Harald-Adam Velner

Harald-Adam Velner (15. detsember 1923 Narva – 25. detsember 2012 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane ja looduskaitsja.

Tema teadustöö põhisuunad olid veekogude vee kvaliteedi reguleerimine ja prognoosimine, veevarude kompleksne kasutamine ja kaitse, heitvete puhastamine ja hüdroenergeetika. Ta avaldas üle 150 publikatsiooni ning tema juhendamisel kaitsti 2 doktori- ja 24 kandidaadiväitekirja.

Elulugu

Harald Velner sündis 1923. aastal Narvas ja kasvas multikultuurses perekonnas. Isa August Velner, hilisem Eesti hüdroloogiateaduste rajaja, oli pärit paljulapselisest taluperest ja ema Katariina vanast vene-poola maa-aadli suguvõsast. Hariduse sai Harald Velner Tallinna Prantsuse Lütseumis. Kooli lõpetades oli H. Velner võimeline vabalt suhtlema ja kirjutama prantsuse keeles, lisaks õpiti hoolega veel inglise ja saksa keelt ning kodus omandas ta vene keele. Sõja ajal astus H.Velner Tartu Ülikooli. Tartus kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Laine Neemre (Neumanniga), kellega elati koos õnnelikus abielus peaaegu 70 aastat. Peres sündis kaks last Raul ja Kristin-Mari (abielludes Looveer). H-A Velner oli hoolitsev vanaisa ja vanavanaisa.

Haridus- ja töökäik

Ta õppis aastatel 1931–1940 Tallinna Prantsuse Lütseumis ja lõpetas aastal 1942 Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinna Prantsuse Lütseumi baasil.

Aastatel 1942–1944 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuulates samaaegselt loenguid matemaatika-loodusteaduskonnas.

Ta mobiliseeriti kevadel 1944 Saksa sõjaväkke. Ta viibis väljaõppel 20. eesti diviisi Klooga õpperügemendis (Ersatz- und Ausbildungs Regiment), kuid sügisel 1944 õnnestus tal sõjaväest põgeneda.

1945. aastal õnnestus tal astuda Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonda, mille ta 1951. aastal lõpetas cum laude. Aastatel 1952–1954 oli ta aspirantuuris Leningradi Polütehnilises Instituudis, kaitses seal aastal 1954 tehnikakandidaadi väitekirja ning aastal 1968 samas tehnikadoktori väitekirja.

Aastatel 1944–1945 oli ta Eesti NSV Hüdrometeoroloogiateenistuse Valitsuse vanemtehnik. Aastal 1954 oli ta TPI hüdrotehnika ja geodeesia kateedri assistent, aastatel 1955–1957 samas dotsent, aastatel 1957–1968 oli ta TPI sanitaartehnika/hüdraulika kateedri dotsent, aastatel 1969–1992 oli ta samas professor; lisaks oli ta aastatel 1958–1962 TPI ehitusteaduskonna prodekaan.

Ta oli aastatel 1984–1988 Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOM) tegevdirektor ning aastatel 1990-1992 ja 1994–1996 esimees ning elas seetõttu Soomes.

Aastatel 1992–1996 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika instituudi veekaitse erakorraline professor ning aastast 1996 oli ta keskkonnakaitse aluste õppetooli emeriitprofessor. Ta oli ka aastatel 1992–1994 Tampere ja Helsingi Tehnikaülikooli külalisprofessor.

