Dagmar Kokker

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Dagmar Kokker (sünninimi Dagmar Murakas; 20. veebruar 1910 Tallinn11. juuli 1990 Montreal) oli eesti pianist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Dagmar Kokker lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1932. aastal ja õppis edasi Viinis professor Hopfeli ja Berliinis professor Hobowski juures. 1941–44 oli ta Tallinna Konservatooriumi õppejõud. Saksa okupatsiooni aastatel oli ta ka Riigi Ringhäälingu kontsertmeister (praeguse Estonia teatri ülemisel korrusel).

Ta lahkus Eestist 1944. aastal, asudes Tšehhoslovakkiasse Karlsbadi, kuni tema ja ta pere põgenesid 1945. aastal saabuva Nõukogude sõjaväe eest Saksamaale. Kaks aastat enne Londonisse kolimist elas ta Oldenburgis Sandplatzi pagulaslaagris koos muusiku Helmi Areni ja teistega. Londoni eestlaskonnas sai temast ligi viieks aastaks keskne muusikafiguur. Tänu temale said neil aastail Inglismaa eestlased kuulda kaasmaalasi, sealhulgas Ida Loo-Talvarit, N. Päldi, I. Kalvetit, Ludvig Juhti, A. Christianseni ja Zelia Aumeret.

30. septembril 1952 emigreerus Kokkerite pere Kanadasse. Lahkumiskontsertidel Leicesteris, Leedsis ja Londonis mängis pianist Tobiase "Sonatiini", Elleri "Kellasid" ning Haydnit, Beethovenit, Iberti, Albenizijat ja Debussyd.

Pärast Kanadasse kolimist jätkas proua Kokker esinemist Londonis, New Yorgis, Bostonis, Torontos ja Montréalis. Ta õpetas klaverimängu Montreali Vanier College'is kuni pensionieani ja andis ka eratunde. Ta oli Korp! Fidentia liige. Teise maailmasõja järel välismaal elanud eesti muusikutest kuulus Dagmar Kokker enda põlvkonna tuntuimate ja kiidetuimate klaverisaatjate sekka. Tema tundelised ja meisterlikud interpretatsioonid võitsid laialdase heakskiidu tema sellistelt kaasaegsetelt ja kaasesinejatelt nagu Olav Roots, Roman Toi ja Naan Põld.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Dagmar oli Alexander Murakase ja Elizabeth Kraise teine tütar. Dagmari abikaasa oli notar Erik (Eerik) Kokker (abiellunud 1931; sündinud 18. juunil 1905, surnud 3. juulil 1991 Montrealis). Ta oli ka viiulimängija ja õpetas muusikateooriat Dagmar Kokkeri klaveriõpilastele. Neil oli üks laps, Tony (Tõnu) Kokker, kes abiellus Montrealis Michelle Treichiga (sündinud 29. detsembril 1941). Neil on üks laps, Stephen (Steve) Kokker (sündinud 28. augustil 1965).

Esinemised[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1943 Riias ooperi sümfooniaorkestriga keiser Franki sümfooniliste variatsioonidega ja teenis mängu eest 7 tagasikutsumist.
  • 1947 Hamburgi rahvusringhäälingu ansambliga esitati esmakordselt heliplaat Heino Elleri ühe klaveriprelüüdiga ja Eduard Tubina ühe klaverisonaadiga.
  • 1952 kontsert New Yorgis. Artikkel New York Timesis tõi välja, et Dagmar Kokkeri esitatud Vitolsi "Variatsioone" ja Daržinski "Sonaat" olid õhtu täiuslikemad interpretatsioonid.
  • 1953 kontserdil New Yorgi linnavalitsuse hoones esinduslik Eesti-Soome ühiskontsert.
  • 1960 Mart Saare "Eesti süit nr 2" (1940)

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aasta augustis peeti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Dagmar Kokkeri 90. sünniaastapäeva auks mälestuskontsert. Kuulajate seas olid ka tema poeg ja pojapoeg.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Meie Elu artiklist (Aino Kurg, 2001) ning Stephen Kokkeri valduses olevatest perekonnaarhiividest.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]