Viktor Kingissepp

Fail:Viktor Kingissepp.jpg

Viktor Kingissepp

Viktor Kingissepp (24. märts 1888 Kaarma vald – 3. mai 1922) oli Eestimaa Kommunistliku Partei rajaja ja juht.

Algõpetuse sai ta kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1898–1906 õppis ta Kuressaare gümnaasiumis. Viktor oli edukas õpilane. Tema lemmikained olid matemaatika ja keeled.

Koolis kuulus ta põrandaalusesse revolutsioonilisse õpilaste ringi, kus loeti marksistlikku kirjandust. Seal olid enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt pärit õpilased, kes oma koolidest olid poliitilise tegevuse tõttu välja visatud. Kingissepp oli 1906. aasta õpilasstreigi üks algatajatest. Gümnaasium suleti mitmeks nädalaks.

1906 astus ta Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste partei (VSDTP) Peterburi eesti osakonda, mille ülesandel käis 1907–1908 Tallinnas. 1908–1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911–1917 õppis ja lõpetas õigusteaduskonna.

1912–1914 oli ta bolševistliku lehe "Kiir" aktiivne kaastööline. 1914–1916 mõisteti ta administratiivkorras asumisele Tveris ja Kaasanis.

1916 Kingissepp mobiliseeriti. Kuni 1917. aastani oli ta sanitaarrongi ülem Taga-Kaukaasia rindel.

Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punaväe moodustamise kolleegiumi. Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan Rabtšinski ja aseesimees Viktor Kingissepp.

Sakslaste Eestisse saabumise järel veebruaris 1918 läks ta tagasi Venemaale, kus osales Ülevenemaalisel Erakorralisel Nõukogude Kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.Ta oli juunist augustini selle juures asuva Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja augustist novembrini Ülevenemaalises Erakorralises Komisjonis, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline. Viis läbi Vladimir Leninile sooritatud atentaadi uurimist,kuulas üle atendaadi sooritajat Fanny Kaplanit.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu novembris 1918 tuli ta Eestisse illegaalsele parteitööle kuni oma vahistamise ja hukkamiseni.

Kingissepa järgi nimetati 1922 Jamburg Ingerimaal ümber Kingissepaks (vene Кингисепп) ja 1952–1988 kandis ka Kuressaare Kingissepa nime.

1909 abiellus Kingissepp Peterburis. Abielust sündis kaks poega. Abielu lahutati 1910. Samal aastal abiellus ta teist korda.

Viktor Kingissepa hukkamine

Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil lõpuks kinni võtta mees, kes teadis, kus varjab end Eesti tagaotsituim kommunist Viktor Kingissepp. Kuid sidemees Linkhorst ei andnud KAPOle kedagi üles. Kapo andis asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunni pärast surma.

Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Algul Linkhorst puikles vastu (tema hüüdnimi oli "Malm"). Kuid siis käis komandant välja trumbi, lubades: kui Linkhorst annab välja Kingissepa varjupaiga, tühistatakse tema surmaotsus.

"Kas annate ausõna?" nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele Salomonia ja Juliane Tellmannile kuuluvas korteris.

Tallinna komandant kutsus kohe välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis samas ka 40 sõdurile ja ohvitserile käsu Kingissepa varjupaik sisse piirata. Kingissepa salakorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust koostati hiljem kaks suisa vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga, “kes ainus julge kaitsepolitseinik oli”. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine läks seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta.

Kaitsepolitseinik Palmi versioon oli aga hoopis teistsugune. Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. "Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin vastu seda kohta, mispeale ka seal kohal uks avanes ja selle ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli. Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa," kirjeldas Palm kinnivõtmist.

Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jpm.

