Kuldtähe medal: erinevus redaktsioonide vahel
P r2.7.2+) (Robot: lisatud kv:«Зарни Кодзув» медаль |
|||
| 25. rida: | 25. rida: | ||
[[Kategooria:Nõukogude Liidu teenetemärgid]] |
[[Kategooria:Nõukogude Liidu teenetemärgid]] |
||
[[Kategooria:Medalid]] |
[[Kategooria:Medalid]] |
||
[[ca:Estrela d'Or]] |
|||
[[en:Gold Star]] |
|||
[[es:Estrella de Oro]] |
|||
[[fr:Étoile d'or (médaille)]] |
|||
[[hr:Zlatna zvijezda]] |
|||
[[ka:ოქროს ვარსკვლავი]] |
|||
[[kv:«Зарни Кодзув» медаль]] |
|||
[[nl:Gouden Ster]] |
|||
[[pl:Złota Gwiazda]] |
|||
[[pt:Estrela Dourada]] |
|||
[[ru:Медаль «Золотая Звезда»]] |
|||
[[vi:Huân chương Sao vàng (Liên Xô)]] |
|||
[[uk:Медаль «Золота Зірка»]] |
|||
Redaktsioon: 14. märts 2013, kell 09:57
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2008) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kuldtähe medal (vene keeles медаль «Золотая Звезда») on Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega kaasas käiv medal, mis asutati Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 1. augustil 1939.[1] 16 oktoobril 1939 aasta otsusega kinnitati medali kujundus.
Kuldtähe medal on viienurgeline tsentrist väljuvate viie kaheküljelise 15 mm pikkuse kiirega. Medal on valmistatud kullast. Medal ripub punase ordenilindiga plaatinast valmistatud lindihoida raami küljes mille tagaküljel on neljakandiline mutterkinnitus riietele kinnitamiseks. Medalit kantakse vasakul pool rinnal teiste ordenite ja medalite kohal.
Kuldtähe medali said isikud, linnad või kollektiivid, kellele oli antud Nõukogude Liidu kangelase, Kangelaslinna või Kangelaskollektiivi aunimetus.
Teise maailmasõja ajal anti välja kokku üle 11 600 Kuldtähe medali, neist 11 said eestlased: Arnold Meri (1941), Endel Puusepp (1942), Arnold Pappel (1943), Joosep Laar (1943), Heinrich Hindreus (1943), August Allik (1944), Albert Repson (1944), Eduard Tähe (1944), Jakob Kunder (1945), Ludvig Kurist (1945), nende hulgas ka üks eestlanna – Leen Kullman; lisaks veel üks eesti venelane: Nikolai Matjašin (1944).
Paljud Nõukogude liidu kangelase aunimetusega vääristatud kangelasteod, millega käis kaasas Kuldtähe medal, on hilisemal uurimisel osutunud kui mitte väljamõeldiseks, siis tugevasti liialdatuks. Pahatihti ei antud kangelase tiitlit tegelikule sangarile, vaid selleks valiti samast väeosast keegi laitmatu poliitilise taustaga isik. Kõik see kehtib ka eestlastest kangelaste kohta.
Viimasena anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus Leonid Solodkovile pikaajalise eksperimendi eest, mis imiteeris tööd 500 meetri sügavusel vee all. Tema sai ka 24. detsembril 1991 viimase Nõukogude Liidu Kuldtähe medali numbriga 11664.
Kuldtähe medali said ka 11 linna ja Bresti kindlus, millele anti Kangelase-linna nimetus. Nad oli Moskva, Peterburi (varem Leningrad), Volgograd (varem Stalingrad), Kiiev, Sevastopol, Odessa ja Bresti kindlus (8. mai 1965). 14. septembris 1973 said Kangelase-linnaks Novorossiisk ja Kertš, 26. juuni 1974. Minsk, 7. detsembris 1976 Tula ning 6. mais 1985 Murmansk ja Smolensk.
6. mail 2008 andis Venemaa president Vladimir Putin üle veel viis Kuldtähe medalit linnadele Voronežile, Lugale, Poljarnõile, Doni-äärsele Rostovile ja Tuapsele, mis said lahingukuulsuse linna aunimetuse.[2]