Christian Hieronymus Justus Schlegel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Christian Hieronymus Justus Schlegel
Sündinud 20. detsember 1757
Jena
Surnud 28. oktoober 1842
Peterburi
Rahvus sakslane

Christian Hieronymus Justus Schlegel (ukj 20. detsember 1757 Jena28. oktoober 1842 Peterburi Venemaa keisririik) oli saksa literaat ja estofiil.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Christian Hieronymus Justus Schlegel õppis Jena linnakoolis, Weimari gümnaasiumis ja aastatel 17751779 Jena ülikoolis teoloogiat ja pärast selle lõpetamist töötas koduõpetajana, 1780. aastal perekond von Roseni juures, Hans Heinrich von Roseni Karinu mõisas ja Georg Wilhelm von Schwengelmile kuulunud Valkla mõisas ja Jäneda mõisas.

Aastatel 1782 (1783) – 1795 (1796) töötas Valgevenes Mogiljovis saksa luteri usu kiriku koguduses. 1795 (1796). aastal loobus vaimuliku ametist ja siirdus Peterburi, kus töötas Peterburis postiametnikuna 1796. aastast ja tegeles eriülesannetega välismaise posti alal. Teenis välja aukraadi Tõeline riiginõunik (1832) ja sai aumärgi 45-aastase laitmatu teenistuse eest.

Elu jooksul kogetud reisimuljetest koostas ta kümneköitelise teose “Reisen in mehrere Russische Gouvernments…”, milles reisimuljed Eestimaa kohta on koondatud teose 5. köitesse. Teosest on andmeid eesti talupoegade elust-olust 18. ja 19. sajandil Eestis:

„Eestlaste elamud seisavad kõik täiesti hajali. Igaüks on paigutanud oma maja sinna, kus see talle kõige sobivam tundus. Tuba, kus ta elab, pole mõnikord suurem kui 2 ½ või 3 sülda ruudus. Keskel seisab suur ahi maakividest või paeplaatidest, millest maa on rikas. Pole lauda, pole korralikku voodit- tema magamisasemeks on paar üksteise kõrvale lükatud lauda, mis on osalt surutud lõhesse seinas, osalt toetuvad paarile jalale, nende peal pole aga mingeid voodirõivaid, vaid lamab ainult paar kaltsu…

Korstnat elutoal pole, samuti puudub laudpõrand. Põrand on sillutatud paeplaatidega, mis, nagu võib arvata, on poriga kaetud. Mõnikord seisab veel värten või vokk nurgas, väikesed kangaspuud kõrval, raudroop ahju juures. See on kogu ta toakraam. Elutoast läheb väike uks kõrvalkambrisse, kus seisab piima, leiva jms. varu.

Alati pole isegi akent või aknakest, uks seisab siis lahti täiesti või pooleldi- üksnes läbi selle pääseb valgus tuppa. Kui on külm või niiske, suletakse uks ja terve pere istub pimedas öös…

Elumaja kõrval on veel mõned tallid ja laudad hobuste, lehmade, lammaste, sigade jaoks. Kanade asupaigaks on enamasti tuba.

Pisut majast eemal (õues) on veel suveköök. See on lattidest püstkoda, kus lahtise kolde kohal ripub pada.

Kõrval on väikesed põllud kapsa, naeriste, sibulate jt. köögiviljade jaoks. Kõiki neid ümbritseb tara. Samuti on kogu õue- aiamaa koos elamuga piiratud taraga.“

Kirjeldus 1807. aastast, Simuna ümbrusest

Eestlaste toitu iseloomustas Schlegel järgmiselt:

„Ta närib oma musta leiba aganatega või ilma, sööb oma kapsasuppi; joob pisut piima, kui ta on nii jõukas, et suudab paari lehma pidada; iga 14 päeva tagant või kord kuus sööb ta korraga liha; vesi on ta tavaline jook, klaas viina kõigi ta soovide eesmärk, paar kuivatatud või soolakala ta maiuspalaks. Soolasilk ja talupoeg on nii lahutamatud, et talupojast juba 100 sammu kaugusel võivat tunda soolasilgu lõhna.

Suviseks peatoiduks on odrajahukördiga segatud hapupiim. Veel olevat talurahva lemmikroogasid odrajahupuder. Sügisel tapetakse heal juhul siga, vahel ka lammas. Liha osalt soolatakse, osalt suitsutatakse toaahju kerisel.“

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Jänedal koduõpetajana töötades tutvus ta Ambla kiriku koguduse õpetaja Anton Heinrich Lücke kasutütre Helene Elonore Pauckeriga (17631840), kellega 1783. aastal abiellus. H.E Pauckeri isa Johann Christoph Paucker, oli Järva-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja ja vend Heinrich Johann Paucker oli Nissi- ja Simuna Siimona ja Juuda koguduse õpetaja.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erik Amburger. Die Pastoren der evangelischen Kirchen Russlands vom Ende des 16. Jahrhunderts bis 1937, 1998, S. 459-460.
  • C. J. Paucker. C. H. J. Schlegel´s Leben und Schriften. - Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands, Bd. 5, H. 1, 1847, S. 95-107.
  • Dorpater Jahrbücher für Litteratur, Statistik und Kunst, besonders Russlands, Bd. 1, 1833, S. 226, 329-333.
  • Eesti biograafiline leksikon, 1926-1929, lk. 456.
  • Eesti Elulood (Eesti entsüklopeedia, 14. kd.), 2000, lk. 463.
  • Gottzmann, C. L., Hörner, P. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart, Bd. 3, 2007, S. 1143-1144.
  • Nordische Miscellaneen, 1786, St. 11/12, S. 394-395.
  • Recke, J. F. v., Napiersky, C. E. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland: Nachträge und Fortsetzungen…, Bd. 2, 1861, S. 172-174.
  • Recke, J. F. v., Napiersky, K. E. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, Bd. 4, 1832, S. 67-68.
  • Redlich, M. Lexikon deutschbaltischer Literatur: eine Bibliographie, 1989, S. 278.
  • Tiiu Reimo. Raamatukultuur Tallinnas 18. sajandi teisel poolel, 2001, lk. 105, 190-191, 219.
  • Kaja Tiisel. Talvekuud 18. sajandi lõpu Tallinnas Christian Schlegeli kirjeldustes. - Raamatukogu, 2007, nr. 6, lk. 16-18.
  • Tiisel, K. Tähelepanekuid tallinlaste ja Tallinna ümbruskonna talupoegade eluolust 18.-19. sajandi vahetusel. - Vana Tallinn, XX (XXIV), 2009, lk. 106-137.
  • Oskar Kallas, Chr. v. Schlegeli kirjeldused eestlaste elust. - Postimees, 1897, nr. 18-23, 29-31; Otu Liiv, Kultuurajaloolisi kirjeldusi Virumaa üle. - Põhja Kodu, 1927, nr. 8-9.
  • Ants Viires. Chr. H. J. Schlegeli "Reisen in mehrere russische Gouvernements" etnograafilise allikana. - Etnograafiamuuseumi aastaraamat, 16, 1959, lk. 249-274.
  • Wilpert, G. v. Deutschbaltische Literaturgeschichte, 2005, S. 131.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]