Teadustöö põhisuunad

Teadustöös tegeles Harald - Adam Velner esialgu kuni 1960. aastate alguseni hüdroloogia ja hüdroturbiinidega. Kuuekümnendate algusaastatel muutus aktuaalseks veekogude vee kvaliteet ja selle kaitsmine. kateedri õppejõud eesotsas Harald -Adam Velneriga häälestasid end uuele uurimissuunale. Päevakorda kerkisid uued veemajandusalased projektid, esialgu Eestis ja edaspidi väljaspool Eestit. Käivitati veekogude uurimisprogrammid, väliuuringuid tehti mitmel pool üle Eesti ja Venemaa jõgedel alates Volgast siberi jõgedeni välja. Tema initsiatiivil loodi 1962. aastal TPI sanitaartehnika probleemlaboratoorium, (tänapäeval veetehnika uurimislabor), mille teaduslikuks juhendajaks ta ka ise valiti. Seal uuriti veekogude isepuhastust ning töötati välja arvutusmudelid väikejõgede veekaitseabinõude kavandamiseks. Laboratooriumist kujunes kiiresti uurimiskeskus, kuhu koondus arvukalt noori eri valdkondadest: sanitaartehnikuid, keemikuid, biolooge, mikrobiolooge, arste. Probleemlaborist kujunes uurimiskeskus, mida ei teatud-tuntud üksnes Nõukogude Liidus, vaid ka mujal Euroopas. Tunnustus uurimisgrupile ei lasknud end kaua oodata ja uurimislabori korraldada usaldati üleriigilised veekogude isepuhastusalased sümpoosionid, Aastail 1967–1990 korraldati TPI-s üheksa veekogude isepuhastusele ja heitvee segunemisele pühendatud üleliidulist sümpoosioni ja alates 1972. aastast muutusid need rahvusvaheliseks. Sümpoosionimaterjalid ning teadusajakirjades ja kogumikes avaldatud artiklid lubasid pidada Tallinna Moskva ja Peterburi (Leningradi) järel tähtsuselt kolmandaks tollase Nõukogude Liidu veekaitse-uurimiskeskuseks. Probleemlaboratoorium sai ka baasiks, kus alustati veetehnika-alase teaduskaadri ettevalmistamist – avati aspirantuur ning 1971. aastal sai TPI kandidaadikraadi andmise õiguse veevarustuse ja kanalisatsiooni erialal. H-A. Velner juhendas mitme väitekirja koostajat ning oli kümme aastat kaitsmisnõukogu esimees. Jõgede isepuhastusvõime ja nende vee kvaliteedi kujunemise teooria edasiarendaja H-A. Velner sai kahel korral koos kolleegidega Nõukogude Eesti teaduspreemia, mis oli tol ajal suur tunnustus. 1968. aastal kaitses Harald-Adam Velner Peterburis (Leningradis) tehnikadoktori väitekirja teemal "Veekogude kompleksne kasutamine ja kaitse". Doktoritöös võttis ta kokku Eesti veemajanduse generaalskeemi 1961. aastal alanud koostamisega seotud TPI veekaitselaboris sooritatud uurimistööde tulemused. Algul oli 1965. aastal valmis saanud skeemi koostamisel põhirõhk linnade ja tööstuse veega varustamisel. Tallinna kasvava "janu" leevendamiseks tuli appi võtta peale Pirita ka mitme teise jõe veevaru. Selgus aga, et Jägala, Vääna (Tõdva), Keila jt jõgede vee juhtimine Tallinna veevarustussüsteemi põhjustab jõevee kvaliteedi halvenemist – eriti veevaesel ajal, mil veetarbimine on kõige suurem. Siit kerkiski vajadus tegelda jõgede veekvaliteedi ja reostuskoormuse uurimisega ning seda mitte üksnes Tallinna ümbruses, vaid ka mujal Eestis. Tollane generaalskeem oli üsna sarnane praegu Euroopa Liidu vee raamdirektiivi nõuete kohaselt koostatavate valglapõhiste veemajanduskavadega.

Harald Velneril oli juhtiv roll 1960ndate aastate keskpaigas alanud Eesti ja Soome veeteadlaste otsekontaktide loomisel. Suurepärased erialateadmised, mitme võõrkeele oskus (ta valdas vabalt kuut keelt) ja diplomaadivõimed aitasid tal korraldada Eesti ja Soome veeteadlaste ja praktikute koostööd, mis päädis rahvusvahelise koostööga Soome lahe vee kaitsmisel. 1968. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu ja Soome vaheline kokkulepe Soome lahe ja selle vesikonna kaitseks ning samal aastal asutati NSVL–Soome teaduslik-tehnilise koostöö raames Soome lahe vee kaitse töörühm, mille nõukogude poolseks esimeheks sai professor Velner. 1970. aastal sõlmiti keskkonnakaitsealane kokkulepe ka NL ja Rootsi vahel ning neli aastat hiljem 1974 aastal Soome ja Rootsi ning NL kahepoolsetele kokkulepetele tuginev, seitset Läänemereriiki hõlmav Läänemere kaitse konventsioon. 1980. aastal konventsioon ratifitseeriti ning loodi Helsingis paiknev alaline büroo – HELCOM. Helsingi komisjoni esimeseks peasekretäriks sai Soome tuntud veeteadlane Aarno Voipio. Komisjoni koosseisus moodustati kaks töörühma: teaduslik-tehniline ja mereuuringute töörühmad, kes pidid ette valmistama konkreetseid soovitusi merekaitseks. Velner valiti esimese nimetatud töörühma esimeheks, mis nõudis merereostust piiravate kriteeriumide ning reostuskoormust vähendavate abinõude väljatöötamist.

