Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond (vene keeles Третье отделение Собственной Его Императорского Величества Канцелярии), lühemalt tuntud lihtsalt Kolmanda osakonna nime all, oli aastatel 1826–1880 Venemaa keisririigis tegutsenud riikliku julgeoleku ametkond, mis tegeles eelkõige poliitiliste ja usuliste teisitimõtlejate jälitamisega.

Kolmanda osakonna eellased olid Siseministeeriumi üldpolitseilised allüksused ja järglane oli Politseidepartmangu 3. Asjaajamise Eriosakond (1881–1898) ja Politseidepartmangu Eriosakond (1898– ) (Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел) 1881–1883 Territoriaalorganid отделения по охране общественной безопасности и порядка, kõnekeeles "ohranka".

1883 nimetati ümber Департамента государственной полиции lihtsalt Департамент полиции составе Министерства внутренних дел''.

3. juulil 1826. aastal keiser Nikolai I poolt kinnitatud Kolmanda osakonna põhimääruse kohaselt, kuulusid osakonna pädevusse järgmised ülesanded:

• "... - kõik kõrgema politsei pädevusse antud ja kuuluvad juhtumid;
• riigis tegutsevate erinevate sektide ja usulahkude jälgimine;
• teatised avastatud võltsitud assignatsioonidest, rahavõltsimisest, templitest, dokumentidest jms, mille jälitamine ja edasine menetlemine jäi Rahandusministeeriumist lähtuvalt siseministeeriumile;
• üksikasjalikud andmed kõikidest isikutest, kes on politsei järelvalve all ning ka kõik sellealased korraldused;
• kahjulike ja kahtlustäratavate isikute väljasaatmine ja neile asukoha leidmine;
• kõigi kinnipidamiskohtade haldus (jälgimine ja majandamine), kus hoitakse kinni riiklikke kurjategijaid;
• kõik määrused välismaalaste suhtes, kes elavad Venemaa keisririigis, Venemaale saabuvad ja lahkuvad;
• teatised kõigist ilma erandita sündmustest;
• politseisse puutuvad statistilised andmed".

Ajalugu

Kolmas osakond asutati peale 14. detsembril 1825 toimunud dekabristide ülestõusu 3. juulil 1826 keiser Nikolai I korraldusel kui kõrgem poliitilise jälitusega tegelev politseiorgan, mille ametnike volitused ületasid kõigi teiste julgeoleku- ja korrakaitseüksuste volitusi, kuna ei allunud kohalikele valitsusorganitele vaid otseselt keisrile – Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantseleile.

Kolmanda osakonna asutaja ning esimene ülem oli baltisakslane Alexander von Benckendorff.

Kui riigivastaste poliitiliste süütegude jälitusega tegelesid kolmanda osakonna ametnikud, siis kriminaalmenetluse normide alusel eeluurimise ja kohtueelse uurimisega riigivastastes ja poliitilistes küsimustes tegutsesid täitevvõimuna Üksikusse sandarmikorpusesse (Отдельный корпус жандармов) kuulunud sõjaväelased.

 Pikemalt artiklis Üksik sandarmikorpus

Uurimisorganina tööd alustanud osakonnast sai Nikolai I valitsusaja kõige efektiivsem politseiametkond, kuid uurimisfunktsioon asendus aja jooksul üha enam repressiivfunktsiooniga. Aleksander II valitsusajal muutus ametkond ka üha ebaefektiivsemaks ega suutnud enam toime tulla Venemaal üha laiemat ulatust omandava revolutsioonilise liikumisega.

Pärast Aleksander II vastu suunatud atentaadikatset 5. veebruaril moodustati 12. veebruaril 1880 Kõrgem Korraldav Komitee (Верховная распорядительная комиссия), millele allutati ka seni piiramatuid volitusi omanud Kolmas osakond. Sama aasta 6. augustil 1880 Kolmas osakond likvideeriti ja selle juures tegutsenud sandarmikorpus allutati Siseministeeriumi Politseidepartemangule.

Struktuur

Kolmas osakond oli jagatud esialgu neljaks, hiljem viieks allüksuseks. Allüksused kandsid ekspeditsiooni (экспедиция) nime ja nende vastutusalad jagunesid nii:

III osakonna salakantselei, direktor Maximilian von Fock

• I – uurimis- ja jälitustegevuse korraldamine poliitilistes küsimustes ("предметами высшей полиции и сведениями о лицах, состоящих под полицейским надзором"); aastatel 1828–1842 ka teatrilavastuste tsensuur
• II – võitlus vanausuliste, sektantide, valerahategijatega; vanglate haldamine; mõisnike poolt talupoegade väärkohtlemisega seotud küsimuste lahendamine (раскольниками, сектантами, фальшивомонетчиками, уголовными убийствами; местами заключения и... крестьянским вопросом)
• III – kontroll välismaalaste viibimise ja tegevuse üle Venemaal
• IV – kaebused, kirjavahetuse korraldamine, personaliküsimused
• V – asutati 1842 ja võttis I ekspeditsioonilt üle teatrietenduste tsenseerimise

Poliitvangide kinnipidamiskohad

Kolmanda osakonna alluvuses tegutsesid mitmed riiklikud vanglad, kus peeti kinni riigi- ja riikliku usu vastaseid:

• Peeter-Pauli kindlus (Sankt Peterburg)
• Schlüsselburgi kindlus (Schlüsselburg)
• Dünaburgi kindlus (Dünaburg, kaasajal Daugavpils)
• Käkisalmi kindlus (Priozjorsk)
• Tallinna kindluse Paksu Margareeta suurtükitorn (Tallinn)
• Suzdali kloostri vangla (Suzdal)
• Solovetsi kloostri vangla (Solovetsi saartel)
• Orlovi sunnitöövangla (Orjol)

Valitseva režiimi poliitilisi oponente hoiti vangistuses Schlüsselburgi kindluses ning Sankt Peterburgis asunud Schwarzgoldi majas ja Peeter-Pauli kindluse ühes osas.

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond ja Eestimaa

Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakonna allüksused olid tsaariimpeeriumi rahutumates ja suuremat tähtsust omavates piirkondades nagu Peterburi, Moskva, Poola kuningriik. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud revolutsioonilise või riigivastase tegevusega nende hulka ei ei kuulunud ning Kolmanda Osakonna alalist esindust neis ei olnud.

Osakonna juhid

• 1826–1844 krahv Alexander von Benckendorff (1783–1844)
• 1844–1856 krahv Aleksei Fjodorovitš Orlov (1787–1862)
• 1856–1866 vürst Vassili Andrejevitš Dolgorukov (1803–1868)
• 1866–1874 krahv Pjotr Andrejevitš Šuvalov (1827–1889)
• 1874–1876 Aleksandr Lvovitš Potapov (1818–1886)
• 1876–1878 Nikolai Vladimirovitš Mezentsov (1827–1878)
• 1878–1880 Alexander Drenteln (1820–1888)

Välislingid

• Geschichte der Behordenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, lk.144-146