Tallinna komandandi raport oli Kapo edu suhtes väga mürgine. “Peale Kingissepa arreteerimist jätkus mõnel kaitsepolitseinikul häbematust seletada, et see Kingissepa asukoht neile juba ennem teada olnud. Jääb ainult imestada niisugust kaitsepolitseinikute ütelust. Kaitsepolitsei, kelle ülesandeks riigivastaseid tabada, teab ühe kõige kurjema riigivaenlase asukohta ja ei võta midagi ette, et teda tabada,” imestatakse raportis. Ilmselt ei teadnud Kapo mitte tuhkagi ning lihtsalt püüdis õigustada oma läbikukkumist Linkhorsti ülekuulamisel.

Rivaalitsemine rikkus hiilgava võimaluse

Pärast Kingissepa vahistamist ei suutnud kaitsepolitseinikud omavahel kokku leppida, kuhu Kingissepp viia. Ühed tahtsid teda toimetada KAPOsse, teised aga komandantuuri, kuna kardeti, et riigikukutaja võib Kaitsepolitseist põgeneda. Lõpuks viidi Kingissepp sõjaväelaste valve all siiski Kaposse.

Palm võttis seejärel oma käsutusse Tallinna komandandi auto ning sõitis sellega Kaitsepolitseisse. Komandant palus masina kohe tagasi saata, kuid Kapo tegi seda alles paari tunni pärast. Sellega nulliti ära komandandi kavatsus minna puistama teiste kommunistide salakortereid, mis Linkhorsti käest oli teada saadud. Kui lõpuks Jaan Anvelti varjupaika tungiti, oli mees juba ära põgeneda jõudnud. "Oli näha, et seal ühes voodis keegi maganud oli," sesiab raportis kirjas.

Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti kohe välikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata. Sõjaväelaste raporti järgi aga Kingissepp ei jõudnudki mingit vastupanu osutada.

"Nii suuri vastaseid ei tapeta!" olla Jaan Tõnisson Konstantin Pätsile öelnud, kui Viktor Kingissepp kinni võeti.

Kes ikkagi vahistas Kingissepa ja kuidas see täpselt toimus, jääbki mõistatuseks. Nagu seegi, miks Kingissepp ei lahkunud salakorterist pärast Linkhorsti arreteerimist. Juliane Tellmanni mälestuste järgi olnud Kingissepp kaljukindel, et Linkhorst ülekuulamisel midagi ei räägi. Ent vaevalt mees nii naiivne oli. Miks muidu kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, jätmaks mõttekaaslastele põgenemisvõimaluse. Seda Linkhorst ka tegi, vaikides rohkem kui ööpäeva.

Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti kohe seejärel maha ja tema laip heideti hiljem merre. Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVDga Eestisse Kingissepa poeg Sergei, kes asus oma isa surmajate jälgi ajama. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda NKVD eriosakonna ülema kättemaksu eest. Pole võimatu, et Sergei Kingissepp hukkas Linkhorsti oma käega Scheeli mõisa krundil 1941. Seal hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli üks Kingissepa arreteerijatest.

Sergei lõpp oli veelgi kuulsusetum kui tema isa oma - ta hukkus evakueerimisel Tallinnast Leningradi 29. augustil 1941.

(Pekka Erelt. Eesti Ekspress, 02.05.2002; "Kes tabas Viktor Kingissepa?")

Bibliograafia

• V.Kingissepp. "Kellele iseseisvus, kellele ike". (1918) Tallinn, 1988
• V.Kingissepp. "Iseseisvuse ikke all". (1920) Tallinn, 1953
• V.Kingissepp. "Teosed". I osa. Tallinn, 1987
• Danil Rudnev. "Viktor Kingissepa elu. Elulooline jutustus". Tallinn, 1988
• Aigar Vahemets. "11 küsimust Viktor Kingissepale". Tallinn, 1988

Filmid

• "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust". Tallinfilm, 1980
• "Saja aasta pärast mais". Tallinnfilm, 1986

Välislingid

Maio Vaniko. "V.Kingissepp-võitja,või märter" // Luup Nr.9. 1997