Hans Lohk
Hans Lohk (13. september 1867 Vanamõisa küla, Viljandimaa – 23. jaanuar 1942 Ussollagi vangilaager, Permi oblast, Venemaa) oli eesti arst ja diplomaat.
Ta õppis Kabila küla- ja Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Gümnaasiumihariduse sai Hugo Treffneri eragümnaasiumis. 1890. aastal astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1895. aastal. Akadeemiliselt kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi.
Peale ülikooli lõpetamist tegutses ta ühe aasta arstina Viljandis. 1897. aastal siirdus ta Peterburi, kus tutvus eksperimentaal-arstiteaduse instituudis marutõve raviga. Organiseeris seejärel Vladivostokis Pasteuri asutuse ja oli selle juhataja aastail 1898–1923, oli samal ajal sadama karantiini ja kommertskooli arst, keskvangla hospidali juhataja ja Vladivostoki linna tervishoiuarst. Ta asutas Vladivostoki Eesti seltsi ja oli selle esimees aastatel 1917–1923. Oli ka Kaug-Ida Eesti organisatsioonide keskbüroo esimees. Aktiivse erialase tegevuse eest valiti ta Vladivostoki Arstide Seltsi auliikmeks.
Aastatel 1919–1923 oli ta Eesti Vabariigi esindaja ja Soome asekonsul Kaug-Idas ja Hiina valitsuse juures. 1923. aastal pöördus ta tagasi Eestisse ja määrati sekretär-konsuliks, hiljem saadiku kohusetäitjaks Leedus, Kaunases. 1926–1933 oli ta Eesti Vabariigi peakonsul Leningradis. Lahkus siis diplomaatiliselt töölt ja asus elama Tartus. Ka pensionipõlves osales ta seltskondlikus tegevuses: oli sihtasutuse Bergmanni abiraha valitsuse laekur ja kinnisvarade valitseja, Tartu linna kaunistamise ja heakorra seltsi juhatuse liige.
Vangistati NKVD poolt 22. juunil 1941 Tartus ning saadeti Permi oblastisse Ussollagi vangilaagrisse, kus ta suri.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Hans Lohu poeg on tuntud arhitekt Elmar Lohk.