Dinklage

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vapp
Rathaus Dinklage.jpg
Dinklage paiknemine Vechta kreisis

Dinklage on linn Vechta kreisis Alam-Saksimaal Saksamaal. Linna pindala on 72,65 km². 31. detsembril 2017 elas seal 13 112 inimest. Linn asub umbes 13 km Vechtast edelas ja 45 km Osnabrückist põhjas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Dinklage loss ehitati Calvelage Dersagau krahvide poolt 980. aasta paiku; nime Dinklage on esmakordselt ametlikult mainitud 1231. aastal (esialgu Thinclage, siis Dynclage ja aastast 1270 Dinklage). 1080. aastal anti loss Dinklage isandatele (Herren von Dinklage), kellest sai Dincklage aadliperekond. 1372. aastal püüdsid nad oma võimu kehtestada, kuid Münsteri piiskop võitis neid ja loss hävitati.

Pärast seda, kui Dinklage isandad mõjuvõimu kaotasid, ostis taastatud lossi 1667. aastal Christoph Bernhard von Galen, kes oli sel ajal Münsteri piiskop. 1826. aastal sõlmis Johann Matthias von Galen lepingu, mis tegi Dinklagest, mis oli varem kuulunud Münsteri diötseesile, Oldenburgi suurhertsogkonna (Großherzogtum) osa. Diötseesi maad sekulariseeriti pärast sõda Napoleoni vastu.

Nimi "Dinklage" tuleb vanapõhjakeelsest sõnast "Ting", see tähendab kogunemispaika, näiteks parlamendi või kohtute jaoks. Nimi on sama vana kui ringkonnakrahvi (Gaugraf) amet; "Gaugrafid" olid kohalikud krahvid, kes teostasid kohtualluvust ringkonna (Gau) üle, võttes otsuseid vastu koosolekul "Ting", mis traditsiooniliselt toimus pärnapuu all.

Dinklage loss[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningas Heinrich I (916–936) asutas ratsaarmee, mis kujunes rüütlirühmaks. Vallikraaviga lossid ehitati sõja ajal varjupaika pakkuma. Calvelage (nüüd Brockdorf) Dersgaugraf ehitas Dinklage lossi 980. aasta paiku. Ehitaja võis olla Heiß Ferdinand.

  • krahv Bernhard I – 980
  • krahv Hermann I – 1020
  • krahv Bernhard II – 1051
  • krahv Hermann II abiellus 1075. aastal kangelasliku Otto von Northeimi tütre Ethelindega. Mõjusfäär nihkus põhja poole ja temake tahtis suuremat, hunnitumat lossi, nii kolisid nad 1080. aasta paiku Vechtasse. Ta jättis lossi oma vasallidele, kes kutsusid end "Dinklage isandateks".

Johann von Dincklage[muuda | muuda lähteteksti]

1231. aastal toetasid Johann von Dincklage ja tema poeg Bertram (soomustatud rüütel) Vechtat, kes oli liidus keiser Švaabi Philippiga vaidluses Otto von Braunschweigiga, kes oli liidus Cloppenburgi krahv von Tecklenburgiga. Bertram von Dincklage (1200–1251) oli 30 aastane, kui ta osales Kuuendas ristisõjas ja oli 1229. aasta mais tunnistajaks keiser Friedrich II Jeruusalemma kuningaks kroonimisele. Tal oli kaks poega, Johann ja Bertram. Rüütel Bertram oli Otto II Vechtast toetaja. Bertram osales Isabella Inglismaalt ja keiser Friedrich II 1235. aasta pulmas. Neli kuningat, üksteist hertsogit, kolmkümmend krahvi, palju peapiiskoppe ja rohkem kui 12 000 rüütlit osales pulmas.

1252. aastal müüs lastetu lesk Jutta von Tecklenburg maa Münsteri piiskopile. Siis vajus Vechta residentsilinnast Drostenstadtiks ja maa sai tuntuks kui Niederstift Münsterland. Johann von Dincklagest (1258–1290) sai Vechta ringkonna drosten; ta oli vastutav aadlike liidu eest, kes olid suverääni esindajad Vechta ringkonnas. Alates 1258. aastast oli Johann paljude läbirääkimiste tunnistajaks ja tagajaks. 1298. aastal valmistati Dinklage isandate vapp.

