Eesti Ornitoloogiaühing
Eesti Ornitoloogiaühing (lühend EOÜ) on vabaühendus, mille eesmärk on Eesti linnustiku uurimine, kaitsmine ja tutvustamine.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
- 1. mai 1921 – asutati EOÜ.[1]
- 12. mai 1921 – EOÜ liitus Eesti Looduseuurijate Seltsiga ja tegutses 1991. aastani Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioonina.[2] Alates 1. maist 1991 tegutseti taas Eesti Ornitoloogiaühingu nime all ning 1998. aastast iseseisva mittetulundusühinguna.[3]
- 1991 – kehtestati ühingu liikmetele liikmemaks.[3]
- 1994 – EOÜ-st sai rahvusvahelise organisatsiooni BirdLife International liikmekandidaat. Täieõiguslikuks liikmeks sai EOÜ aastal 2000.[3]
- 1998 – EOÜ kolis Tartus Veski 4 asuva Baeri maja ruumidesse.[3]
- 2002 – EOÜ-st sai Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) liige.[4]
EOÜ on vabaühenduste kliimavõrgustiku liige.[5]
EOÜ ingliskeelne nimi on BirdLife Estonia.[1]
Organisatsiooni struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
Juhatuse liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
- 1997–2000 Arne Ader, Andres Kuresoo (esimees), Aivar Leito, Vilju Lilleleht, Raivo Mänd (1997–1998), Kaja Peterson (aseesimees), Tiit Randla, Jaanus Elts (direktor).
- 2000–2003 Jaanus Elts (esimees), Andres Kalamees ja Leho Luigujõe.
- 2003–2004 Andres Kalamees (esimees), Jaanus Elts ja Riho Kinks.
- 2004–2005 Andres Kalamees (esimees), Jaanus Elts ja Maaria Semm.
- 2006–2009 Andres Kalamees ja Jaanus Elts (esimees).
- 2010–2018 oli juhataja Andres Kalamees.
- 2018–2020 oli juhataja Margus Ots.
- 2020–... on juhataja Kaarel Võhandu.
Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]
EOÜ nõukogusse kuuluvad augustist 2021 Leho Luigujõe, Marko Mägi, Art Villem Adojaan, Antti Karlin, Olev Lüütsepp, Tiiu Tali, Elle-Mari Talivee, Indrek Tammekänd, Aarne Tuule, Tarvo Valker, Peep Veedla. Nõukogu on valitud kolmeks aastaks.[6]
Komisjonid ja töörühmad[muuda | muuda lähteteksti]
EOÜ juures tegutseb neli komisjoni (Eesti linnuharulduste komisjon, Eesti linnunimetuste komisjon, linnukaitsekomisjon, seirekomisjon) ja kaks töörühma (röövlinnutöörühm, kahlajatöörühm).[7]
Eesti linnuharulduste komisjon loodi 1977. aastal, sisuline töö algas 1980. aastal. Komisjon kinnitab Eestis kohatud uute ja haruldaste linnuliikide vaatlused ning peab Eesti linnuliikide nimekirja.[3]
Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
EOÜ-s on 2021. aasta lõpu seisuga 649 liiget.[7]
Auliikmed[muuda | muuda lähteteksti]
EOÜ auliikmeteks on valitud Mait Zastrov (1991), Lemming Rootsmäe (1991), Johannes Lepiksaar (1991), Ilse Rootsmäe (1991), Eduard von Toll (1991), August Mank (1991), Olav Renno (1992), Joann Kallas (1992), Aino Kumari (1992), Linda Metsaorg (1997), Fred Jüssi (1997), Lars Arvid Aksel von Haartman (1998), Jānis Vīksne (1998), Endel Edula (1998), Vilju Lilleleht (1999), Ruth Ling (1999), Tiit Randla (2000), Pertti Saurola (2003), Ilkka Stén (2003), Eet Tuule (2003), Johanna Elizabeth Winkelman (2005), Taivo Kastepõld (2011), Mart-Olav Niklus (2011), Jüri Keskpaik (2012), Eve Mägi (2013), Raivo Mänd (2015), Andres Kuresoo (2015), Aivar Leito (2015), Toomas Jüriado (2018), Mall Hiiemäe (2018), Ene Viht (2018), Asko Lõhmus (2021), Andres Kalamees (2021), Agu Leivits (2021).[3][6]
Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
1983. aastal hakati tegema Eesti haudelinnustiku punktloendust.[3]
1995. aastast valib EOÜ aasta lindu.[8]
2002. aastal korraldas EOÜ koos Eestimaa Looduse Fondi ja Tele2-ga üleeuroopalise linnulaulude võistluse Birdeurovision 2002.[8]
Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]
