Heydər Əliyev

Əliyev Pentagonis 1997. aastal

Heydər Əlirza oğlu Əliyev [heid'är älirz'a ogl'u äl'ijev] (venepäraselt Geidar Alijev; 10. mai 1923 Naxçıvan – 12. detsember 2003 Cleveland Ohios) oli Nõukogude Liidu ja Aserbaidžaani poliitik.

Alijev omandas oma väitel hariduse Aserbaidžaani Riiklikus Ülikoolis ajaloolasena, olles enne sõda õppinud mõnda aega tehnoloogiainstituudis. Täna on dokumentaalselt tõestatud, et õppis Leningradis julgeolekukoolides. Ta astus 1945 NLKP liikmeks, töötas Aserbaidžaani KGB-s alates 1944 ja tõusis 1967 selle juhiks. 1969–1982 oli ta Aserbaidžaani Kommunistliku Partei esimene sekretär, alates 1976 NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja 1982–1987 liige. Ta oli Leonid Brežnevi ja Juri Andropovi soosik. Juri Andropov nimetas ta 1982 esimeseks asepeaministriks, kes vastutas kommmunikatsioonide, kultuuri, sotsiaalküsimuste eest.

Teda käsitleti ka võimaliku NLKP KK peasekretäri kandidaadina 1985 aastal. Pärast ülirasket infarkti 1987 aastal palus Mihhail Gorbatšov tal tagasi astuda, seda Poliitbüroo mõjuvõimsa liikme Jegor Ligatšovi nõudmisel, mida survestati "Pravda" artikkliga, kus Alijevit kritiseeriti korruptsiooni eest.

Əliyev astus kõigist kommunistliku partei ametitest tagasi 1990 protestiks selle vastu, et nõukogude armee jaanuaris demonstratsioonid Bakuus veriselt maha surus. Ta naasis kodusesse Nahhitševani. Kuid juba 1991 valiti ta Nahhitševani autonoomse piirkonna ülemnõukogu esimeheks ja asutas 1992 Uue Aserbaidžaani Partei. 30. augustil 1991 kuulutas Aserbaidžaan end iseseisvaks, kuigi seda ei tunnustatud ametlikult enne, kui Nõukogude Liit lagunes. Olukord Aserbaidžaanis destabiliseerus, kuni riik jõudis kodusõja lävele.

1993. aasta juunis võttis isehakanud kolonel Suret Hüseynov ette sõjaväelise riigipöörde katse ja senine riigipea Əbülfəz Elçibəy kutsus Türgi soovitusel Bakuusse kogenud Əliyevi, kes seadusi rikkudes kiiruga Rahvusassamblee liikmeks ja esimeheks valiti. Elçibəy pages kodukülla ja Əliyev tõusis konstitutsioonikohaselt presidendi kohusetäitjaks. Ta tõstis Hüseynovi mõneks ajaks peaministriks ja korraldas referendumi, mis Elçibəyle umbusaldust avaldas. Sama aasta oktoobris valiti Əliyev 98,8-protsendilise toetusega riigi presidendiks (kaks vastaskandidaatideks lubatut olid avalikkusele tundmatud).

Teiseks ametiajaks valiti Əliyev presidendiks 1998. aasta oktoobris, opositsioon boikoteeris valimisi. Ei 1993. aasta ega 1998. aasta presidendivalimisi ei peeta vabadeks ega õiglasteks.

Әliyev ei tihendanud paljude üllatuseks sidemeid Venemaaga kuigivõrd, ehkki liitus Venemaa meeleheaks 1993. aasta sügisel SRÜ-ga. Әliyev jätkas eelkäija ajal peaaegu finišisse jõudnud läbirääkimisi Lääne naftatootjatega ja kauples välja soodsamagi kokkuleppe. Pärast "Sajandi Lepingu" sõlmimist üritati 1994. aastal taas relvastatud riigipööret, kuid Әliyev surus selle maha ja arvatavalt taas asjasse segatud Suret Hüseynov põgenes Venemaale. 1997. aastal, mil Aserbaidžaan sõlmis Venemaaga sõpruse ja koostöö lepingu ning kirjutas alla naftalepingu LUKoiliga, andis Venemaa Hüseynovi Aserbaidžaanile välja.

Әliyevi autoritaarse režiimi päevil edenes Aserbaidžaanis järk-järgult turumajandus. Әliyev ei suutnud lahendada Mägi-Karabahhi probleemi. 1993. aastal alanud sõda Armeeniaga lõppes kiiresti hävingu, umbes 30 tuhande hukkunud aseriga ja kolmveerand miljoni aseri põgenikuga. Rahu- ega piirilepingut ei sõlmitud.

Järgmised presidendivalimised 15. oktoobril 2003 võitis tema poeg İlham. Ka neid valimisi kritiseerisid välisvaatlejad tugevalt. See oli esimene juhtum endise NSV Liidu territooriumil pärast NSV Liidu lagunemist, kus võim riigis isalt pojale üle läks. Pärast valimisi suri Әliyev USA-s sõjaväehaiglas.

Eelnev Əbülfəz Elçibəy

Aserbaidžaani president 1993–2003

Järgnev İlham Əliyev