Naerata ometi
| Žanr | draama |
|---|---|
| Režissöör | Arvo Iho, Leida Laius |
| Stsenarist |
Silvia Rannamaa, Marina Šeptunova |
| Operaator | Tõnis Lepik |
| Helilooja | Lepo Sumera |
| Peaosades |
Monika Järv, Hendrik Toompere juunior |
| Filmistuudio | Tallinnfilm |
| Aasta | 1985 |
| Esilinastus | 1985 |
| Kestus | 85 minutit |
| Riik | Nõukogude Liit (Eesti) |
| Keel | eesti |
| IMDb profiil | |
"Naerata ometi" on Leida Laiuse ja Arvo Iho 1985. aastal lavastatud film Silvia Rannamaa teose "Kasuema" ainetel. Film esilinastus ekraanil 28. novembril 1985 Tallinna kinos Sõprus.
Filmist
[muuda | muuda lähteteksti]Sotsiaalselt tundlik draama jutustab lastekodu lastest ja sellest, kuidas kõigist raskustest hoolimata on võimalik säilitada endas inimlikkust. Mängufilmis kasutavad lavastajad lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet.
Mari ema on surnud ja isa joob. Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Elu lastekodus tundub talle võimatu, kuid minna pole kuhugi. Tundlikul ja introvertsel tüdrukul tuleb harjuda elama kodusoojuseta, jõhkravõitu kaaskasvandike seas. Omavanustega ei tee Mari suurt tegemist, ta jagab oma siseilma päevikuga. Õnneks on seal Tauri, kes käitub hästi, kuid keda miskipärast eriti ei armastata. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Olelusvõitluses põimuvad Maril valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega. Saadud õppetund sellest, kuidas märgata enda ümber teisi inimesi ja kuidas näha nende välise koore alla, on tütarlapsele raske, kuid on kasuks tema edasisele käekäigule.
Osatäitjad
[muuda | muuda lähteteksti]- Mari – Monika Järv
- Robi – Hendrik Toompere juunior
- Tauri – Tauri Tallermaa
- Katrin – Katrin Tamleht
- Kerttu – Kerttu Aaving
- Melita – Edith-Helen Kuusk
- Siiri – Siiri Sisask
- Anne – Janika Kalmus
- Kasvataja – Helle Kuningas
- Robi ema – Mari Lill
- Mari isa – Evald Hermaküla
- Tauri isa – Eduard Tinn
- Lastekodu direktor – Rudolf Allabert
Episoodides: Anneli Aunap, Rein Pakk, Manfred Kärblane, Maria Klenskaja, Evald Aavik, Reet Paavel, Triin Loorits, Lemmi Selge, Toivo Karjane, Priit Seli, Tilsi Lastekodu kasvatajad ja lapsed
Film taastati Nukufilmis Eesti Film 100 raames ning ilmus ajalehe Eesti Päevaleht seeria "Eesti filmiklassika" raames DVD-l.
Festivalid
[muuda | muuda lähteteksti]Auhinnad
[muuda | muuda lähteteksti]- Tallinnfilmi aastapreemia (Eesti), 1985; Leida Laius: režissööritöö; Arvo Iho: kaaslavastaja ja peaoperaator filmis "Naerata ometi"
- Üleliiduline filmifestival (NSVL), 1986; Peaauhind: režissöör Leida Laius ja kaaslavastaja Arvo Iho; parim stsenaarium: Maria Šeptunova
- Nõukogude Eesti filmifestival (NSVL), 1986; Peaauhind: parim mängufilm; parim laste- ja noorsoofilm; parim kunstnikutöö: Tõnu Virve; parim originaalmuusika: Lepo Sumera; Monika Järv: Mari osatäitmise eest
- European Film Festival INTEGRATION YOU And ME (Koszalin, Poola), 1986; Ajakirjanike ja filmikriitikute Wojciech Wiszniewski nimeline eriauhind - sotsiaalselt tähendusrikka ja kunstiküpse teose loomise eest; Poola noorteajakirja "Walka Mlodych" auhind
- Ajakirja "Sovetski Ekran" konkurss (NSVL), 1986; II koht
- BERLINALE - Berlin International Film Festival (Saksamaa), 1987; Berlinale UNICEFi preemia
- Film Festival for Young People (Pariis, Prantsusmaa), 1987; Parim naisosatäitja - Veronique Baroini preemia: Monika Järvele kui parimale lootustandvale noorele naisosatäitjale
- Créteil International Women's Film Festival (Prantsusmaa), 1990; Žürii auhind Graine de Cinéphage
Osalemine
[muuda | muuda lähteteksti]- FIPRESCI Sümpoosion Repinos (NSVL), 1986
- Eesti filmipäevad Helsingis (Soome), 1987
- La Rochelle International Film Festival (Prantsusmaa), 1989
- Eesti filmipäevad Lissabonis (Portugal), 2023
- Nordic Film Days Lübeck (Saksamaa), 2023
- PÖFF - Pimedate Ööde filmifestival (Tallinn, Eesti), 2024, Programm: Vana kuld. Klassika ärkab ellu[1]
- BERLINALE - Berlin International Film Festival (Saksamaa), 2025, Programm: Berlinale Classics[2]
Varia
[muuda | muuda lähteteksti]Filmi stsenaarium pidi läbima rohkelt kontrollinstantse Eesti NSV-s ja Moskvas, kusjuures Moskva lükkas esimese versiooni tagasi. Lõplik stsenaarium kirjutati ümber vastavalt tsensuuri nõuetele, kuid võtteplatsil kasutas meeskond algversiooni. Film on lindile võetud Tilsi lastekodus ning selle ümbruses, kuhu tsensoritel oli raske ligi pääseda. Väikesed lapsed, kes filmis mängisid, valiti enamasti Tilsi lastekodust.[3]
Nõukogude Liidu kinodes kogus film 11,2 miljonit vaatajat.[4]
Film on digiteeritud 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeritud 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Naerata ometi. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ "Naerata ometi" valiti Berliini filmifestivali arhiivifilmide programmi. kultuur.err.ee, 13. jaanuar 2025.
- ↑ Filmi „Naerata ometi“ ammu avalikkuse eest kadunud peaosaline Monika Raide käis kinos noort iseennast vaatamas. Õhtuleht, 15. november 2024.
- ↑ Annika Koppel. Karu südamega mees : Arvo Iho elu ja looming. Tallinn, 2015, lk. 119
- ↑ PÖFF: Naerata ometi.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tõnu Virve. Õhtud Tilsi lähistel. Teater. Muusika. Kino 1/2103.
- Jaanus Kulli. „Naerata ometi“ saaga ekraanile. Stsenaariumi esimene versioon keelati ära, filmist lõigati välja esimesed kuus minutit ja vene keelt rääkivad miilitsad. Õhtuleht, 8. veebruar 2020.
- Pole üldse muutunud! Filmi „Naerata ometi“ ammu avalikkuse eest kadunud peaosaline Monika Raide käis kinos noort iseennast vaatamas. ohtuleht.ee/melu, 15. november 2024.
- "Arvo Iho filmist "Naerata ometi": ettevalmistuseks kasutasime Dylani ja Joplini muusikat" ERR eeter, 19. jaanuar 2025
- Lauri Kärk. Kui kõik ei läinud, nagu loodeti. sirp.ee, 14. veebruar 2025.