Friedrich von Dincklage[muuda | muuda lähteteksti]

Friedrich von Dincklage (1350–1396) ei olnud rahul väikese Dinklage lossiga. Ta kasutas 14. sajandi lõpus keisririigi üldist lagunemist ja ebakindlust vabandusena reisivate kaupmeeste väljapressimiseks ja röövimiseks. Friedrich ja tema pojad röövisid kaubavoori ja viisid kaupmehed Fernindandsburgi, kus neid hoiti lunaraha lootuses pantvangis. Kaupmeeste naised ja Hansa Liit kaebasid selle olukorra üle.

1371. aasta novembris käskis keiser Münsteri vürstlikul piiskopil Florenzil minna Dinklage lossi vastu. Friedrich kindlustas lossi 20 kraavi ja valliga. Piiskop, nähes, et ei suuda vallutada Ferninandsburgi üksi, otsis liitlasi. Paderborni piiskop, Osnabrücki piiskop ning Oldenburgi, Cloppenburgi ja Marki krahvid saatsid abiväge. 15. ja 16. septembril 1372 algas rünnak. Ferdinandsburgi loss, Vorburg, kõik kõrvalhooned ja kindlustused hävitati täielikult.

Friedrich ja tema pojad lahkusid, esmalt Vechtasse, siis Diepholzi. Friedrich suri 1393. aasta paiku – samal aastal, kui tema pojad Statius ja Bertrand. 1383. aastal olid nad sunnitud allkirjastama vande, mis ei lubanud neil kunagi Dinklage lossi ehitada.

Friedrichi pojad[muuda | muuda lähteteksti]

1393. aastal andis piiskop Florenz neljale elavale Friedrichi pojale, nimelt Herbord, Dietrich, Hugo ja Johann, endised valdused Dinklages ja Vechtas. Herbord ehitas 1400. aasta paiku Ferdinandsburgi väljapääsu juurde (täna Rentei) Herbordsburgi. Dietrich ehitas Dietrichburgi (tänapäeval Wasserburg). Hugo ehitas lossikabeli praegusse asukohta Hugoburgi. Palju ei ole teada neljanda lossi kohta, mis ehitati kuhugi mujale, võib-olla praegusesse Dinklage linna, ja jäeti varsti maha. Kõigi losside elanikud elasid oma elu, jagades vaid vesiveskit Hugoburgi lähedal. Vähese kontrollitava vara, ebastabiilse majanduse ja piirava keskkonnaga tekkisid võlad ning Dinklage isandad kandideerisid kohtadele väljaspool nende losse.

Martin Luther[muuda | muuda lähteteksti]

1543. aastal toetas Johann von Dincklage Martin Lutheri reformatsiooni. 1560. aastal laiendasid Hugo järeltulijad oma vara kuni punktini, kus nad võtsid üle Herbordsburgi. Äsjaomandatud loss, Frauenburg, teenis tihti isanda lese asukohana pärimisajal. 1587. aastal omandas Dietrichsburgi Kaspar Ledebur ja nimetas selle Ledebargshausiks. See on tänapäevane loss. 1592. aastal abiellus lesk Gertrud von Dinklage Hermann von Kettleriga Asseni majast. Nii näitavad nimed Herbordsburg, Frauenberg ja Kettersburg kõik sama lossi (täna Rentei). 1641. aastal, Kolmekümneaastase sõja ajal, saatis suveräänne Münsteri piiskop usaldusväärse Heinrich von Galeni Dinklagesse tiitliga Vechta krahv. 1650. aastal sai Christopher Bernhard von Galen Münsteri vürstlikuks piiskopiks. Tema venna, Dinklage Drosteni Heinrich von Galeni seisund sellega tugevnes. 1671. aastal omandas vürstlik piiskop kogu Dinklage vara. Herbordsburgi kasutati kaupade haldamiseks, samas kui Hugoburg sisaldas laoruumi, kohtusaali ja kahte vangikongi. Perekond elas Diedrichsburgis. 1677. aastal ühendas suverään Dinklage ja Brockdorfi talupojad vabaks territooriumiks Herrlichkeit, oma jurisdiktsiooni ja oma administratsiooniga.

Kolmekümneaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmekümneaastane sõda levitas Münsterlandis tõsiseid kannatusi; rüüstamine ja tuli hävitasid palju talusid ja maa oli harimata, elanikud põgenesid või surid. Kauplemine lõppes. Inimesed ja vaimulikud demoraliseeriti sõja pikast kestusest; nende usaldus maise ja vaimuliku võimu vastu kadus täielikult. Kirikud jäid tühjaks, varemetesse või hävitati täielikult. Kõik rahalised vahendid, mis oleksid nende taastamiseks kulunud, puudusid, sest pikaajaline sõda oli koguduse säästud peaaegu ammendanud. Piiskoplikud vikaarid kindral Drs Hartmann, Nikolartius ja Luzenius viisid sõja ajal läbi Niederstifti koguduste ametlikud külastused (kontrolli), aastatel 1618, 1619, 1620, 1625, 1630 ja 1644.

Pärast sõda püüdis Osnabrücki vürstik piiskop Franz Wilhelm, kasutades oma vaimulikku funktsiooni piiskopina, parandada Niederstifti kirikute olukorda, mis allusid rangelt ilmaliku kohtualluvuse aspektist Münsteri piiskopkonnale. Ta kas jättis kõik Vechta ja Cloppenburgi ringkondade kogudused oma isikliku juhtimise alla või piiskopi volinike juhtimise alla. Aastatel 1651, 1652, 1654 ja 1655 läbi viidud külastuste kohaselt olid Vechta ringkonna kirikud kurvas seisus.

Kirik taastati pärast Kolmekümneaastast sõda, Drosten von Galeni sekkumise abil, kes viis oma residentsi Dinklagesse. 1655. aasta ülestähendused märgivad: "Kõik näeb jumalateenistuse kohas välja täielik ja imeline [...] kuid ebasoodsad asjaolud on jätnud ka palju hävitust; [ning] kirikutekstiilid ja hõbekarikas on varastatud."

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Burg Dinklage

1803. aastal liidendati Dinklage Oldenburgi hertsogkonda. Dinklage jäi von Galenite ringkonna asukohaks kuni Herrlichkeiti lõpuni 1827. aastal. 1843. aastal lammutati Hugoburg ja selle asemele ehitati lossikabel. Paljud von Galeni perekonna liikmed olid Lõuna-Oldenburgi Riigipäeva liikmed. Krahv Clemens August, kes oli Münsteri piiskop aastatel 1933–1946, sündis lossis. Ta sai tuntuks kui "Münsteri lõvi" ja seisis aktiivselt vastu natsivalitsusele. Pärast teist maailmasõda sai lossist benediktlaste klooster.

Prantsusmaa võim[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi alguses püüdis Napoleon I saavutada kontrolli kogu Euroopa üle ja Saksamaa oli tema plaanide varajane osa. Tema armeed olid üle Austriast, Preisimaast ja Venemaast. Preisimaa allus Tilsiti rahule (1807) ja kõik alad Elbest läänes said vastloodud Vestfaali kuningriigi osaks, mida juhtis Napoleoni vend Jérôme. Napoleon oli 1806. aastal loonud juba Reini Liidu, pannes oma protektoraadi alla 16 Saksa vürsti. Survet rakendati ka Oldenburgi hertsogile. 1808. aastal ühines ta Saksa vürstide Reini Liiduga. See Friedrich Ludwigi käik ei rahuldanud pikalt prantslasi. 13. detsembril 1810 kuulutasid nad, et kõik alad Põhjamerest kuni teatud jooneni saavad Prantsuse keisririigi osaks. Prantsuse sõjavägi konfiskeeris kõik riigikassad. Keverbergi prefekt Hamburgist hõivas territooriumi. Vürst protesteeris edutult, kuid pidi 26. veebruaril 1811 võimust loobuma ja läks tsaar Aleksandri kutsel Peterburi.

28. veebruaril 1811 läks prefekt Oldenburgis Lambertikirchesse ja vandus Prantsusmaale truudust. Jõustusid Prantsuse seadused ja tavad. Talunike isiklikud suhted kinnisvaraomanikena, patrinoomiline kompetents ja kõik vasalliolemuse vahendid tühistati. Tsiviilregistrid asendasid kiriku registreid riigi ametlike dokumentidena. Prantsuse keel sai ametlikuks keeleks.

Põhja-Saksamaa jaotati neljaks departemanguks. Üks neist oli Oberemsi departemang, Osnabrück oli selle keskus. Karl Ludwig Wilhelm von Keverberg oli prefekt. Selles departemangus oli neli alljaotust. Quakenbrücki alamprefekt valitses endiste Vechta ja Cloppenburgi ringkondade ala. Quakenbrück jagunes 10 kantoniks. Üks oli Dinklage kanton, kuhu kuulusid Dinklage, Lohne ja Steinfeldi kogukonnad.

