Pink Floyd

Pink Floyd on inglise rock-bänd, tuntud eelkõige oma filosoofiliste laulusõnade, hinnatud klassikalise rocki palade, uuenduslike plaadiümbriste ja viimistletud kontsertide poolest. Pink Floyd on oma 300-miljonilise plaadimüügiga üks mõjukamaid ja edukamaid rock-ansambleid.

Koosseis

• David Gilmour (koosseisus alates 1968)
• Nick Mason (1964–)

Endised liikmed

• Bob Klose (1964–1965)
• Syd Barrett (1964–1968)
• Roger Waters (1964–1985, 2006)
• Richard Wright (1965–1981, 1990–2008)

Ansambli ajalugu

Syd Barretti ajastu (1964–1968)

Pink Floyd sai alguse aastal 1964, kui kitarristid Bob Klose ja Roger Waters, trummar Nick Mason ja puhkpillimängija Rick Wright moodustasid ansambli Tea Set. Peagi liitus sellega ka kitarrist Syd Barrett, kes sai peamiseks vokalistiks. Kui ilmnes, et nimi "Tea Set" oli juba kasutusel, pakkus Barrett välja nime "The Pink Floyd Sounds" bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Coucili järgi. Peagi kadus sõna "sounds" ansambli nimest. Alguses tehti uusversioone kuulsamatest rhythm & bluesi lugudest nagu "Louie, Louie", lisades neile pikki improviseeritud osasid ja ulmelisi soolosid. Džässimõjutustega Klose lahkus bändist pisut enne seda, kui Pink Floyd hakkas lindistama ja Barrett võttis temalt üle kõik kitarrimängukohustused. Watersist sai ansambli bassist ja Wrightist klahvpillimängija. Barrett hakkas ise laule kirjutama, saades peamiselt inspiratsiooni ameerika ja inglise psühhedeelsest rockist. Pink Floyd kogus palju populaarsust ning 1966. aasta oktoobris sõlmiti esimene leping mänedžeride Peter Jenneri ja Andrew Kingiga. Järgmise aasta algul lasti välja singlid "Arnold Layne" ja "See Emily Play", mis jõudsid Inglismaa singlite edetabelis vastavalt kahekümnendale ja kuuendale kohale. Augustis ilmus ansambli debüütplaat "The Piper at the Gates of Dawn", mida peetakse nüüd inglise psühhedeelse muusika parimaks näiteks. Toonased kriitikud hindasid plaati hästi ja tänapäeval loetakse see parimate debüütalbumite sekka. Barretti kirjutatud lugusid iseloomustasid sürreaalsed ja poeetilised sõnad ning eksperimenteerimine muusikas (kasutati palju uut stereo-tehnoloogiat ja elektroonilisi klahvpille), mis on läbi aja olnud üks Pink Floydile omaseid tunnuseid. Album oli tõeline hitt ja jõudis Inglismaal albumite müügis 6. kohale. Sel ajal tuuritas bänd ka Jimi Hendrixiga, mis aitas kõvasti kaasa nende populaarsusele.

Samal ajal, kui bänd üha enam kuulsust kogus, hakkas narkootikumide manustamisest ja tuuritamisest tingitud stress Barretti seisundit mõjutama. Barretti veidrat käitumist selgitatakse tihti küll mõnuainete manustamisega, kuid paljud peavad põhjuseks juba varem avaldunud skisofreeniat, mille tõid uuesti esile narkootikumid. 1968 jaanuaris liitus bändiga kitarrist David Gilmour, et asendada Barrettit esinemistel. Barretti käitumine muutus ühe raskemini etteaimatavaks ja pideva LSD kasutamise tõttu muutus ta vaimselt väga ebastabiilseks, vahtides sageli tühjusesse sel, kui ülejäänud bänd esines. Osadel kontsertidel suutis Barrett mängida vaid ühe akordi ja asus seejärel kitarri ümber häälestama. Teised liikmed ei võtnud teda enam avalikele esinemistele ja Barrett lahkus bändist ametlikult 1968. aasta aprillis.