- 1988. aastast annab EOÜ välja eestikeelset ajakirja Hirundo. Ajakiri ilmub kaks korda aastas.[3]
- 1993. aastal ilmus esimene "Eesti linnuatlas". Atlase ettevalmistustööd algasid 1976. aastal, välitöid tehti aastatel 1976–1980, rahastus saadi 1991. aastal tänu Hollandi linnukaitsjatele. Aastal 2018 ilmus "Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus", mille välitööd toimusid aastatel 2003–2009 ja kus osales üle 800 vabatahtliku.[3]
- 2008. aastal hakkas EOÜ välja andma teabelehte Tiirutaja, mis ilmub neli korda aastas.[3]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1994 – Eesti Vabariigi teaduspreemia: "Eesti linnuatlase" koostamine[3]
- 2007 – SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse auhinna Aasta Sipelgas tänukiri: Eesti Ornitoloogiaühing[9]
- 2010 – SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse auhind Aasta Sipelgas: Eesti Ornitoloogiaühingu projekt "Aasta lind 2009 – kodukakk", teose "Haudelindude levikuatlas" koostamine, ajakirja Hirundo ja linnuhuviliste teabelehe Tiirutaja väljaandmine[10]
- 2012 – aasta keskkonnategu: Eesti Ornitoloogiaühingu projekt "Linnuõpe loodusainete õpetajatele"[11]
- 2013 – aasta keskkonnategu: Eesti Ornitoloogiaühingu projekt "Talvine aialinnuvaatlus"[12]
- 2014 – aasta keskkonnategu: Eesti Ornitoloogiaühingu projekt "Aasta lind 2014 – jäälind"[13]
- 2015 – Keskkonnakäpp kategoorias "Tubli tegutseja" ja "Rahva lemmik": Eesti Ornitoloogiaühingu ja Tartu loodusmaja heategevuslik mälumäng[14]
- 2015 – aasta keskkonnategu, tänukiri: Eesti Ornitoloogiaühingu projekt "Nutikas linnumääraja"[15]
- 2019 – Keskkonnaameti koostööpartneri kuldmärk: Eesti Ornitoloogiaühingu esindaja Andres Kalamees[16]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Eesti Ornitoloogiaühingu põhikiri" (PDF). 7. aprill 2018. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ Raivo Mänd (31. märts 2021). "Mis juhtus 30 aastat tagasi?" (PDF). Tiirutaja. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Juhani Püttsepp (2021). Kas on linnukesel muret? Pilte ja kilde linnuvaatlustest, Eesti Ornitoloogiaühingu saja-aastasest tegevusest. Eesti Ornitoloogiaühing.
- ↑ "EKO liikmed". Eesti Keskkonnaühenduste Koja koduleht. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Kliimavõrgustiku liikmed". Vabaühenduste kliimavõrgustiku koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.05.2022. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ 6,0 6,1 "Eesti Ornitoloogiaühing nimetas uued auliikmed ja valis uue nõukogu". Tartu linna koduleht. 10. august 2021. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ 7,0 7,1 "Eesti Ornitoloogiaühingu majandusaasta aruanne" (PDF). Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ 8,0 8,1 Jaanus Elts (21. juuni 2021). "Murrangulised aastad ühingu ajaloos" (PDF). Tiirutaja. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Aasta Sipelgas 2007 läks Tartusse". Loodusesõber. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Kodukakk tõi ornitoloogidele taas tunnustust". delfi.ee. 12. mai 2010. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Senised tunnustatud 2012". keskkonnatunnustused.ee. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Senised tunnustatud 2013". keskkonnatunnustused.ee. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Senised tunnustatud 2014". keskkonnatunnustused.ee. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "2015. aasta laureaadid". keskkonnatunnustused.ee. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Senised tunnustatud 2015". keskkonnatunnustused.ee. Vaadatud 04.11.2022.
- ↑ "Keskkonnaamet tähistab kümnendat tegutsemisaastat". keskkonnaamet.ee. 4. veebruar 2019. Vaadatud 04.11.2022.