Litograafia

See artikkel räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata Litograafia (tehnoloogia).

---

Näide litograafiast, 1902;
originaalsuurus 33×24 cm

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ehk litokivi ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse spetsiaalse litopressiga.

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

Litograafiale kaudselt sarnanevaid meetodeid on kasutusele võetud ka mikrokiipide tootmiseks. Näiteks nanoelektroonika valdkonnas rakendatakse nanolitograafiat.

Ajalugu

Litopress

18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse – kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.

1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.

Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773–1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.

Litograafia 1827. aastast
Autor Felice Festa
Suurus: 37,5 x 20 cm.

1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.–18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut. 1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (Bayrischer Gemäldesaal), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.

Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.

1818. aastal andis Alois Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.

Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.

Eesti esimesi litotöökodasid asutati 1835. aastal Tartus.

Tänapäeval kasutatakse litograafiat põhiliselt kunstis, trükitööstuslikku litograafiat asendab ofsettrükk.

Litograafia ajalugu Eestis

Georg Friedrich Schlateri litograafia Tartu Ülikooli peahoonest (loodud u 1832–1835).

Eesti esimese litotöökoja pani püsti kunstnik Carl Sigismund Walther 1818. aastal Tallinnas. 1832 rajas Georg Friedrich Schlater Tartusse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutuse ka mitmete varemloodud tükikodade juures ning sajandi lõpus loodi suurel arvul uusi trükikodasid.

Litograafia püsis trükikodades kuni 1970. aastateni, mil selle asendas välja ofsettrükk.

Litograafia liike

• Autolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile vahetult ja seda tehakse kas rasva sisaldava tušiga (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer).
• Fotolitograafia puhul kantakse kujutis litokivile fotograafiliselt.
• Kromolitograafia võimaldab mitmevärvilise kujutise trükkimist.

Tuntumaid litograafe

Maailmas

• Lovis Corinth (1858–1925)
• Honoré Daumier (1808–1879)
• Eugène Delacroix (1798–1863)
• Théodore Géricault (1791–1824)
• Francisco Goya (1746–1828)
• Oskar Kokoschka (1886–1980)
• Käthe Kollwitz (1867–1945)
• Adolph Menzel (1815–1905)
• Max Slevogt (1868–1932)
• Henri de Toulouse-Lautrec (1864–1901)

Eestis

• Kadri Alesmaa
• Eduard Hau
• Alo Hoidre
• Evald Okas
• Georg Friedrich Schlater
• Olev Soans
• Evi Tihemets
• Mare Vint
• Tõnis Vint
• Eduard Wiiralt
• Jaak Visnap

Teoste näiteid

• 
  Käsitsi värvitud litograafia 1836. aastast
• 
  "Harsprångeti kosk". Carl Svantje Hallbeck kromolitograafia (1856)
• 
  Equus asinus somaliensis, kromolitograafia 1869. aastast
• 
  Pesapallikaart, kromolitograafia 1888. aastast
• 
  New Kensingtoni linn, litograafia 1896. aastast
• 
  Hugo Grafi litograafia 1900. aastast
• 
  USA armee värbamisplakat esimese maailmasõja ajast

Vaata ka

• Alois Senefelder
• Graafika
• Lametrükk
• Litokivi
• Monotüüpia
• Diatüüpia

Välislingid

• Graafikatehnikate õpetus. Flash.
• Litokeskus Tallinnas