Muusikalise suuna otsimine (1968–1970)

Muusikaliselt oli see periood bändi jaoks eksperimenteerimise aeg. Kõik liikmed kirjutasid erinevat materjali, andes bändi muusikale tooni, mis erines nii eelnevast perioodist kui ka tuleviku lihvitud kõlast. Waters kirjutas peamiselt madalaid džässilikke meloodiaid domineerivate bassikäikude ja keeruliste, sümboolsete laulusõnadega, Gilmour keskendus kitarrirohketele bluusilikele lugudele ning Wright eelistas meloodilisi ja sageli psühhedeelseid meloodiaid. Ansambli teist albumit "A Saucerful of Secrets", mis anti välja 1968. aasta juunis, peetakse vaieldavalt üheks esimeseks progressiivse rocki albumiteks. Kuigi Barrett ei osalenud enam selle plaadi lindistamisel, võis sealt leida siiski rohkelt talle iseloomulikku psühhedeelset stiili kombineeritult eksperimentaalse muusika ja heliefektidega. Kollektiivi järgmiseks stuudioalbumiks oli 1970. aasta "Atom Heart Mother", mis oli nende esimene koos orkestriga lindistatud teos. Albumi esimene pool koosnes 23-minutilisest albumiga samanimelisest sümfoonilise rocki instrumentaalloost ning teisel poolel oli kolm soololugu Watersilt, Gilmourilt ja Wrightilt ning kolmeosalisest instrumentaalloost "Alan’s Psychedelic Breakfast", mille taustaks räägib ansambli helitehnik erinevatest hommikusöökidest. Kuigi "Atom Heart Mother’it" peetakse ansambli nõrgimaks tööks, jõudis see Inglismaa edetabelis esikohale. David Gilmour on hiljem viidanud albumile kui rämpsuhunnikule ja Waters on pidanud seda prügikasti viskamise vääriliseks, et keegi ei peaks seda kunagi kuulama.

Läbimurdeaeg (1971–1975)

1971. aasta album "Meddle" näitas bändi tulevikusuunda. Kadus seos psühhedeelse rockiga ja loodi muusikasuund, mida on tänapäevalgi keeruline liigitada. Muusika muutus ühtlasemaks ja laulukirjutusoskus paranes. Ansambli liikmed peavad tänapäeval "Meddle’it" esimeseks tõeliseks Pink Floydi albumiks. Algas Watersi roll peamise laulukirjutajana. 1973. aastal ilmunud erakordselt edukas "Dark Side of the Moon" viis bändi populaarsuse tippu. Sellest sai kollektiivi esimene plaat, mis jõudis USA albumimüügiedetabelisse ja on seni üks müüdumaid albumeid USA-s. Album püsis Billboardi esi-200-s 741 nädalat, püstitades uue rekordi. "Dark Side of the Mooni" peetakse esimeseks teemaalbumiks maailmas. Albumi helilises osas oli tähtis osa saksofonil ja naistaustavokaalil. Sõnad kirjeldavad erinevaid surveid, mida igapäevaelu inimeste peale sunnib. Märkimisväärne on ka plaadi lindistuskvaliteet, mis on võrreldav nüüdisajal lindistatud teostega.

1975. aastal ilmus kauaoodatud "Wish You Were Here", mille teemaks oli lähedaste eemalolek (viide Syd Barrettile) ja kaugenemine moraalist igapäevaelus. Lisaks akustilisele tiitelloole oli plaadil 9-osaline suures osas instrumentaalne "Shine On You Crazy Diamond", mis oli pühendatud Syd Barrettile. Mitmed ansambli mõjutused kohtusid sellel plaadil – meeleolulised klahvpilliosad, bluusilikud kitarrisoolod, džässist inspireeritud saksofonipalad ja džäss-fusion'ilik helipilt. "Wish You Were Here" oli esimene Pink Floydi album, mis tuli esikohale nii briti kui ka USA edetabelites ja kriitikud hindavad seda sama kõrgelt kui "Dark Side of the Mooni".

Roger Waters liidrina (1976–1985)

Sel perioodil hakkas Roger Waters nõudma endale ansamblis suuremat sõnaõigust. Wrighti panus muutus pea olematuks ja ta vallandati enne suurteose "The Wall" lindistamist. Selle perioodi muusikat peetakse sõnadest vähem tähtsaks, osalt klahvpillide sujuva hääbumise tõttu ja osalt tänu Watersi geniaalsele laulukirjutusoskusele. 1977. aasta "Animalsiga", mis põhines George Orwelli "Loomade farmil", sattus ansambel punk-rocki austajate kriitika alla liiga uhkeldava ja keeruka muusika pärast, olles kaotanud varase rock’n’rolli lihtsuse. Albumil on kolm üle 10-minutilist lugu: "Pigs", "Dogs" ja "Sheep", mis sümboliseerivad ühiskondlikke klasse, ja lühike kaheosaline "Pigs on the Wing". Plaadi kaanekujundusel olev tehaste kohal hõljuv seakujuline õhupall sai hiljem ka bändi kontsertidel kujunduselemendiks.