19. sajandi alguses kolisid von Galenid Vestfaali (Asseni dünastia).

Meerid[muuda | muuda lähteteksti]

Kogukondadesse nimetati tsiviiljuhtideks meerid (Maire). Dinklage maire oli endine konstaabel Johann Conrad Böckmann. Lohne maire oli Karl Heinrich Nieberding. Steinfeldi maire oli August Hildebrand. Meeridele anti vastutus avalike sünni-, surma- ja abieluandmete säilitamiseks; see teenus oli varem olnud preestrite kogukonnas.

Meerid said korraldada tsiviilpulmi. Samuti vastutasid nad kogukonna finantsasjade järelevalve ja haldamise eest. Nad jälgisid väeteenistusse võtmist ja avaliku julgeoleku hoidmist. Üks raske ülesanne oli Prantsusmaa ülemääraste nõudmiste järelevalve ja jõustamine kariloomade ja teravilja tarnimisel. See oli eriti keeruline, kui maks oli seotud tööjõuga, nagu Hamburgi-Weseli tee ehitamisel.

Veised ja maksud[muuda | muuda lähteteksti]

Kodanikele kehtestati rangemad maksuseadused ja maksud. Napoleoni Grande Armée osales sõjas Venemaaga ja nõudis rahalist toetust. Tõstatati järgmised maksud:

  1. Kinnisvaramaks, mis põhines vara väärtusel,
  2. Isiku- ja mööblimaksud, mis põhinesid inimeste arvul ja nende mööbli väärtusel,
  3. Kariloomade maks, mis põhines olemasolevate loomade tüübil ja arvul.

1812. aastal maksis terve Dinklage kogukond kinnisvaramaksu 1975 franki, isiku- ja mööblimaksu 181 franki ning kariloomade maksu 1473 franki. 1813. aastal olid maksud vastavalt 1925, 165,91 ja 1210,43 franki. Quakenbrückis oli 25 tegutsevat maksukogujat. Kogutud maksud toimetati Osnabrücki peamisse maksukassasse.

Kariloomi, teravilja ja toitu koguti vägede jaoks Magdeburgi ja Wittenbergi linnades, nagu illustreerivad järgmised 1813. aasta andmed. 8. aprillil pidi Dinklage andma 22 karilooma, kokku 5500 naela eest, kuid leiti vaid 2690 naela eest. 100 naela puuduva veiseliha eest tuli maksta 28 franki, kuid raha ei olnud kohe saadaval. 2810 naela puudujääk tuli lahendada rahaga.

29. aprillil oli tasumisele kuuluv summa uus tarne 100 tsentnerit heina, 105 tsentnerit kaera ja 62 tsentnerit õlgi. Mais ja juunis pidi kogukond Osnabrückile tarnima 19 421 naela nisujahu ja 7050 naela rukkijahu, samuti kaeru, heina ja õlgi. 23. juunil pidi Dinklage andma Wittenbergile 25 000 naela liha elusveiste kujul. Selleks oli kogukonnal anda 133 karilooma. 6. ja 7. juulil tehti uus nõue 353 tsentneri nisu ja 252 tsentneri rukki tarnimiseks 200 naelastes kottides Magdeburgi ja Wittenbergi kindlustesse. Transpordiks andis kogukond 30 vankrit, millest igaühte vedas neli hobust.

Erilise rahalise kohustusega koormati 15 Dinklage kodanikku summas 2193 franki, 90 santiimi Prantsuse aukonsuli varustamiseks. Iga aukonsul sai spetsiaalse ühtse eraldise 150 franki.

Kohustuslik töö[muuda | muuda lähteteksti]

Vajalik oli tee-ehitus ja muu käsitsitöö. Põhja-Saksamaal oli Napoleoni plaanide takistuseks vägede kiireks liikumiseks sobivate teede puudumine. Hamburgist oli kavandatud maantee läbi Bremeni Osnabrückki ja Weselsisse. Kuigi see ei olnud Oldenburgis, olid Dinklage maakonna elanikud sunnitud töötama lõigul Barnstorfist Cornausse. Töö omistamine põhines suhetel maaga: Heuerman üka, Kötter kaks, talunik ja aadlik neli. Meeskondadega töötasid ka naised ning 12-aastased ja vanemad lapsed.

