Raadio-Elektroonika Tehas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 28. märts 2019, kell 09:58

Raadio-Elektroonika Tehas (lühend: RET) oli Tallinnas aastail 1935–1993 tegutsenud raadio tehas^[1].

OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) asutati 1935. aastal ettevõttena, mille tegevusalad olid raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. Ettevõtte tootmishoone asus 1938. aastast Tallinna kesklinnas kolmekorruselises kivimajas aadressil Villem Reimani 9. Ettevõtte direktor oli Hans Wõrk, juhatusse kuulusid Hans Wõrk, Friedrich Olbrei, Julius Anton, Karl Reinmann ja Reinhold Saving.

Ettevõte valmistas peale põhitoodanguks olevate raadiovastuvõtjate mähiseid, induktiivpoole, transformaatoreid, valjuhääldeid, lambipesi ja muid raadio- ja elektritarvete osi. Eritellimisel ehitas RET kappraadioid, võimendeid, kooliraadiote seadmeid, raadiojaamade saatejaamu (sõjaväele, laevadele jne), heliülekande seadmeid (peamiselt sõjaväele), transformaatoreid ja paispoole (peamiselt Riigi Ringhäälingule), anoodpinge vibraatormuundureid (vibraator-anoode) patarei- ja akutoitega raadiovastuvõtjatele, mõõteriistu, kantavaid ja statsionaarseid telegraafi- ja telefonisaatejaamu koos vastuvõtjatega. 1938. aastal sai valmis uus neljakorruseline tootmishoone. 1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat.

Aastal 1940 tehas natsionaliseeriti, 1940. aasta novembris liideti RET-iga Tartu Telefonivabriku raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris Elektrotehnika Tehas ARE. "Vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile" nimetati tehas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 3. märtsist 1941 ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai Raadiotehas Raadio-Pioneer ja hiljem Punane RET^[1].

Teise maailmasõja alguses evakueeriti väärtuslikum osa tehase sisseseadest ja osa spetsialistidest Omski oblastisse, kus tegeleti tankiraadiote väljatöötamise ja tootmisega. Seal väljatöötatud tankiraadiod kuulusid sideulatuse poolest tolle aja maailma parimate hulka. Oma osa selles oli arvatavasti Philipsi ja teiste tuntud elektronlampide valmistajate lampide ja nende USA analoogide kasutamisel, kuid ka väljatöötajate oskustel, mis viisid NSV Liidu autoritunnistustega kaitstud lahendusteni, mis NSV Liidu sõjatehase ja sõjaaja tingimustes ei saanud olla kõigi tegelike autorite nimele vormistatud.

Saksa okupatsiooni ajal läks tehas Saksa firma Telefunken kasutusse, ja nimeks pandi Funktechnische Fabrik Reval. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa Kriegsmarine sõjaliste vajaduste tarbeks.

Pärast sõda pöördus suurem osa Omski oblastisse evakueeritud personalist tagasi Eestisse ja tehas jätkas tegevust nime Punane RET all Narva maantee ja Jõe tänava nurgal oleval krundil asunud hoonetes. Tehase toodangu profiili muudeti aga NSV Liidu vajaduste järgi oluliselt. Põhilisteks toodeteks said elektroonsed mõõteriistad, peamiselt voltmeetrid ja oommeetrid ning nende metroloogilise kindlustuse vahendid (kalibraatorid). Seda on sageli "sõjatoodanguks" nimetatud. Tuntumad nendest olid lamptehnika ajastul vahelduvvoolu millivoltmeeter MBЛ-3, volt-oommeeter BK 7-9 (1965) jt. Vahelduvvoolu millivoltmeetrite osas sai RET juhtivaks ettevõtteks NSV Liidus.

Transistoridel ja mikroskeemidel teostatud mõõteriistadest olid tuntumad vahelduvvoolu millivoltmeetrid B3-39 jt. Eriliste toodete hulka tuleb lugeda aga tõelise efektiivväärtuse (true RMS) detektoriga voltmeetrid B3-42 jt, mille kõige tundlikum mõõtepiirkond oli 30 μV ja töösagedusala kuni 50 MHz. Väga kasutatav oli ka universaalne voltmeeter В7-26 (1977)^[2]. Väga eriliseks tooteks olid aga ülitäpsed vahelduvpinge-alalispingemuundurid täpsusega kuni 0,001%, mis põhinesid TREKB inseneri Toom Pungase leiutistel. Mainimist väärivad kindlasti ka alalisvoolu mikrovoltmeetrid (Rein Kipper), vahelduvpingekalibraatorid (Tõnis Laud), jpt tooted.