1979. aasta duubelalbumit "The Wall" peetakse tihti bändi parimaks saavutuseks pärast "Dark Side of the Mooni". "The Walli" läbivateks teemadeks on üksindus ja suhtlemisvõimetus, mis avaldus metafoorina müürist, mille rock-muusik enda ja publiku vahele ehitab. "The Wall" jõudis Billboardis 1. kohale ja jäi sinna 15 nädalaks. "The Wall’ilt" anti välja ka kaks singlit: 1979. aasta parim rocklugu "Another Brick in the Wall Part II" ja klassikalise rockiraadio lemmik "Comfortably Numb". Kriitikud hindasid albumit kõrgelt ja nüüdseks on seda müüdud üle 30 miljoni. 1982. aasta edukas kunstfilm "Pink Floyd: The Wall" oli pooleteisttunnine muusikavideo albumile. 1983. aasta album "The Final Cuti" oli toonilt veel süngem kui "The Wall", keskendudes suures osas sõjale ja tolleaegse maailmapoliitika kritiseerimisele. Pärast selle albumi väljaandmist tekkisid Gilmouri ja Watersi vahel nii suured lahkhelid, et viimane otsustas ansamblist lahkuda, jättes bändi ilma peamise loova jõuta.

David Gilmour liidrina (1987–2006)

Samal ajal, kui Waters töötas oma teise sooloalbumi "Radio K.A.O.S.-ega", lindistasid David Gilmour ja Nick Mason uut Pink Floydi albumit, vaatamata Watersi nõudmisele, et pärast tema lahkumist peaks kollektiiv nime vahetama. 1987. aasta lõpul välja antud album "A Momentary Lapse of Reason" suutis nii briti kui ka USA edetabelites võidelda välja 3. koha. Tuuritamisel liitus ansambliga taas Rick Wright. Kuna Masoni ja Wrighti osa albumi lindistamisel ja materjali kirjutamisel oli olnud minimaalne, arvavad paljud, et plaati tuleks pidada David Gilmouri sooloplaadiks. Albumile järgnenud tuur osutus eriti tulusaks ning järgmisel aastal lasti välja kontsertalbum ja -video "The Delicate Sound of Thunder". 1994. aastal ilmus "The Division Bell", mis on siiani jäänud kollektiivi viimaseks stuudioalbumiks. Kriitikud võtsid selle vastu suure pettumusega, kuna oli üha raskem luua endiste meistriteoste tasemel plaate. Pärast "The Division Belli" on liikmed tegelenud peamiselt sooloprojektidega, tulles kokku vaid mõneks üksikuks heategevusürituseks. 2005. aasta juulis astus originaalkoosseis Gilmour, Waters, Mason ja Wright esimest korda pärast Watersi lahkumist koos lavale heategevuslikul üritusel Live 8, kus esitati 4 lugu. Selle esinemise järel pakuti ansamblile 250 miljonit dollarit originaalkoosseisuga maailmaturnee eest, kuid liikmed on siiani pakkumise tagasi lükanud. Pärast Syd Barretti surma 7. juulil 2006 andis bänd veel lootust üheks mälestuskontserdiks.

Diskograafia

Stuudioalbumid

• "The Piper at the Gates of Dawn" (1967)
• "A Saucerful of Secrets" (1968)
• "Music from the Film More" (1969)
• "Ummagumma" (1969)
• "Atom Heart Mother" (1970)
• "Meddle" (1971)
• "Obscured by Clouds" (1972)
• "The Dark Side of the Moon" (1973)
• "Wish You Were Here" (1975)
• "Animals" (1977)
• "The Wall" (1979)
• "The Final Cut" (1983)
• "A Momentary Lapse of Reason" (1987)
• "The Division Bell" (1994)
• "The Endless River" (2014)

Välislingid

• Pink Floydi koduleht
• Pink Floyd annab kogu loomingu kogumikuna välja