Palsam-neitsikummel: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{keeletoimeta}}
{{Taksonitabel
{{Taksonitabel
| nimi = Palsam-neitsikummel
| nimi = Palsam-neitsikummel

Redaktsioon: 7. mai 2017, kell 10:38

Palsam-neitsikummel
Palsam-neitsikummeli õiepung
Palsam-neitsikummeli õiepung
Taksonoomia
Riik Taimed
Hõimkond Katteseemnetaimed
Klass Kaheidulehelised
Selts Astrilaadsed
Sugukond Korvõielised
Perekond Soolikarohi
Liik Palsam-neitsikummel
Binaarne nimetus
Tanacetum balsamita
L.

Palsam-neitsikummel (Tanacetum balsamita) on mitmeaastase rohttaimede liik soolikarohi perekonnast. Kulub korvõieliste sugukonda. Populaarne aiataim, mida kasuatakse ravina ja maitseainena. Koos hariliku soolikarohiga on kõige levinum ja populaarsem taim soolikarohi perekonnast.

Nimi

Nii eestikeelne nimetus palsam-neitsikummel kui ka inglisekeelne(costmary) on seotud Maarjaga, kes Uue Testamendi järgi oli Jeesuse ema. Selline seos on tekkinud seetõttu, et palsam-neitsikummeli on teada ravimina “naiste haiguste” vastu.[1]

Ajalugu

Ajalooliselt taim kasvas vahemeremaades. Ei ole teada, kas taim “balsamita”, mida 70. aastal pKr. kirjeldas Kolumella on Palsam-neitsikumel. Ajaloolane Heinrich Marzell väidab, et esmakordselt Palsam-neitsikummel oli mainitud aastal 812 taimekataloogis. Keskajast alustades kasvatati seda aiades 19. sajandi lõpuni-20. sajandi alguseni, kuna Palsam-neitsikummel oli kasutatud ravimtaimena. Tänapäeval Euroopas seda kasutatakse harva, aga taim on siiamani laialt kasutatud edela Aasias.[1] Huvitav fakt on see, et keskajal seda taimi kasutati järjehoidjana Piibli jaoks.[2]

Botaaniline kirjeldus

Palsam-neitsikummel

Palsam-neitsikummel on mitmeaastane rohttaim harulise puitunud juurikaga(maa-alune vars). Taimel on üksikud püstitud varred, olenevalt kliimast 30-120 cm kõrgusega, allpool lehised, ülespool harulised. Lehed on tervikud, ovaalsed või ellipsikujulised, peensaagjad hall-rohelise või helerohelise värviga, vastpuhkenud ja käsikaudu sametised. Alumised lehed on rootsulised, ülemised on istuvas asendis, väiksemad kui alumised. Metsikult kasvavate taimede lehed on vähem aromaatsed kui aiataimedel. Õisikud - kännasjas korv (10-60 õisi), väiked, kuni 10mm diameetriga, suhteliselt väikeste õierootsudega. Kõik õied korvis on putkjad, kollase või helekollase värviga, kroonlehti ei ole. Metsikult kasvavates palsam-neistikummelis vahepeal esinevad üksikud õisikud valgete 5-10 mm pikkadega keeleõsidega, Vili - kuni 2.5mm pikkusega üheseemneline kuivvili, viie kuni kaheksa pikiribadega ja semnekrooniga. Palsam-neitsikummel on populaarne aiataim, kuigi ebasoodsates kliimatingimustes tihti umbrohtub. Kõige sagedamini see protsess toiumub Lääne-Euroopas, Kaukaasis ja Kesk-Aasias. Tinglikult palsam-neitsikummeli liik jaotub kaheks: kultuurtaim ja umbroht.