Mõõteriistade kõrval toodeti edasi ka raadiovastuvõtjaid. Nendest mudel Estonia-2 sai 1958. aastal Brüsselis toimunud maailmanäitusel "Expo 58" kuldmedali, arvatavalt peamiselt hea helikõla pärast, mis saavutati spetsiaalse konstruktsiooniga põhivaljuhääldite ja pseudostereofoonilist efekti andvate eraldi lisavaljuhääldite kasutamise teel. Seda vaatamata spetsialisti poolt äraaimatavale põhinemisele sõjaeelsete AS ARE raadiovastuvõtjate lahendustele (millele olevat viidanud ka arvatavasti maailmanäitust külastanud Endel Are).

Radioola Estonia kõrval hakati 1960. aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – elektronorelit Retakord.

Tehase uus suur tootmishoone avati Narva maantee ääres 1960. aastal. Kümmekond aastat hiljem laiendati tehast veelgi suurema Jõe tänava tootmishoone ehitamisega. Hiljem ehitati juurde veel üks tootmishoone krundi Ahtri tänava poolsele küljele, milles paiknes ka õhukese kile tehnoloogias mikroskeemide valmistamise üksus..

Tehasest sai Tallinna Tootmiskoondise RET põhiline osa selle moodustamisel 1970. aasta paiku. Koondisse kuulusid veel Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo (TREKB) ja Jõhvi tsehh, kus alguses toodeti RET-i valjuhääldeid, hiljem aga transformaatoreid ja muid elektromehaanilisi komponente.

1980. aasta paiku valmis tehase uus laiatarbetoodangu osakond Lasnamäel Peterburi maantee ääres. Tehase töötajate arv oli siis umbes 3000.

Sel ajal oli tehas kogu NSV Liidus tuntud kõrgema klassi stereofooniliste radioolade Estonia tootjana^[1]. Ilmselt oli RET ka esimene CD-plaadimängijate tootja Nõukogude Liidus.

1992. aastal korraldati ettevõte ümber riiklikuks aktsiaseltsiks^[1]. Kuid juba 1993. aastal lõpetas ettevõte majanduslikel põhjustel tegevuse^[1].

Pärast ettevõtte tegevuse lõppu kolisid tehase kvartali Narva maantee 11 renoveeritud hoonetesse Eesti Ekspress ja Eesti Maapank. Hiljem asus ühes hoones Hüvitusfond. Tehase Narva maantee ääres paiknev peahoone ehitati ümber pangamajaks. Esmalt paiknes seal Forex Pank, seejärel Optiva Pank, siis Sampo Pank, kuni selle omandas Danske Bank.

Peterburi tee tootmishoonet hakkas kasutama Soome ettevõte Elcoteq, mille mobiiltelefonide toodang tehases Elcoteq Tallinn andis suure osa Eesti ekspordist. Hiljem lisandus selle tehasehoone kasutajaks Rootsi ettevõte Ericsson AB, kellest Elcoteqi lahkumise järel sai hoone ainukasutaja, toodanguks mobiiltelefonside tugijaamad.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Tallinna entsüklopeedia. I köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 137
↑ "Universal voltmeter B7-26 (www.radiomuseum.org)".

[Tallinna_entsüklopeedia-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Tallinna entsüklopeedia. I köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2004. Lk 137

[2] "Universal voltmeter B7-26 (www.radiomuseum.org)".

[1]

