Distributism

Allikas: Vikipeedia

Distributism on majandusteooria, mis soovib jagada tootmisvõimalused (kapital, tööjõud, loodusressursid) nii paljude inimeste vahel kui võimalik.[1]

Distributism arenes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Üheks alustalaks olid katoliiklikud õpetused (kuigi distributism enamasti enam ei järgi neid), eriti paavst Leo XIII teos "Rerum novarum" (1891) ja paavst Pius XI teos "Quadragesimo anno" (1931).[2][3][4] See on osaliselt mõjutanud ka kristlik-demokraatlikkumaailmavaate algatatud sotsiaalset turumajandust. [5][6]

Distributism väidab, et laissez-faire kapitalism ja riigisotsialism on võrdselt rahvale kahjulikud ja võimu väikesele ringkonnale koondavad. Distributism seevastu soosib väikeseid sõltumatuid käsitöölisi ja tootjaid ja neid soosivaid meetmeid, nagu ühistud ja ettevõtte omamine kõigi tööliste poolt, aga ka väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid soosivat konkurentsiõigust ja maksureformi, näiteks monopolidevastased määrused. Kristlik-demokraatlikud erakonnad, nagu Ameerika Solidaarsuspartei, on oma majanduspoliitikas ja parteiplatvormis propageerinud distributismi kõrvuti sotsiaalse turumajandusega.[7] Austraalia Demokraatlik Tööpartei on samuti kristlik-demokraatlik erakond, mis toetab distributismi osana oma parteiplatvormist.[8]

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Distributistide arvates on elementaarne õigus omandile[9] ning tootmisvõimalusi tuleks jagada võimalikult paljude inimeste vahel. Vastasel juhul satub kogu võim riigi bürokraatia (statokraatia), rikaste üksikisikute (plutokraatia) või suurte ettevõtete (korporatokraatia) kätte. Distributism levitab ühiskonnas ideed, mida iseloomustab laialt levinud omandiõigus. Ühistuökonomist Race Mathews väidab, et selline süsteem on õiglase ühiskonnakorra loomisel võtmetähtsusega.

Distributismi on sageli kirjeldatud vastandina nii laissez-faire kapitalismile kui ka riigisotsialismile, mida distributistid peavad võrdselt rahva majanduslikku iseseisvust hävitavaks. Lisaks väidavad mõned distributistid, et kapitalism ja sotsialism on loogiliselt üksteise kõrvalvariandid. Kui üritada kapitalismi stabiliseerida, siis peab võimu haarama riik, kes suretab piirangutega väikesed ettevõtted välja ja tekib sotsialism.[10][11] Thomas Storck väidab: "Nii sotsialism kui ka kapitalism on Euroopa valgustusajastu tooted ja seega moderniseerivad ja traditsioone hävitavad jõud. Seevastu distributism püüab ühindada majandustegevust inimeluga ja moodustada terviku, mis hõlmab meie vaimset elu, meie intellektuaalset elu ja ka meie pereelu." [12] Mõned distributistid[13] on mõjutatud anarhisti Pierre-Joseph Proudhoni majandusideest ja tema mutualismi majandusteooriast.[14] Seetõttu võiks vähemtuntud anarhistlikke Dorothy Dayd ja katoliku töölisliikumist nimetada distributsimi haruks, mis nõuab vabaturumajandust.[15]

Distributism järgib subsidiaarsuse ja solidaarsuse põhimõtteid, mis toetavad rahaliselt sõltumatuid kohalikke ühistuid ja väikseid pereettevõtteid). Keskaegset majandust peetakse vahel valearvamusel distributismi sarnaseks, aga see pole nii, sest distributism ei toeta orjust, vaid inimeste võrdseid vabadusi ja mõõdukat eraomandit.[16] Distributismi teooria arengus avaldasid erilist mõju katoliiklikud autorid GK Chesterton ja Hilaire Belloc, nii nimetatud Chesterbelloc, kaks distributismi varasemat ja jõulisemat pooldajat. Aga peamise majandusteooria arendas välja insener Cliff Hugh Douglas.