Igal töötajal pidi olema labidad ja muud tööriistad. Töövõtt kestis kaheksa päeva enne teise meeskonnaga asendamist. Töö hüvitati. Mees sai 16½ grooti, naine 13½ grooti, poiss või tüdruk 9¼ grooti päevas. Marie Böckmann teatas 4. juulil 1814, et "1813. aasta märtsist oktoobrini andis Dinklage kogukond sõdurite, laskemoona jms. Diepholzi transportimiseks 538 vankrit, igaühte vedas 4 hobust, pluss 600 juhthobust."

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1811. aasta aprillis varustasid Dinklage maakonna inimesed Napoleonit vägedega. Ta tahtis Inglismaad allutada ja nõudis meremehi oma sõjalaevadele. 7. mail 1811 lahkus Lohnest 25 noort inimest, kes reisisid Quakenbrückki ning sealt edasi Antwerpenisse ja Touloni, kus nad teenisid meremeestena admiralilaeval Commerce de Paris. Ka Prantsuse armee vajas sõdureid. 28. augustil andis Quakenbrücki ringkond 303-mehelise kontingendi, sealhulgas 30 meest Dinklage kantonist.

1812. aasta juunis liikus Napoleon itta Venemaale suurima armeega ajaloos – 400 000 sõdurit, kolmandik neist sakslased. Palju mehi püüdis deserteeruda. Desertööre karistati leebuseta. Need, kes aitasid desertööre, vangistati kuni kuueks kuuks. Dr. Anton Tapehorn koos talunik Hugo Westendorfiga pidas Bünnes põgenemisteenust. Need, kes deserteerusid, pääsesid kindlast surmast, kui Napoleon Venemaal lüüa sai.

Rahukohtud, kohtunikud, teenistujad[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse kohtud ja tribunalid loodi 1811. aasta augustis. Hamburg oli keiserliku kohtu asukoht. Iga alljaotus sai esimese astme tribunali (esmane pädevus). Igas kantonis loodi rahukohus väikeste rikkumiste käsitlemiseks. Dinklages loodi see Amtshausis, millest hiljem sai esimene Dinklage haigla. Kohtunikuks oli Friedrich Christian Lentz Höfftenist, kes oli varem töötanud maakonnakohtu kaasistujana Vechtas. Kanton maksis palka. Huissier (uksehoidja) Dinklages oli kohalik elanik Friedrich Christian Harm. Uksehoidjana oli ta kohustatud esitama kohtuteavet. Greffier (kohtukirjutaja) rahukohtus oli Henricus Antonius Bahlman. Ta oli ka maksukoguja Prantsuse okupatsiooni ajal. Dinklage rahukohtu toimikud on osaliselt kakskeelsed, lehekülje vasak pool prantsuse keeles ja parem pool alamsaksa keeles.

Keisri poja Napoleon II sünni korral 1811. aasta märtsis anti Wieki ja Dinklage elanikele luba pidu pidada. Neil lubati tantsida ja lõbustada 31. märtsil pärastlõunal kell 3:00.

Parun Karl Ludwig Wilhelm von Keverberg sündis 14. märtsil 1768 Haelenis, Lüttichi Flaami osas. Ta kuulus elegantsesse ja jõukasse perekonda ning oli õppinud Preisi ülikoolides. Ta valiti prefektiks oma teadmiste ja kogemuste tõttu. Oma ametiajal külastas ta Dinklage kantonit. Ühel sellisel külastusel 1812. aasta augustis peatus ta Mäkeli võõrastemajas. Omanik teenindass prefekti ja tema kaaslasi "6 kruusi Brantweiniga 28 krossi eest, 59 klaasi Brantweiniga 1½ krossi eest ja 80 kruusi õllega 3 krossi eest."

Prantsuse võimu langus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvas teadis sõjaväe taandumisest Venemaalt ja sellest tulenevaid sõjalisi õnnetusi. Preisimaa rahvuslik vastupanu ärkas koos Preisimaa kuninga liitumisega Venemaaga ja sõja väljakuulutamisega Prantsusmaale. Rahutused puhkesid 1813. aasta märtsi keskel kogu Põhja-Saksamaal. Oberemsi departemang, koos Quakenbrückiga, olid mõjutatud, kui Hamburgi okupeerisid Vene väed. Quakenbrücki alamprefekt pakkus turvalisust kodanike kaardiga.