1984 aastal, neli aastat peale HELCOMi loomist, valiti peasekretäriks Harald Velner ning oli sellel kohal ametiaja lõppemiseni 1988 aastal. HELCOMi töö oli mitmetahuline toimudes paljudes alatöögruppides, kus käsitleti eri küsimusi (õlitõrjet, reostuskoormuse piiramist, mere ökoloogiat ja seiret, insenerlikke aspekte jm). Üheks sõlmküsimuseks tema ametiajal oli merre suubuva reostuskoormuse vähendamine. Läänemere üks suuremaid reostuskoldeid oli Peterburg (Leningrad). Velneri töö tulemusena õnnestus luua otsesed sidemed Põhjamaade Keskkonna Fondi (NEFCO) ja Peterburi linnavalitsuse vahel, et kiirendada Peterburi heitvete puhastusseadmete rajamist, mis 1980. aastatel olid algusjärgus. Soome valitsuse toel anti heitvete nõuetekohased keemilis-bioloogilised puhastusseadmed käiku 2007. aastal.

HELCOMis töötamise ajal osales Velner mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide töös sh merekaitse riikide vaheliste organisatsioonide tegevuses Atlandi rannikumeres (Pariisi ja Oslo komisjonid) ning vahemeres (Barcelona Komisjon). Tihti osales ka Genfis toimunud kliima, hüdroloogia ja keskkonnakaitse töögruppide töös.

HELCOM on riikide vaheline organisatsioon, mille peakorter asus Helsingis, ning seetõttu osales Velner vastuvõttudel paljudes saatkondades. See aitas arendada kontakt ja tutvustada Eestit. Kaks korda aastas osales koos abikaasaga Soome presidendi vastuvõttudel. Helsingis töötamise ajal tekkisid usalduslikud suhted Suurbritannia suursaadiku Alan Brooke Turneriga, kes Ida-Euroopa riikide kuraatorina edendas Eesti taasiseseisvumis perioodil Briti ja Eesti keskkonnakaitse vahelist koostööd.

Helsingis töötades aitas Velner kaasa Helsingi ülikoolide ja TPI (TalTechi) vaheliste sidemete tugevdamisele. Velner oli mitteametlik Eesti ülikoolide esindaja ja sidemete rajaja Soomes tehnika ja loodusteaduste valdkonnas. Selle töö edukuse kinnituseks oli sündmus 1986 aastal Tallinna Tehnikaülikooli 50 juubelil, kui esimeseks sõjajärgseks audoktoriks valiti Helsingi Tehnikaülikooli veetehnika professori Eero Kajosaari.

1987 aastal toetas Velner Eesti nn fosforiidisõda põhjendades fosforiidi kaevandamise negatiivset mõju Läänemerele.

1988 organiseeris ta Tallinna Tehnikaülikooli ja PI Consulting (PIC)  ühisfirma. Ettevõtte tegevus algas mitme rakendusliku projektiga , mille eesmärgiks oli keskkonna seisundi parandamine, nt Saaremaa keskkonna seisundi analüüs ja parandamise võimalused, mis töö valmides maakonnas ka heaks kiideti. Pärast taasiseseisvumist kasvas PIC Eesti osakond Eesti üheks juhtivaks bürooks keskkonnaprojektide alal.

1988 aastal alustas Velner Eesti ning osalt ka Läti ja Leedu keskkonna seisundit kirjeldava ülevaate koostamist, mille andis 1989 aastal üle Põhjamaade Projektifondile (NOPEF), ülevaade sai aluseks järgnevatele projektidele. Tehtud töö oli aluseks hilisematele Läänemere keskkonnakaitse projektidele regioonide kaupa, kus määrati kindlaks nn suurreostajad kelle jäätmed HELCOM pidas vajalikuks esmajoones likvideerida (1992). Eestis olid nendeks objektideks Tallinna heitvee puhastusseadmed ja Pärnu heitvee puhastusseadmed ning põlevkivipiirkond.    