[2]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Raadio-Elektroonika Tehas''' (lühend: '''RET''') oli Tallinnas aastail 1935–1993 tegutsenud [[raadio |raadio]][[tehas]]<ref name="Tallinna entsüklopeedia"/>.
-OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) asutati 1935. aastal ettevõttena, mille tegevusalad olid raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. Ettevõtte tootmishoone asus [[1938]]. aastast kolmekorruselises kivimajas [[Villem Reimani tänav|Villem Reimani]] 9 [[Tallinna kesklinn]]as. Ettevõtte direktor oli [[Hans Wõrk]], juhatusse kuulusid Hans Wõrk, [[Friedrich Olbrei]], [[Julius Anton]], [[Karl Reinmann]] ja [[Reinhold Saving]].
+OÜ Raadio-Elektrotehnika Tehas (RET) asutati 1935. aastal ettevõttena, mille tegevusalad olid raadio- ja elektritarvete valmistamine ja müümine. Ettevõtte tootmishoone asus [[1938]]. aastast [[Tallinna kesklinn]]as kolmekorruselises kivimajas aadressil [[Villem Reimani tänav|Villem Reimani]] 9. Ettevõtte direktor oli [[Hans Wõrk]], juhatusse kuulusid Hans Wõrk, [[Friedrich Olbrei]], [[Julius Anton]], [[Karl Reinmann]] ja [[Reinhold Saving]].
 Ettevõte valmistas peale põhitoodanguks olevate raadiovastuvõtjate [[mähis|mähiseid]], [[induktiivpool]]e, [[transformaator]]eid, [[valjuhääldi|valjuhääldeid]], [[lambipesa|lambipe]]si ja muid [[raadio]]- ja elektritarvete osi. Eritellimisel ehitas RET [[kappraadio]]id, [[Võimendi|võimendeid]], kooliraadiote seadmeid, [[raadiojaam]]ade [[saatejaam]]u (sõjaväele, laevadele jne), [[heliülekanne|heliülekande]] seadmeid (peamiselt sõjaväele), transformaatoreid ja [[paispool]]e (peamiselt [[Riigi Ringhääling]]ule), anoodpinge vibraatormuundureid (vibraator-anoode) patarei- ja akutoitega raadiovastuvõtjatele, mõõteriistu, kantavaid ja [[statsionaarne|statsionaarseid]] [[telegraaf]]i- ja telefonisaatejaamu koos vastuvõtjatega. 1938. aastal sai valmis uus neljakorruseline tootmishoone. 1940. aastal töötas RET-is 250 töötajat.
-Aastal 1940 tehas [[natsionaliseerimine|natsionaliseeriti]], 1940. aasta novembris liideti RET-iga [[Tartu Telefonivabrik]]u raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris ettevõttega [[ARE (ettevõte)|Elektrotehnika Tehas ARE]]. [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] määrusega [[3. märts]]ist [[1941]] nimetati tehas „vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile“ ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai '''Raadiotehas Raadio-Pioneer''' ja hiljem '''Punane RET'''<ref name="Tallinna entsüklopeedia"/>.
+Aastal 1940 tehas [[natsionaliseerimine|natsionaliseeriti]], 1940. aasta novembris liideti RET-iga [[Tartu Telefonivabrik]]u raadioosakond, järgmise aasta jaanuaris [[ARE (ettevõte)|Elektrotehnika Tehas ARE]]. "Vastu tulles käitise töötajate üksmeelsele soovile" nimetati tehas [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] määrusega [[3. märts]]ist [[1941]] ümber: Raadio-Elektrotehnika Tehasest RET sai '''Raadiotehas Raadio-Pioneer''' ja hiljem '''Punane RET'''<ref name="Tallinna entsüklopeedia"/>.
 [[Pilt:Sampo Panga peakontor Tallinnas, Narva maantee 11, 13. august 2011.jpg|pisi|Danske Banki Eesti filiaali peakontor Tallinnas Narva maantee 11]]
-[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] alguses evakueeriti väärtuslikum osa tehase sisseseadest ja osa spetsialistidest Omski oblastisse, kus tegeleti tankiraadiote väljatöötamise ja tootmisega. Seal väljatöötatud tankiraadiod kuulusid sideulatuse poolest tolle aja maailma parimate hulka. Oma osa selles oli arvatavasti Philipsi ja teiste tuntud elektronlampide valmistajate lampide ja nende USA analoogide kasutamisel, kuid ka väljatöötajate oskustel, mis viisid NSV Liidu autoritunnistustega kaitstud lahendusteni, mis NSV Liidu sõjatehase ja sõjaaja tingimustes ei saanud olla kõigi tegelike autorite nimele vormistatud.
