Koopia (kunst)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Leonardo da Vinci fresko "Püha õhtusöömaaeg" (1495–1498) Santa Maria delle Grazie kloostri refektooriumis on originaalteos, osaliselt hävinud, korduvalt restaureeritud
Ermitaažis asuv 16. sajandi tundmatu autori maal (algselt õli puupaneelil, kantud üle lõuendile) freskost on koopia
Giovanni Pietro da Birago vasegravüür (u 1500) on peatselt pärast originaalteose valmimist loodud reprodutseeriv graafika
Graafiline leht (ofort) Leonardo da Vinci freskost "Püha õhtusöömaaeg" (u 1845) on hilisem reprodutseeriv graafika samast teosest
Richmondi Maarja kiriku (Indiana) vitraažaken (20. sajand) on tarbekunst ja kunstkäsitöö, mis kasutab Leonardo fresko motiivi
Peeter Lauritsa fotolavastus sarjast "Mullatoidu restoran" on uus originaalkunstiteos, mis on samal ajal tsitaat või pastišš Leonardo teosest

Koopia on originaalkunstiteose rohkem või vähem täpne jäljendus, mida pole loonud originaali autor ise, vaid teine kunstnik, kopist või õpilane. Koopiat tuleb eristada võltsingust, mis on tehtud pettuse eesmärgil püüdega esineda kunstniku nime all. Kunstniku enda loodud koopiat oma teosest nimetatakse repliigiks ehk autorikorduseks.

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Koopiate loomise põhjustest tähtsaimad on õppimine ja kollektsioneerimine[1].

  • Meistrite töövõtete õppimine. Kopeerimine oli osa kunstiakadeemiate kohustuslikust õppekavast 19. sajandil, samuti on KUMU korraldanud mitmel korral hariduslikul eesmärgil koopiamaalimise kursusi.
  • Kollektsionääri soov omandada imetletud kunstiteos kas või teises tehnikas, kunstikogu kui kunstiteaduse ja -kriitika abivahend[2].
  • Kunstiteostele juurdepääsu võimaldamine, kunstiideede levitamine ja kunstiharidus, millest muuseumide ja haridusasutuste koopiakogud.
  • Originaaleseme säästmine. Muuseumid võivad teha väljapaneku jaoks koopiaid ajaloolise väärtusega esemetest, juveelidest, kunstiteostest, kui originaal on liiga habras eksponeerimiseks või mõnel muul viisil haavatav.

Näiteid ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikkunsti näide[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Rooma kunst põhineb paljuski Kreeka kunsti kopeerimisel roomlaste poolt (hiljem omakorda jäljendati mõlema kultuuri saavutusi renessansis). Tänu roomlaste vaimustusele kreeka kultuurist on tänapäeval olemas ettekujutus vanakreeka skulptuurist, eelkõige vabaplastikast. Rooma linnades töötasid kopistide töökojad, enamik Vana-Kreeka pronkskujusid on meieni jõudnud Rooma marmorkoopiatena.

Meisterkonnad ja töökojad kesk- ja varauusajal[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on ajaga, mil mõistel "originaal" puudus kultuuris keskne koht. 15.–16. sajandi tunnustatud kunstnike töökodades viljeles hulk õpilasi meistri laadi ja matkis tema töövõtteid. Oli neid, kes pärast õpiaja lõppu ja töökojast lahkumist töötasid välja oma kunstnikukäekirja ning said tuntuks iseseisvate kunstnikena, kuid ka tuntud kunstniku laadis töötamine oli väga levinud praktika. Kuigi ühe või teise kunstniku maalilaadi jäljendajate hulk oli suur, oli nende meisterlikkus väga erineval tasemel. On päris palju kunstiteoseid, mille puhul jääb vaieldavaks, kas tegemist on jäljendusega, meistri originaaliga või autorikordusega.

Reprodutseeriva graafika sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Trükigraafika arenedes hakati trükkima maalidest koopiad ja neid graafilisi lehti kopeeriti omakorda. Graafika kaudu avanesid võimalused kunsti levitamiseks raamatuillustratsioonidena, köidetud albumitena, mappidena või eraldi lehtedena. Graveerijaid hinnati väga kõrgelt, graafiliste reproduktsioonide valmistamine oli hinnatud omaette kunstina. Kunstilise saavutusena hinnati uue reprodutseerimisviisi võimet originaali värvilisust must-valgelt joonstruktuuri üle kanda. Arvati, et hea gravüür võib originaalmaali puudulikku koloriiti korrigeerida ning seeläbi olla parem kui maal ise, ning et graafiline koopia esitab vaid väärtusliku osa originaalist ning jätab välja selle, mis silma häirib.

Kunstikollektsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Koopiate tellimine oli Euroopa muuseumides üldlevinud praktika. Tartu Ülikooli kunstimuuseumi 1803. aastal rajatud graafika- ja maalikogu tellis Euroopast kipskoopiad antiikaja silmapaistvaimatest skulptuuridest. 19. sajandi lõpul oli prantslastel suurejooneline idee rajada koopiate muuseum Musée des copies, mis oleks koondanud endasse koopiaid tähtsamatest kunstiteostest üle maailma[3].

Peale vanade meistrite originaalteoste kogumise tellisid koopiaid kunstikogujad, kelle hulk 19. sajandil historitsismimoe ja minevikuihaluse tõukel plahvatuslikult kasvas. Eesti kunstnikest on palju kopeerinud Paul Raud, kes käis Dresdenis ja Münchenis maalimas vanade meistrite töid[4].

Fotoreproduktsiooni sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Fotograafia leiutamise järel tehti ka varakult katset kunstiteoseid fotograafiliselt jäädvustada. Hoolimata foto täpsusest, peeti seda võrreldes graafilise reproduktsiooniga kunstiteose "vaimse essentsi" edasiandjana küündimatuks[5]. Siiski, Louvre sai esimese ametliku fotograafi, "Ad. Braun et Cie", 1883. aastal[6].

Kooskõlas fotograafilise reprodutseerimise tekkega ja trükitud reprode levimisega kadus modernismi perioodil koopia väärtustamine. Maalitud koopiaid võeti kui vaimuvaeseid ja väheväärtuslikke kunstitöid, valitsev oli originaalikultus, mis rõhutas kunstniku eneseväljenduse, originaalsuse, novaatorluse ja materjali eheduse esiletõstmise olulisust.

Kopeerimine 20. sajandi kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Modernismijärgne 20. sajand andis kopeerimisele kunstis uue positsiooni. Esimesed kunstnikud, kes kasutasid paljundusaparaati kunsti tootmiseks, olid 1960. aastate kontseptualistid ja rühm Fluxus, kes tõstsid kunsti loomise protsessi olulisemaks lõpptulemusest. Ühena eelkäijatest mainitakse sageli Joseph Beuysi ja tema Greta Garbo sarja (1964). Andy Warhol muutis kordamisel põhineva esteetika oma kunsti üheks tunnusjooneks[7].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]