Pärast seda kui Velner oli saanud 1990 aastal Hansalinnade Liidu preemia keskkonnakaitse ala tihenesid isiklikud ja ülikoolide vahelised sidemed Kalmari linnaga Rootsis, kes oli Velneri preemia nominendiks esitanud ja eriti sealse ülikooliga.

1991 aastal oli Velner WWF keskkonnakonverentsil Stokholmis kaasesimees koos WWF presidendi prints Philipiga.

1992 aastal sõlmiti Läänemere keskkonnakaitse uuendatud konventsioon Eesti, Läti ja Leedu ning ühinenud Saksamaa osalusel. Konventsiooniga ühines ka Euroopa Liit.

1995 aastal valmis ja võeti praktiliselt tervikuna rakendamisele H. Velneri ja E. Loigu juhtimisel tehtud uurimustöö "Matsalu lahe ja Suur - Kassari jõe vesikonna keskkonaseisund".

Aastal 1994 valiti Velner, nüüd juba Eesti Vabariigi esindajana, aastateks 1994–1996 HELCOM-i esimeheks.

1997 valmis uurimustöö koostöös Kalmari projekteerimisbürooga, mille eesmärk oli hinnata võimalike hüdroelektrijaamade taastamise tehnilis-majanduslikke aspekte. Töö tõestas, et enamiku taastamist väärivate hüdroelektrijaamade tasuvusaeg on soodne, ei ületa 8/10 aastat. AS Eesti Energia taastaski seejärel Jägala jõel Linnamäe HEJ ning Keila-Joa ajaloolise jaama Keila jõel ning erakapitalil ja Soome Keskkonna ministeeriumi ja NOPEF toel taastati Kamari HEJ Põltsamaa jõel.

1990ndatel alustati Velneri juhtimisel Tallinna Tehnikaülikooli ja Tampere Tehnikaülikooliga, Stockholmi Ülikooli ning Kalmari Kolledžiga koostöös rahvusvahelist keskkonnakaitse alase täiendõppe korraldamist.

1997 aastal valiti Velner Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessoriks. Velner jätkas tööd hüdroloogia – veekaitse doktorantide juhendamist ja oponeerimist, koostas ja toimetas veekaitse ajalugu käsitlevaid raamatuid nii Eestis kui ka Soome lahe basseini piires.  

2001 Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi 40 juubeli rahvusvaheline sümpoosion vesikondade veevarude säästva haldamise ja kaitse küsimustes. Sümpoosion tähistas ka 35 aastat Eesti – Soome veealast koostööd.

Oma elutööga jätkas H. Velner isa alustatut. August Velner oli 1921. aastal asutatud Eesti Inseneride Ühenduse eesotsas kuni 1940. aastani ning kui nõukogude võimu suletud ühendus 1988. aastal Eesti Inseneride Liiduna taastati, valiti selle presidendiks Harald Velner, kes oli sellel kohal kuus aastat. Harald Velneri algatusel asutati 1993. aastal Eesti Veeühing. Vähesed on suutnud nii palju teha Eesti veekaitse arendamiseks kui Harald-Adam Velner. Väljapaistva pedagoogi, teadlase ja organisaatori tööd on tunnustatud arvukate nii Eesti kui ka rahvusvaheliste aukirjade, preemiate ja ordenitega: 1988. aastal austati teda Soome Valge Roosi I klassi rüütlimärgiga, nõukogude ajal sai ta Tööpunalipu ordeni. Ka pensionipõlves osales Harald Velner aktiivselt veemajanduse korraldamises nii Eesti Veeühingu, mille auliige ta oli, kui ka Eesti Veskivaramu ja muidugi oma TTÜ keskkonnatehnika instituudi tegemistes. Ta oli nende seas, kes 1990ndatel asutasid ASi Eesti Veejõud, et taas tegelda meie jõgede hüdroenergia kasutamisega. Tema toimetatud raamatuis käsitletakse veekaitse ajalugu Eestis, kalapääse, vesiveskeid jm.

Tunnustus

• 1967, 1972 Eesti NSV riiklik preemia
• 1988 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1990 Hansalinnade Liidu preemia keskkonnakaitse alal
• 1990 Keskkonnakaitse Fondi Läänemere Kaitse aastapreemia
• 1992 Karl Ernst von Baeri teaduspreemia
• 1997 Rootsi Vetekaitse Ühingu preemia
• 2003 Eesti Inseneride Liidu aasta inseneri laureaat
• 2004 Soome Valge Roosi I klassi rüütlimärk Läänemere kaitseks tehtud elutöö eest
• 2012 Elutööpreemia Eesti Vee-ettevõtete

Isiklikku

Tema isa August Velner oli Tallinna Tehnikaülikooli professor, Põllutööministeeriumi (enda rajatud) Sisevete Uurimise Büroo juhataja, Eesti Inseneride Ühingu esimees.

