Eet Tuule
Ilme
Eet Tuule (sündinud 31. juulil 1941[1]) on eesti kirjanik ja ornitoloog.
Linde hakkas ta süstemaatiliselt vaatlema 1950. aastate keskel.[1] Pole teada ühtegi teist asjaarmastajat ega ka kutselist ornitoloogi Eestis, kes oleks nii kestvalt teinud loendusi, pealegi aasta läbi.[1]
Ta on alates 2003. aastast Eesti Ornitoloogiaühingu auliige.[1]
Alates 2014. aastast on ta keskendunud raamatute kirjutamisele.[2]
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Trompetid udus" (2014)
- "Tagalaane valitsejad" (2015)
- "Poisike rukkis" (2015)
- "Sundsuvitaja" (2016)
- "Juured ja võrsed" (2017)
- "Keset ilu ja valu" (2017)
- "Eraku eksitus" (2018)
- "Jaanituli Käopesas" (2018)
- "Metsatalu saladused" (2018)
- "Kuristik raiesmikul" (2019)
- "Päevikukütid" (2019)
- "Tiivuline tunnistaja" (2019)
- "Kimalased Piksekivil" (2020)
- "Valede veski" (2020)
- "Saatuslik ratsukäik" (2020)
- "Rästikuvälu" (2021)
- "Peeglikillud" (2021)
- "Luhtunud piknik" (2022)
- "Ahistavad saladused" (2022)
- "Üksainus isiklik elu" (2023)
- "Perekonnavalss männikus" (2023)
- "Vennaskond" (2024)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 2003 - Eet Tuule. Eesti Ornitoloogiaühing.
- ↑ "Kirjanik Eet Tuule on kogu elu jaganud end kahe kire, raamatute ja lindude vahel". Eesti Päevaleht. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- 2003 - Eet Tuule. Eesti Ornitoloogiaühing.
- Laimjalas pakub kõneainet salapärane kirjanik, Saarte Hääl, 18. jaanuar 2017
- ERR, Prillitoos, Elu Lugu - Eet Tuule (2023)