Zinaida Hippius

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Zinaida Hippius 1910. aastate algul

Zinaida Nikolajevna Hippius (ka Gippius; vene keeles Зинаида Николаевна Гиппиус; 20. november 1869 Beljov, Tula kubermang, Venemaa9. september 1945 Pariis, Prantsusmaa) oli vene luuletaja, näitekirjanik, toimetaja, prosaist, kirjanduskriitik ja filosoof, üks vene sümbolismi rajajaist, keda on nimetatud "üheks kõige mõistatuslikumatest ja intelligentsematest naistest toonasel Venemaal".[1][2] Tema abielu filosoof Dmitri Merežkovskiga kestis 52 aastat, seda kirjeldab Hippiuse viimane, lõpetamata jäänud raamat "Dmitri Merežkovski" (esmatrükk Pariisis 1951, esimene väljaanne Venemaal Moskvas 1991).

Zinaida Hippiuse isa Nikolai Romanovitš Hippius oli jurist ning Venemaa Senati ülemprokurör, kelle sakslasest esiisa Adolphus von Gingst, hiljem von Hippius, tuli Moskvasse 16. sajandil.[3] Zinaida Hippius tutvus Dmitri Merežkovskiga 1888. aastal[4], nad abiellusid 8. jaanuaril 1889 Thbilisis[5]. Hippius ja Merežkovski toetasid 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, kuid pidasid Oktoobrirevolutsiooni üheks põhjuseks Aleksandr Kerenski ja tema pooldajate nõrkust, kes olid valmis rünnakuteks vaid parempoolsete leerist, mitte bolševike poolt[6]. 1919. aasta lõpus lahkusid nad Venemaalt, saanud bolševike haridusjuhilt Anatoli Lunatšarskilt loa pidada Punaarmee sõduritele loenguid Vana-Egiptusest, ning siirdusid Valgevene ja Poola kaudu Pariisi[7], kuhu olid aastate eest juhtumisi ostnud korteri[8]. Pariisi jäid nad suuremaks osaks oma pagulusajast. Pärast Merežkovski surma 1941. aastal pühendus Hippius temast raamatu kirjutamisele, mis jäi siiski pooleli.[9]

Zinaida Hippius suri 9. septembril 1945 Pariisis ja ta maeti Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.

Suurem osa Zinaida Hippiuse teostest, nii luulest kui ka proosast, ilmus Venemaal enne revolutsiooni. Eksiilis avaldas ta siiski veel kaks luulekogu, valimiku lühiproosat ning mälestusteraamatu[10][11]. Tema luulet hinnati kõrgemalt kui proosat[12][13]; kriitik Innokenti Annenski pidas Hippiuse luulet üheks vene modernismi tippudest.[7] Hippius oli ka mõjukas kriitik, kelle kriitikat iseloomustati läbinägeliku ja subjektiivsena[13].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Steve Shelokhonov. "Zinaida Gippius biography". www.imdb.com. Vaadatud 13.10.2010. 
  2. "Zinaida Gippius". Dictionary of Literary Biography. Vaadatud 13.10.2010. 
  3. Christa Ebert Sinaida Hippius: Seltsame Nahe. — Oberbaum Verlag: Berlin, 2004. — S.22.
  4. Bogomolov, N. "Love is the One". The Works of Zinaida Gippius. Vaadatud 13.10.2010. 
  5. "Zinaida Nikolayevna Gippius". Bibliographical Dictionary. XX Century Russian Writers 2. Moscow: Prosveshcheniye Publishers. 1998. p. 352. Vaadatud 13.10.2010. 
  6. Gippius, Z.N. Memoirs. Dm. Merezhkovsky. Him and Us. Zakharov Publishers. Moscow, 2001. P.403.
  7. 7,0 7,1 Makarenko, Svetlana. "Zinaida Nikolayevna Gippius. "My Soul is Love"". www.peoples.ru. Vaadatud 13.10.2010. 
  8. Fyodorov, V.S. Z.N. Gippius. Russian Literature of the XX Century. Vaadatud 13.10.2010. 
  9. Teffi. "Зинаида Гиппиус". az.lib.ru. Vaadatud 13.10.2010. 
  10. "Гиппиус, Зинаида Николаевна". www.krugosvet.ru. Vaadatud 13.10.2010. 
  11. Sokolov, A.G. P. A. Nikolayev, toim. "Зинаида Николаевна Гиппиус". Russian Writers. Biobibliographical Dictionary. 1 (A-L). Moscow: Prosveshcheniye Publishers. Vaadatud 13.10.2010. 
  12. Shchemeleva, L.M. "Зинаида Николаевна Гиппиус". The Big Kirill and Mefody Encyclopedia. Vaadatud 13.10.2010. 
  13. 13,0 13,1 "Гиппиус, Зинаида Николаевна". The Russian Biographical Dictionary. Brockhaus & Efron. Vaadatud 13.10.2010. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]