Dža-laama
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2006) |
Dža-laama, ka Dambi Džamtsan-laama, Tušegun-laama, Luvsan Dambižantsan jne, (1862?–1922) oli Mongoolia budistlik usutegelane ning Hiina ülemvõimu vastu võitleja.
Dža-laama sündis Volga lähedal Astrahani kubermangus Maloderbetski (Väike-Dörbeti) ulussis. Ta oli rahvuselt kalmõkk, oiraat või torguut. Tema sünninimeks on Amur Sanajev ka (Amursan), pärast budistliku hariduse omandamist kasutas nime Dambi Džjamtsan.
1867. aasta paiku viidi Dža-laama palverändurite poolt kaasa Mongooliasse õppima. Tulevane Dža-laama asus õppima Dolon-hijdi, sealt edasi Erdenedzuu hijdi (Эрдэнэзуу хийд), kust laamad suunasid andeka poisi Tiibetisse Drepungi kloostrisse. Ta olevat käinud palverännakul Indias Buddha eluga seotud paikades, kust tagasi Drepungi saabudes tapnud ühe munkadest ja põgenenud nii kloostrist kui ka Lhasast. Seda on peetud ka Dža-laama esimeseks rituaalmõrvaks, kuid on ka oletatud, et tegu oli tavalise tüliga, kus saatuslikuks sai tulevase vabadusvõitleja keevaline loomus.
Lhasast põgenes Dambi Džjamtsan Pekingisse, kus õppis budistlikke distsipliine, legendide järgi ka mingeid müstilisi tantra praktikaid. Aastal 1890 saabus ta tagasi Mongooliasse noorpõlve kloostrisse Erdenedzuusse.
Dharma-Dhodij Ivolgast arvas, et Dža-laama tundis selliseid tantra praktikaid, mis tegid temast surematu. Dharma-Dhodij ja Hambo Erdinejev kinnitasid, et Dža-laama oli väga heade teadmistega astroloog ja laama. Munko laama rääkis temast kui väga osavast ja targast tohter-laamast. Paljud lood kirjeldavad Dža-laama haritust ja erudeeritust budismi puutuvais küsimustes, lisaks osanud ta heal tasemel vene keelt. On väidetud, et Dža-laama oli dalai-laama lähedane sõber ja õpilane, kuid tõenäoliselt ei vasta see tõele. Lisaks liigub legende tema hüpnotisöörivõimete kohta.
20. sajandi algul tugevdas Hiina Välis-Mongoolias oma koloniaalsurvet. Kohalikud feodaalid kutsusid rahvast vastupanule ning pöördusid toetuse saamiseks abipalvega Venemaa poole. Toimusid väiksemad relvakokkupõrked Hiina vägede ja kohalike mongolite vahel. 1911. aasta kodanlik revolutsioon Hiinas andis Mongoolia vabadusvõitlusele uue tõuke. 1. detsembril 1911 kuulutas Mongoolia end Hiinast sõltumatuks riigiks, mille eesotsas oli khaan ja ülemvaimulik bogdogeegen (džebtsun-damba-hutuhta). Uut riiki tunnustas Venemaa ja saatis sinna toetuseks ka oma väeüksusi.
1912 alustas Dambi Džamtsan Mongoolia ja Kasahstani steppides vastuhakku Hiina ülemvõimule. Ta nimetas end legendaarse vabadusvõitleja Amursana järeltulijaks, hiljem tema taaskehastuseks. Dža-laama võttis enda kontrolli alla valitsuse poolt määratud Kobdo kindluse ja piirkonna valitseja ning ähvardas Lääne-Mongoolias sõltumatu Oiraadi impeeriumi rajamisega. Kobdo kindluse ründamisel ilmutatud vapruse eest andis khaan Bogdogeegen Dža-laamale tiitli dokšin-nojoon-hutuhkta, mis on üks kõrgemaid budistlikus hierarhias, ning aunime bator (vägilane). Endale võttis laama tiitli nojoon-hutuhkta ja pidas end tähtsuselt riigi juhiga võrdseks. Ta kasutas võitluses verist terrorit, kuhu kuulusid nii röövretked, vangide piinamine kui tantristlikud rituaalid. Budistlikust seisukohast kindlustasid mõrtsukad tapetutele uue ja parema ümbersünni, võttes enda peale nende halva karma. Sellegipoolest mõistsid paljud laamad budismi sellise verise tõlgenduse hukka.
Dža-laama kogus arvestatava toetuse rahvamasside seas ning samuti küllalt arvestatava isikliku varanduse. Talle allus ligi 5000 ratsanikku; tema n-ö peakorter asus Mundžik-hure kloostri lähedal u 60 kilomeetri kaugusel Kobdost ja kujunes maa sisuliseks poliitiliseks keskuseks. Dža-laama võimu toetas inimeste ebausklik hirm tema üleloomulike võimete ees; tema valitsemismeetodites segunesid energia, praktiline taip ja äärmuslik julmus. See tõukas temast eemale näiteks kasahhid. 1914 katkestas tema rünnak Hiina vägedele Vene-Hiina läbirääkimised. Bogdogeegen otsustas auahnest sõjapealikust vabaneda ja palus Vene võimudel ta arreteerida. Dža-laama tiitel tühistati, ta viidi kui Vene alam esmalt vanglasse Tomskis, seejärel asumisele Astrahanis, kuhu ta jäi 1918. aastani. Tema varandus ulatus üleskirjutamisel 250 000 kuldrublani.
Pärast Venemaa Oktoobrirevolutsiooni ilmus Dža-laama taas välja Lõuna-Mongoolias. Ta keeldus koostööst Mongoolia punase valitsusega ja talle alluvad 300 sõjameest tegelesid peamiselt karavanide röövimisega. Vangide tööjõuga rajas ta Šara-Hulussuni oaasi lähedal Tenpei-beišini kindluse ja 500 jurtast koosneva asula.
1921 vallutasid valitsusväed tormijooksuga kindluse, kuhu Dža-laama oli varjunud. Legendi järgi õnnestus Dambi Džamtsani tabamine 1922. aastal Mongoolia eriüksuslastel, kes olid ümber riietatud Tiibeti palveränduriteks. Laama hukati, tema pea toimetati Urgaasse, kust see sattus Petrogradi ja on siiani piirituses säilitatuna Antropoloogia- ja etnograafiamuuseumi eksponaadiks.
Dža-laamat loetakse budistlikus traditsioonis Mahakala kehastuseks ja Šambala sõjameheks.