Dagmar Kokker

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Dagmar Kokker (sünninimi Dagmar Murakas; 20. veebruar 1910 Tallinn11. juuli 1990 Montreal) oli eesti pianist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Dagmar Kokker lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1932. aastal ja õppis edasi Viinis prof Hopfeli ja Berliinis prof Hobowski juures. 1941–1944 oli ta Tallinna Konservatooriumi õppejõud. Saksa okupatsiooni aastatel oli ta ka Riigi Ringhäälingu kontsertmeister (praeguse Estonia teatri ülemisel korrusel).

Lahkus Eestist 1944. aastal, asudes Tšehhoslovakkiasse Karlsbadi, kuni tema ja ta pere põgenesid 1945. aastal saabuva Nõukogude sõjaväe eest Saksamaale. Kaks aastat enne Londonisse kolimist elas ta Oldenburgis Sandplatzi pagulaslaagris koos muusiku Helmi Areni ja teistega. Londoni eestlaskonnas sai temast ligi viieks aastaks keskne muusikafiguur. Tänu temale said neil aastail Inglismaa eestlased kuulda kaasmaalasi, sealhulgas Ida Loo-Talvarit, N. Päldi, I. Kalvetit, Ludvig Juhti, A. Christianseni, Zelia Aumeret.

30. septembril 1952 emigreerus Kokkerite pere Kanadasse. Lahkumiskontsertidel Leicesteris, Leedsis ja Londonis mängis pianist Tobiase "Sonatiini", Elleri "Kellasid" ja Haydnit, Beethovenit, Iberti, Albenizijat ja Debussy'd.

Pärast Kanadasse kolimist jätkas proua Kokker esinemist Londonis, New Yorgis, Bostonis ning tihti ka Torontos ja Montrealis. Ta õpetas klaverimängu Montreali Vanier College'is kuni pensionieani ja andis ka eratunde. Ta oli Korp! Fidentia liige. Teise maailmasõja järgselt välismaal elanud eesti muusikutest kuulus Dagmar Kokker enda põlvkonna tuntumate ja kiidetumate klaverisaatjate seas. Tema tundelised ja meisterlikud interpretatsioonid võitsid laialdase heakskiidu tema sellistelt kaasaegsetelt ja kaasesinejatelt nagu Olav Roots, Roman Toi ja Naan Põld.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Dagmar oli Alexander Murakase ja Elizabeth Kraise teine tütar. Dagmari abikaasa oli notar Erik (Eerik) Kokker (abiellunud 1931; sünd 18.06.1905, surn 03.07.1991, Montreal). Ta oli ka viiulimängija ja õpetas muusikateooriat Dagmar Kokkeri klaveriõpilastele. Neil oli üks laps, Tony (Tõnu) Kokker, kes abiellus Montrealis Michelle Treich (sünd 29.12.1941). Neil on üks laps, Stephen (Steve) Kokker (sünd 28.08.1965).

Esinemised[muuda | muuda lähteteksti]

1943 – esines Riias ooperi sümfooniaorkestriga keiser Franki sümfooniliste variatsioonidega ning teenis mängu eest seitse tagasikutsumist.

1947 – Hamburgi rahvusringhäälingu ansambliga esitati esmakordselt heliplaat Heino Elleri ühe klaveriprelüüdiga ja Eduard Tubina ühe klaverisonaadiga.

1952 – kontsert New Yorgis. Artikkel New York Times'is tõi välja, et Dagmar Kokkeri esitatud Vitolsi "Variatsioone" ja Daržinski "Sonaat" olid õhtu täiuslikemad interpretatsioonid.

1953 – kontserdil New Yorgi linnavalitsuse hoones esinduslik Eesti-Soome ühiskontsert.

1960 – Mart Saare "Eesti süit nr 2" (1940)

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta augustis peeti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Dagmar Kokkeri 90. sünniaastapäeva auks mälestuskontsert. Kuulajate seas olid ka tema poeg ja pojapoeg.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Meie Elu artiklist (Aino Kurg, 2001) ning Stephen Kokkeri valduses olevatest perekonnaarhiividest.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]