+[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] alguses evakueeriti väärtuslikum osa tehase sisseseadest ja osa spetsialistidest [[Omski oblast]]isse, kus tegeleti tankiraadiote väljatöötamise ja tootmisega. Seal väljatöötatud tankiraadiod kuulusid sideulatuse poolest tolle aja maailma parimate hulka. Oma osa selles oli arvatavasti Philipsi ja teiste tuntud elektronlampide valmistajate lampide ja nende USA analoogide kasutamisel, kuid ka väljatöötajate oskustel, mis viisid NSV Liidu autoritunnistustega kaitstud lahendusteni, mis NSV Liidu sõjatehase ja sõjaaja tingimustes ei saanud olla kõigi tegelike autorite nimele vormistatud.
 [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsioon]]i ajal läks tehas Saksa firma [[Telefunken]] kasutusse, ja nimeks pandi '''Funktechnische Fabrik Reval'''. Juhatajaks määrati insener Eduard Kokker, kellele oli nõuandjaks Telefunkeni esindaja. Tehas pidi hakkama valmistama raadioseadmeid Saksa [[Kriegsmarine]] sõjaliste vajaduste tarbeks.
@@ 17. rida: / 17. rida: @@
 Mõõteriistade kõrval toodeti edasi ka raadiovastuvõtjaid. Nendest mudel [[Estonia-2]] sai 1958. aastal Brüsselis toimunud maailmanäitusel "[[Expo 58]]" kuldmedali, arvatavalt peamiselt hea helikõla pärast, mis saavutati spetsiaalse konstruktsiooniga põhivaljuhääldite ja [[Stereofoonia|pseudostereofoonilist]] efekti andvate eraldi lisavaljuhääldite kasutamise teel. Seda vaatamata spetsialisti poolt äraaimatavale põhinemisele sõjaeelsete [[Elektrotehnika Tehased A./S. "ARE"|AS ARE]] raadiovastuvõtjate lahendustele (millele olevat viidanud ka arvatavasti maailmanäitust külastanud [[Endel Are]]).
-Radioola Estonia kõrval hakati 1960ndatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – [[Elektriorel|elektronorel]]it [[Retakord]].
+Radioola Estonia kõrval hakati 1960. aastatel tootma ka teist olulist laiatarbetoodet – [[Elektriorel|elektronorel]]it [[Retakord]].
 Tehase uus suur tootmishoone avati Narva maantee ääres [[1960]]. aastal. Kümmekond aastat hiljem laiendati tehast veelgi suurema Jõe tänava tootmishoone ehitamisega. Hiljem ehitati juurde veel üks tootmishoone krundi Ahtri tänava poolsele küljele, milles paiknes ka õhukese kile tehnoloogias mikroskeemide valmistamise üksus..
-Tehasest sai [[Tallinna Tootmiskoondis RET|Tallinna Tootmiskoondise RET]] põhiline osa selle moodustamisel 1970. aasta paiku. Koondisse kuulusid veel [[Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo]] (TREKB) ja Jõhvi tsehh. kus alguses toodeti RET-i valjuhääldeid, hiljem aga transformaatoreid ja muid elektromehaanilisi komponente.
+Tehasest sai [[Tallinna Tootmiskoondis RET|Tallinna Tootmiskoondise RET]] põhiline osa selle moodustamisel 1970. aasta paiku. Koondisse kuulusid veel [[Tallinna Raadio-Elektroonika Konstrueerimisbüroo]] (TREKB) ja Jõhvi tsehh, kus alguses toodeti RET-i valjuhääldeid, hiljem aga transformaatoreid ja muid elektromehaanilisi komponente.
 . aasta paiku valmis tehase uus laiatarbetoodangu osakond Lasnamäel Peterburi maantee ääres. Tehase töötajate arv oli siis umbes 3000.
-Sel ajal oli tehas kogu NSV Liidus tuntud kõrgema klassi [[Stereofoonia|stereofooniliste]] [[radioola]]de [[Estonia]] tootjana<ref name="Tallinna entsüklopeedia" />. Ilmselt oli RET ka NSV Liidu esimene [[Plaadimängija|CD-plaadimängijate]] tootja.
+Sel ajal oli tehas kogu NSV Liidus tuntud kõrgema klassi [[Stereofoonia|stereofooniliste]] [[radioola]]de [[Estonia]] tootjana<ref name="Tallinna entsüklopeedia" />. Ilmselt oli RET ka esimene [[Plaadimängija|CD-plaadimängijate]] tootja Nõukogude Liidus.
 . aastal korraldati ettevõte ümber [[riiklik aktsiaselts|riiklikuks aktsiaseltsiks]]<ref name="Tallinna entsüklopeedia" />. Kuid juba 1993. aastal lõpetas ettevõte majanduslikel põhjustel tegevuse<ref name="Tallinna entsüklopeedia" />.