21. sajandi alguses spekuleerisid Arthur W. Hunt III teoses The American Conservative[17][18][19] ja Pascal-Emmanuel Gobry raamatus First Things [20] paavst Franciscuse seisukoha üle distributismi suhtes pärast seda, kui ta mõistis hukka piiramatu kapitalismi. Ta väitis manitsuses Evangelii gaudium nii: "Nii nagu käsk "Ära tapa" seab inimelu väärtuse kaitsmiseks selge piiri, peame täna ütlema ka majandusele "sa ei tohi" tekitada tõrjutust ja ebavõrdsust. Selline majandus tapab. [. . . ] Nii sünnib uus, nähtamatu ja sageli virtuaalne türannia, mis ühepoolselt ja halastamatult oma seadused ja reeglid peale surub. Sellele kõigele võib lisada laialt levinud korruptsiooni ja omakasupüüdliku maksudest kõrvalehoidumise, mis on võtnud ülemaailmsed mõõtmed. Janu võimu ja omandi järele ei tunne piire."[21]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskpaigast kuni lõpuni kasvas kogu Euroopas poliitilise katoliikluse populaarsus.[22] Ajaloolase Michael A. Riffi sõnul oli nende liikumiste ühine joon vastuseis ilmalikkusele, kapitalismile ja sotsialismile. 1891. aastal kuulutas paavst Leo XIII välja Rerum novarum'i, milles ta käsitles "töölisklassi enamuse ebaõiglast rõhumist" ning rääkis, kuidas "väike hulk väga rikkaid mehi" oli suutnud "kehtestada töölisklassi üle võimu nii, et töötav vaene oli olla õhkõrnalt parem, kui ori."[23] Entsüklikas kinnitati kõigi inimeste õigust omada vara, [24] sellise süsteemi vajalikkust, mis võimaldaks "võimalikult suurel osal inimestest saada omanikuks", [25] tööandjate kohustust tagada ohutud töötingimused [26] ja piisavad palgad [27] ning töötajate õigust liituda ametiühingutega. [28] Ühis- ja valitsusomandile anti nõue olla vaeste abistamise vahend.[29][30]

Umbes 20. sajandi alguses koondasid GK Chesterton ja Hilaire Belloc Põhja-Inglismaa, Iirimaa ja Põhja-Euroopa erinevate ühistute ja sõprusühingute erinevad kogemused sidusaks poliitiliseks teooriaks, mis propageeris konkreetselt eraomandit ja kontrolli oma kodu üle, läbi omanike juhitavate väikeettevõtete ja töötajate kontrollitavate ühistute kaudu. Ameerika Ühendriikides käsitleti 1930. aastatel distributismi paljudes Chestertoni, Belloci ja teiste esseedes ajakirjas The American Review, mille avaldas ja toimetas Seward Collins . Belloci ja Chestertoni teiste distributismi puudutavate teoste hulgas on kesksed The Servile State [31] ja Outline of Sanity .[32]

