Nikolai Berdjajev

Nikolai Aleksandrovitš Berdjajev (Николай Александрович Бердяев; 18. aprill, vana kalendri järgi 6. aprill 1874 Kiiev – 24. märts 1948) oli vene poliitiline ja religioosne filosoof, üks eksistentsialismi alusepanijaid Venemaal.

Paljude kaasaegsete arvates oli ta mõtleja, kes suutis teistest enam ellu viia 20. sajandi alguse vaimse renessansi ideed. Algul oli ta marksismi ja neokantiaanluse mõju all: proovis sünteesida ajaloo materialistlikku käsitlust ja Kanti eetilist õpetust. Hiljem pöördus filosoofia poole, oli tugevalt mõjutatud Fjodor Dostojevskist, Vladimir Solovjovist, Viktor Nesmelovist ning hiljem Jakob Böhmest.

Elulugu

Berdjajev sündis sõjaväelase perekonnas. Ta õppis algul Kiievi kadetikorpuses, aastal 1894 astus Kiievi ülikooli. Seal huvitus marksismist ja osales marksistlike ringide töös. Sel ajal sõbrunes ta muuhulgas Lev Šestoviga, sõprus kestis kuni Šestovi surmani Pariisis.

Aastal 1898 Berdjajev arreteeriti ja saadeti hiljem kolmeks aastaks Vologda kubermangu asumisele. 1899 Ilmus saksa marksistlikus ajakirjas Neue Zeit Berdjajevi esinene artikkel, "Ф. А. Ланге и критичесая философия в ее отношении к социализму". Asumisel olles ilmus ka Berdjajevi esimene raamat, "Субьективизм и индивидуализм в общественной философии" ("Subjektivism ja objektivism ühiskondlikus filosoofias", 1901). Selles kritiseerib Berdjajev narodnikute ideid ja üritab marksismi sünteesida Kanti ja Fichte idealistliku filosoofiaga. Raamatule kirjutas eessõna Pjotr Struve.

1904 aasta suvel Berdjajev abiellus ja sama aasta sügisel asus elama Peterburi, et anda seal koos Sergei Bulgakoviga välja ajakirja Novõi putj. Peagi ajakiri reorganiseeriti, selle uueks nimeks sai Voprosõ žizni. Selle väljaande koostamisest võtsid lisaks Berdjajevile ja Bulgakovile osa veel Dimitri Merežkovski, Vassili Rozanov, Vjatšeslav Ivanov, Fjodor Sologub, Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Valeri Brjussov, Aleksei Remizov, Lev Šestov, Semjon Frank ja Pjotr Struve.

Sel ajal tutvus Berdjajev Merežkovski ja tema naise Zinaida Hippiusega. Algul oli nendevaheline suhtlemine väga tihe, hiljem suhted jahenesid oluliselt. Hilisematel aegadel Pariisis pidas Merežkovski Berdjajevit vaat et bolševikuks. Osalt Merežkovski mõjudele vastandudes lähenes Berdjajev õigeusu kirikule.

1907 ilmusid artiklite kogumikud "Sub specie aeternitatis" ja "Новое религиозное сознание и общественность". Nende kogumikega algas Berdjajevi üleminek idealismist religioosse ideoloogia ja usulise romanti juurde. Samal aastal sõitis Berdjajev välismaale ja veetis talve Pariisis. Tagasi pöördus juba Moskvasse. Seal osales ta Sergei Bulgakovi poolt organiseeritud usulis-filosoofilise ringi töös. Bulgakovi vahendusel tutvus Berdjajev ka Pjotr Florenskiga.

1909 ilmus kogumik "Vehhi", kus lisaks Berdjajevile olid tegevad Mihhail Geršenson, Sergei Bulgakov, Aleksandr Isgojev, Bogdan Kistjakovski, Pjotr Struve ja Semjon Frank. Berdjajev avaldas selles artikli "Философская истина и интеллигентская правда". Kogumiku laiem eesmärk oli saada üle poliitilisest võitlusest ja veenda vene intelligentsi vaatama üle oma vaimsed väärtused ja nende hierarhia. Kogumiku autorid üritasid näidata, et jäädes pidama ainult puhtpoliitiliste küsimuste juurde ei suuda vene intelligents neid küsimusi lahendada, märksa olulisematest üldinimlikest probleemidest rääkimata. Sedasama teemat arendab ka Berdjajevi 1910 ilmunud artiklite kogu "Духовный кризис интеллигенции"

Pärast 1917. aasta revolutsioone töötas Berdjajev Nõukogude Riiklikus kirjanduse istituudis, Moskva ülikoolis ja Venemaa Kujutleva kunsti Akadeemias, ning kirjutas raamatud «Философия неравенства. Письма к недругам по социальной философии» ja «Философия Достоевского».

Berdjajev vahistati Tšekaa poolt korduvalt 1920 ja 1922 aastal nõukogusevastase tegevuse süüdistusega ning VK(b)P KK Poliitbüroo ja Kesktäitevkomitee Presiidiumi ühisotsuse alusel 1922. aastal saadeti Berdjajev Nõukogude Liidust välja ajatule asumisele ning ta asus Saksamaale koos suure hulga Venemaa intelligentsi esindajatega. 1924. aastal kolis ümber Prantsusmaale. Paguluses elas pingelist elus: töötas kirjastuses "YMCA-PRESS" toimetajana, mis laskis välja vene emigrantide raamatuid, juhtis religioosset filosoofiaajakirja "Tee", luges loenguid, teda avaldati sageli. 1947 sai Cambridge ülikoolis honoris causa doktorinimetuse. Ta jätkas oluliste teemade arendamist, mõjutades sellega Lääne-Euroopa mõtte arengut.

Berdjajev arvas oma maailmanägemuse avavat järgmistel töödel: "Loomingu mõte", "Ajaloo mõte", "Vaba vaimu filosoofia", "Inimese ülesandest", "Mina ja objektide maailm". Suri kirjutuslaua taga, kui töötas järjekordse teose kallal.

Raamatud

• "Философия свободы" ("Vabaduse filosoofia"; 1911)

Teosed eesti keeles

• "Vene kommunismi lätted ja tähendus". Tõlkinud Jaan Isotamm – Akadeemia 1989, nr. 8, 9 ja 1990, nr. 1, 2, 3, 4, 5
• "Aristokraatiast". Tõlkinud Meelis Tõns – Akadeemia 1992, nr. 2, lk. 428–443

Kirjandus

• Peeter Torop, "Vabadus ja orjus ajaloos: Berdjajev" – Akadeemia 1989, nr 8, lk 1778–87; uustrükk – Toropi artiklikogumikus "Kultuurimärgid", Ilmamaa, Tartu 1999, lk 238–250
• Hjalmar Pöhl, "Berdjajevi marksismi- ja kommunismikriitika teoloogiline sisu". Tõlkinud Kalle Kasemaa – Akadeemia 1990, nr 5, lk 1106–20
• Peeter Torop, "Kollektivistlikust anarhismist" – Vikerkaar 1998, nr 1/2, lk 75–80
• Marek Tamm, "Kaasaegne keskaeg" ('Uuest keskajast' XX sajandi filosoofias: Nikolai Berdjajev, Georg Henrik von Wright, Alain Minc) – Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 152–159

Välislingid

• Urmas Kiil, "Eelolev nädal möödanikus", Oma Saar 28. veebruar 2009