Zelia Aumere
Zelia Aumere (kodanikunimi Zelia Uhke, sünninimi Zelia Anton; 4. märts 1919 Tallinn – 13. august 1998 Solna, Rootsi) oli viiuldaja ja pedagoog.
Sai tuntuks lapsena koos vend Hubert Aumerega esinedes. Lõpetas aastal 1937 Tallinna Konservatooriumis Johannes Karl Paulseni viiuliklassi, täiendas end aastal 1942 Salzburgis Váša Příhoda juures.
Põgenes aastal 1944 Rootsi, mängis Rootsi Raadio Sümfooniaorkestris ja Otto Kyndeli keelpillikvartetis. Oli 1940.–1950. aastail Põhjamaade kontserdiagentuuride nõutavamaid soliste (andes soolokontserte paljudes maades). Osales 1958 ja 1959 stipendiaadina Luzernis Wolfgang Schneiderhani meistrikursustel ja mängis festivaliorkestris, töötas aastatel 1959–1966 Luzerni konservatooriumi õppejõuna. Aastast 1966 töötas Stockholmis viiuliõpetajana. Oli mitme helilooja, sealhulgas Eduard Tubina teoste esmaesitaja[1].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Jakob Aumere oli viiulimeister, vend Hubert Aumere oli viiuldaja, vend Edmund Aumere oli näitleja ja vend Harry Aumere oli kergejõustiklane ning treener. Abikaasa Rein Uhke oli kirikuõpetaja.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EE 14. köide lk. 29