Harald Velner oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige.

Tema sulest jõudis avalikkuse ette üle 150 töö veekaitsest, heitvee puhastamisest, veekogude vee kvaliteedi prognoosimisest, vee komplekssest kasutamisest ja hüdroenergeetikast.

H. Velnerit teati veendunud insenerikutse eestkõnelejana. Koos Tallinna linnapea Ivar Kallioniga algatasid nad Eesti Inseneride Ühingu (liidu) taastamise. 10. detsembril 1988 Tallinnas peetud Eesti Inseneride Liidu asutamiskoosolekul valiti professor H. Velner selle esimeseks presidendiks aastani 1994.

Teoseid

• Veekogude kaitse - kaasaja aktuaalsemaid probleeme. J. Kaljumäe, E. Kirt, H. Velner, M. Välbe, 1967
• Veevarustus ja kanalisatsioon. Harri Tibar Arnold Kõiv A. Aitsam Leopold Paal H. Velner, 1968
• Protection of the Costal Wetland Area - Matsalu Catchment Area. Tallinn, Stockholm. H-A Velner, E.Loigu, L.Thorell., 1995
• Hydropower in Estonia. H-A Velner, H.Ericsson, 1997
• Keskkond ja tehnika. H.-A. Velner, 1998
• Veekaitse Eestis 1945-2002. H.-A. Velner, 2003
• Water protection of the Gulf of Finland and Estonian waterbodies (1945-2003). H-A. Velner, 2005
• Armin Kask. Hüdroloog ja veeteadlane. TTÜ Kirjastus, H-A Velner, 2006
• Vesiveskid - kultuuri- ja tehnikapärand Eestis. H. Hanni, M. Pärnapuu ja H.-A. Velner, 2007
• Fotoaparaadiga Eesti jõgedel ja 80 aastat hiljem. Eesti Looduskaitse Selts; tekstid: Arvo Järvet, Harald Velner. Toimetaja Jaak Jaaku, 2009.
• Veeteed Eestis. koostanud Uno Liiv, Harald-Adam Velner, Mare Pärnapuu, Hille Hanni, 2013

Kirjandus

• "Ühe rändaja mälestusi". Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. 2008. 84 lk
• "Paistu minu mälestustes". Laine Velner, Harald Velner. 2010
• "Harald-Adam Velner – insener ja veeteadlane". Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn 1993
• "Harald Adam Velner – engineer and scientist". Tõlkija Mare-Anne Laane. Tallinn Technical University. Tallinn 1994
• "Velner, Harald-Adam". // Mereleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 474
• "Harald-Adam Velner : bibliograafia". Koostajad ja toimetajad Mare Pärnapuu, Svetlana Krutova, Hille Hanni. TTÜ Keskkonnatehnika Instituut, Maa- ja Vesiteknikan Tuki ry. Tallinn 2015
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 4. köide: Sar-Y. Lisa TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 1163–1164

Välislingid

• Haud Paistu kalmistul
• Foto ERR arhiivis, 18.11.1991
• Foto ERR arhiivis, 05.10.1983
• Intervjuu Tallinna Polütehnilise Instituudi professori Harald-Adam Velneriga (1923-2012) Soome lahe veekogude kaitse küsimuses.[2]
• Eesti aja lood, insenerid [3]
• Mare Balticum, Rahvusvaheliste teadlaste ennustusi Läänemere seisundi kohta 2000 aastaks ning merikotkaste püsimise küsimuses.
• Reportaaž kodust: REPORTAAŽ KODUST. Isalt pojale. Intervjuu Harald Velneriga 1 osa ja 2 osa
• Tallinna Polütehniline Instituut - 50. 1986.a
• Päevakaja, elutöö auhinna sai Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Harald-Adam Velner. [4]
• 30 years of protecting the Baltic Sea, HELCOM 1974-2004
• Vesitalous. Professori Harald Velner 85 vuotta
• Keskkonnatehnika. In memoriam HARALD-ADAM VELNER
• Vesitalous. In Memoriam Harald-Adam Velner
• HARALD-ADAM VELNER 15. XII 1923 – 25. XII 2012

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.