno d’orror!”
• Idreno aaria kooriga „La speranza più soave”
• Koor „Oroe dal tempio escì“
• Assuri aaria kooriga „Que! Numi furenti”
• Assuri, Arsace ja Semiramide tertsett „L’usato ardir”
• Finaal „Un traditor, con empio ardir“

Samal teemal on oopereid komponeerinud ligi 65 heliloojat, sealhulgas Aldrovani (1701), Destouches (1718), Porpora (1724 ja 1729), Vinci (1729), Vivaldi (1732), Hasse (1744), Gluck (1748), Pérez (1749), Galuppi (1749), C. H. Graun (1754), Fischietti (1759), Sacchini (1762), Bernasconi (1765), Bertoni (1767), Sarti (1768), Paisiello (1773), Mortellari (1784), Salieri (1784), Gyrowetz (1791), Borghi (1791), Cimarosa (1799), Catel (1802), Nicolini (19. saj algus), Meyerbeer (1819), M. Garcìa (1828), Respighi (1910).