Keemiline koostis

Taime lehed sisaldavad eeterlikud õlisid. Hispaania teadlased leidsid, et õli sisaldab põhikomponendina karvooni(51.5% , 41.0% ja 56.9% uuritud proovides). Teised õlis sisaldavad ained on beta-tujoon, t-dihüdrokarvoon, c-dihüdrokarvoon, dihüdrokarveool, c-karveool ja t-karveool. Beta-tujooni sisaldus proovides oli 9.8%, 12.5% ja 12.1%. Beta-tujoon on toksiline ketoonühend.[3]

Kasutus

Karvoon

Eeterlike õlide sisaldus lehtedes ja õisikutes on 0.8 ja 2.1%. Kõige rohkem palsam-neitsikummeli kasutatakse selle aroomaatsuse tõttu. Nii lehed kui ka taim tervikuna omavad suhteliselt terava ja meeldiva lõhna. Taime maapealsed osad kasutatakse toiduna: õied ja noored lehed. Palsam-neitsikummeli kasutatakse ka maitseainena magustoitude jaoks, lisatatakse kali valmistamises.Leedus ja Lätis on olemas retseptid, kus taime kasutatakse juustu ja kohupiima valmistamise käigus. Palsam-neitsikummeli lehed kasutatakse maitseainena joogide jaoks, lisatakse salatile, Taime kasutatakse seente- ja kurgisoolamises ning õunade ligunemises. Saksamaal lisatakse seda õlile. Palsam-neitsikummel on tuntud ravimtaim. Rahvameditsiinis maapelased taimeosad kasutatakse valuvaigistina spasmide korral. Pulber kuivatest õisidest kasutatakse ussirohina, lehtedest valmistatakse teed. Palsam-neitsikummeli korjatakse õiepungamise ajal. Ravimina kasutatakse ka n.n. “balsaamõlit”, mis on palsam-neitsikummeli õlitõmmis. Seda kasutatakse antiseptikuna haavaravis, salvitatakse hematoome ja vigastusi. Kaukaasia põlisrahvas kasutab laialt netsikummeli lehti, mida pannakse haavade peale. Keskajal palsam-neitsikummeli kasutati menstruatsiooniga seotud häirede vastaseks ravimiks. 18.sajandil kasutati seda lahtistina seedetrakti haiguste puhul.Taime soovitati kasutada ka melanhoolia ja hüsteeria vastu, kasutati sapipõie haiguste vastu.[1]

Kultiveerimine

Madriidi botaanikaaias

Palsam-neitsikummel on väga lihtne taim kultiveerimiseks. Võib öelda, et see kasvab iseseivalt. Palsam-neitsikummel ei ole nõudlik mulla suhtes, seda võib kasvatada madala ja keskmise mullaviljakusega piirkondades. Tavaliselt taim paljuneb vegetatiivselt. Vegetatiivse paljunemise korral palsam-neitsikummeli istutakse augustis või aprilli lõpus. Selleks võib kasutada 2-3 aastased taimed. Juurikad kaevatakse välja, jagutakse ja istutakse 8-10 cm mulla sisse. Kevadel esimesed orased ilmuvad väga vara, märtsi lõpus-aprilli alguses. Õitseb juuni lõpus-juuli alguses. Õitseb 25-30 päeva, olenevalt piirkonnast ja kliimast. Taimi on võimalik paljuneda ka seemnetega. Seemneid korjatakse augustis ja istutakse aprilli lõpus või oktoobri alguses. Palsam-neitsikummel on talvekindel. Noored taimed, reeglina, hakkavad õitsema teisest aastast augusti alguses. Taimed võivad kasvada samal kohal ja ei vaja ümberistumist.

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 Cumo, Christopher (2013). Encyclopedia of Cultivated Plants A-F. Santa Barbara: ABC-CLIO. Lk 329–332. ISBN 978-1-59884-774-1.
  2. Milo Miloradovich (1950). "Costmary". Cooking with Herbs and Spices. Courier Corporation. Lk 33. ISBN 978-0-486-26177-5.
  3. Tanacetum Balsamita L.: A Medicinal Plant from Guadalajara (Spain), ISHS Acta Horticulturae 306: International Symposium on Medicinal and Aromatic Plants, XXIII IHC

Kirjandus

  • Крейча И., Мацку Я. Атлас лекарственных растений. — Веда, 1981.
  • Кудинов М. А. и др. Пряно-ароматические растения. — Минск: Ураджай, 1986.