1813. aasta augustis liitus Vene-Inglise-Preisi liiduga Austria. 1813. aasta oktoobris seisis Prantsusmaa silmitsi suure koalitsiooniga. See lõppeks Napoleoni täieliku kaotusega. 15. oktoobril ähvardas Keverbergi prefekt meere ametist vabastamisega, kui võlgnevuste ja sissemaksete tasumine aukonsulile ei ole 24 tunni jooksul täidetud. Rahvas tundis kergendust, kui žandarmeeria taandus omavalitsusest. Prefekt ja tema ametnikud lahkusid Osnabrückist 2. novembril 1813.

Hertsog Peter Friedrich Ludwig von Oldenburg tuli Venemaalt tagasi ja võttis valitsuskontrolli 12. detsembril 1813. Majanduslangus tingis kogu Oldenburgi riigi energeetilise rekonstrueerimise. Vanad seadused jõustusid järk-järgult. Vanad ametnikud pandi taas ametisse, isegi kui nad olid prantslasi teeninud. Pärisorjus jäi kaotatuks ja uus kriminaalõigussüsteem kindlustas iga kodaniku jaoks isikliku vabaduse.

Prantsuse kohalolek võõrisandana tundus karmi piiranguna. Rasked maksud ja ajateenistus olid tohutu koormus, mis ei toonud riigile mingit kasu. See ja Oberemsi departemangu lühike kestus (vaevalt 3 aastat) tähendasid, et Prantsuse valitsus ei olnud edukas.

Dinklage tööstus 1837. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Wiek Dinklage, mis oli kogukonna tööstuslik keskus juba Dinklage isandate ajal, kujunes ka oluliseks piirkondlikuks kaubanduskeskuseks. Theoder Hörstmann kirjeldab Dinklaget 1837. aastal: ta loetleb 4 viinakööki (schnapps), 8 pruulikoda, 5 õliveskit, tubakavabrik, küünlavabrik, 3 viljaveskit, 21 kaupmeest ja vürtspoodnikku, samuti 223 käsitöölist, kellest 85 olid köiepunujad. Tööstusharud algasid pereettevõtetena ja koondasid täiendavaid töölisi ja said tuntuks tehastena.

Mehhaniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Elanikkonna suur kasv, mille tulemusena kasvas olemasolev tööjõud, tekitas Dinklage käsitööliste mehhaniseerimise; esimesed olid kangrud. Hollandi vennad van der Wal soovisid kasutada olemasolevaid spetsialiste tööstusliku kudumis- ja trükitöö paigutamiseks Mühlenbachi lähedale (veskioja). 1837. aastal väljastati vastav ettepanek Amtile (valitsusasutus). Vaatamata mõnele protestile Vechta jurisdiktsioonist, lubati värval Mertzil Vechtast ja kalinguritootja Bremswigil Bakumist asutada ettevõtted.

Teine Dinklage industrialiseerimise pioneer oli sajandi teises pooles mölder ja tõllassepp Bernard Holthaus. Ta lõikas kasu põllumajanduse kasvavast moderniseerimisest. Tema masinad ja seadmed leidsid laiaulatuslikku turustamist üleriigiliselt ning viisid lõpuks põllumajandusmasinate tehase rajamiseni. See oli 19. sajandil üks suuremaid ettevõtteid terves hertsogkonnas.

Väljaränne[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskpaigas rändasid paljud kohalikud kodanikud vaesuse vältimiseks välja, eriti Ameerika Ühendriikidesse. Dinklage väljarändajate hulgas olid eriti populaarsed osariigid Ohio, Kentucky, Kansas, Michigan, Missouri, Wisconsin ja Illinois.

Esimene kohalik parlament[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kohalik parlament loodi 1. mail 1856. Parlamendi liikmed olid Renze zu Bahlen (talunik), Többe-Schwegmann (talunik), Klöcker (talunik), Brunkenkel (talunik), Hörstmann (võõrastemajapidaja), Diers-Bünnemeyer (talunik), Böckmann (talunik), kleine ("väike") Sextro (talunik), Schulte (talunik), Hörstmann (talunik), Meyer (talunik), gr. ("suur") Bornorst (talunik), Niemann (talunik), Hugo (talunik) ja Keppel (apteeker). Johann Ostendorf juhtis parlamenti.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Majandust iseloomustasid talupidamine ja toidutööstus. Toodetakse ka tööstusseadmeid ja masinaid, loomasööta, mööblit ja plasttooteid.

Loomatoidutootja Dinklages

Inimesi[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]