Kuigi enamik distributismi hilisematest toetajatest ei ole katoliiklased ja paljud olid tegelikult endised radikaalsotsialistid, kes olid sotsialismis pettunud, võttis katoliku töölisliikumine omaks distributistliku mõtte, ühendades selle Dorothy Day ja Peter Maurini mõttega tootmise kohalikustamisest ja sõltumatutest kogukondadest. See mõjutas ka mõtet Antigonishi liikumise taga, mis rakendas kooperatiive ja muid meetmeid Kanada merenduse vaeste abistamiseks. Race Mathews on dokumenteerinud selle praktilise rakendamise kohalike ühistute näol oma 1999. aasta raamatus Jobs of Our Own: Building a Stakeholder Society.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Zwick, Mark and Louise (2004). The Catholic Worker Movement: Intellectual and Spiritual Origins . Paulist Press. Lk 156. ISBN 978-0-8091-4315-3
  2. ↑ Coulter, Michael (2007). Encyclopedia of Catholic Social Thought, Social Science and Social Policy. Scarecrow Press. Lk 85. ISBN 978-0-8108-5906-7
  3. ↑ McConkey, Dale; Lawler, Peter (2003). Faith, Morality, and Civil Society. Lexington Books. Lk 50. ISBN 978-0-7391-0483-5
  4. ↑ Allitt, Patrick (2000). Catholic Converts: British and American Intellectuals Turn to Rome. Cornell University Press. Lk 206. ISBN 978-0-8014-8663-0
  5. ↑ Adams, Ian (2001). Political Ideology Today. Manchester University Press. ISBN 978-0-7190-6020-5
  6. ↑ Turner, Rachel S. (2008). Neo-Liberal Ideology: History, Concepts and Policies. Edinburgh University Press. ISBN 978-0-748-68868-5
  7. ↑ "Platform". American Solidarity Party. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2021. Vaadatud 14. oktoobril 2020. The American Solidarity Party believes that political economy (economics) is a branch of political ethics, and therefore rejects models of economic behavior that undermine human dignity with greed and naked self-interest. We advocate for an economic system which focuses on creating a society of wide-spread ownership (sometimes referred to as 'distributism') rather than having the effect of degrading the human person as a cog in the machine.
  8. ↑ "Distributism". Democratic Labour Party (Ameerika inglise). Vaadatud 26. märtsil 2022.
  9. ↑ Shiach, Morag (2004). Modernism, Labour and Selfhood in British Literature and Culture, 1890–1930. Cambridge University Press. Lk 224. ISBN 978-0-521-83459-9
  10. ↑ "Why Isn't Romania Rich?". Front Porch Republic. 5. detsember 2012. Vaadatud 8. augustil 2017.
  11. ↑ "Distributism as an equalitarian economic policy". Humanist Society of New South Wales Inc. Vaadatud 8. augustil 2017.
  12. ↑ Storck, Thomas. "Capitalism and Distributism: two systems at war," in Beyond Capitalism & Socialism. Tobias J. Lanz, ed. IHS Press, 2008. Lk 75
  13. ↑ Dorothy, Day. On Pilgrimage. Wm. B. Eerdmans Publishing Co., 1999. Lk 40.
  14. ↑ McKay, Iain. An Anarchist FAQ Volume One. AK Press, 2007. Lk 75
  15. ↑ McKay, Iain. An Anarchist FAQ Volume One. AK Press, 2007. p. 23
  16. ↑ Hilaire Belloc, "The Servile Institution Dissolved," The Servile State, (1913; reprint, Indianapolis, IN: Liberty Fund, 1977), 71–83.
  17. ↑ "Pope Francis Needs Distributism". theamericanconservative.com. Vaadatud 8. augustil 2017.
  18. ↑ "No, the Pope Doesn't Need Distributism (Because Nobody Does)". acton.org. 4. aprill 2014. Vaadatud 8. augustil 2017.
  19. ↑ "Pope Francis and Distributism". www.frontporchrepublic.com. 3. aprill 2014. Vaadatud 8. augustil 2017.
  20. ↑ "Let's Listen to Pope Francis on Economics – Pascal-Emmanuel Gobry". firstthings.com. Vaadatud 8. augustil 2017.
  21. ↑ O'Leary, Naomi (23. november 2013). "Factbox - Key quotes: Pope Francis condemns unfettered capitalism". Reuters. (vaadatud 14. oktoobril 2020).
  22. ↑ Adams, Ian (1993). Political Ideology Today. Manchester University Press. Lk 59–60. ISBN 978-0-7190-3347-6
  23. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 3.
  24. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 6.
  25. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 46.
  26. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 42.
  27. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 42.
  28. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 45.
  29. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 49.
  30. ↑ Leo XIII, Rerum novarum, 4.
  31. ↑ Hilaire Belloc, The Servile State, The Liberty Fund, originally published 1913.
  32. ↑ G. K. Chesterton, The Outline of Sanity, IHS Press, 2002, originally published 1927.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Distributism&oldid=6409663"